Adik Levin: Lumetormiga stepis
Tunnustatud lastearst Adik Levin (fotol umbes 30-aastane) peab seitset aastat, mil ta Kasahstanis elas ja töötas, elu kõige meeldejäävamateks. Arstiks sai ta enda kinnitusel just seal.
Lõpetasin Leningradi pediaatriainstituudi 1968. aastal. Õpingute ajal abiellusin ja kuna abikaasa lõpetas aspirantuuri geeniteadlasena ja sai töökoha Lääne-Kasahstanis Uralskis, sõitsime mõlemad sinna. Hakkasin tööle oblasti keskhaigla lasteosakonnas.
Minul kui Eestis üles kasvanud ja Leningradis õppinud inimesel läks kohanemine alguses raskelt, sest sealne elulaad ja kultuur oli meie omast väga erinev. Esimesel aastal, kui käisin maal lapsi vaktsineerimas, oli mõnda majja sisse astudes raske aru saada, millisesse sajandisse olen sattunud. Naise bioloogiline programm oli seal väga lai, lapsi oli peredes kümme-kaksteist. Puutusin kokku paljude raskete haigustega, mis Eestis olid juba möödanik. Samas oli neid lapsi kergem ravida, nad allusid ravimitele paremini – antibiootikumid andsid efekti juba teisel-kolmandal päeval. Kui elada tsivilisatsioonist eemal, on keskkond puhtam. Tagantjärele mõeldes võin kinnitada, et see on olnud mu kõige eredam ja meeldejäävam eluperiood. Arstiks sain just seal.
Alguses mõtlesin minna Kasahstani kolmeks aastaks, aga hakkasin seal arstitöö kõrvalt ka teadust tegema ja jäin seitsmeks. Kandidaadikraadi kaitsesin Moskvas 1974. aasta veebruari alguses, vahetult enne seda juhtus aga järgmine lugu. Olin tol ajal oblasti haigla lasteosakonna juhataja kohusetäitja ja jaanuari lõpus kutsus haigla peaarst mind välja. Asi oli selles, et 80 kilomeetri kaugusel asuvas väikeses jaoskonnahaiglas hakkas arst viina võtma ega tulnud oma tööga toime. Mitu last suri, oli vaja kohale sõita, haigla sulgeda ja lapsed meie haiglasse üle tuua.
Mäletan, et oli 29. jaanuar 1974. Lennuk sel päeval ei lennanud, seepärast asusime koos oblasti peaterapeudiga autoga teele. Väljas oli 28 kraadi külma. Kui olime umbes poolele teele jõudnud, algas võimas lumetorm. Stepp mattus lumme ning autojuht pidi iga natukese aja tagant auto kinni pidama ja otsima jälgi, mida mööda sõita. Ühel hetkel ei olnud teed enam näha ja auto edasi ei liikunud. Autojuhil hakkas halb, ta oli diabeedihaige. Õnneks olid kolleegil kaasas kompvekid, millega saime teda turgutada. Otsustasime minna kahekesi otsima, kas leiame mõne lambapidajate eluaseme. Sumpasime vööni lumes ja vaatasime, ega kuskil ole näha suitsu tõusmas. Oli väga külm. Õnneks olime mõlemad end soojalt riidesse pannud. Pärast paaritunnist kõndimist jõudsimegi välja ühe majani. See oli tõeline pääsemine, oleksime võinud ära külmuda või huntidele jalgu jääda, hunte elas stepis palju …
Kui majja sisse astusime, viidi meid kõigepealt kohe lauda, anti süüa, valati klaas viina. Keegi ei küsinud, kes me oleme, kust tuleme, seda küsiti alles siis, kui olime sooja saanud. Majaperemees läks hobusega meie autojuhile järele. Stepis asuvates majapidamistes oli ka telefoniside – majad olid telefoniliini pidi eelmise ja järgmise naabriga ühendatud. Õnneks jõudsime kohale enne kella kaheksat, õhtuti pärast kaheksat enam sidet polnud. Saime anda teate edasi järgmisesse majja, nemad omakorda järgmisesse – niimoodi kuni rajoonikeskuseni, kust lubati, et hommikul saadetakse meile lennuk järele.
Pärast sööki tehti meile asemed maja sellesse otsa, kus olid lambad. Peale anti lambanahad ja tekid, toodi isegi televiisor. Nii veetsimegi öö koos lammastega. Mälestused sellest on väga värvikad. Televiisoripilt näitas, kuidas parasjagu Kuubal sõprusvisiidil viibiv Leonid Brežnev ja Fidel Castro teineteisele suud andsid, mina lugesin samal ajal lammaste keskel kolleegile ette ettekannet, mille ma paari päeva pärast kandidaaditöö kaitsmisel pidin esitama – olin selle igaks juhuks kaasa võtnud. Hommikul saabus lennuk, käisime kõigepealt haiglas, võtsime lapsed peale ja lendasime Uralskisse tagasi. Juba järgmisel päeval sõitsin Moskvasse väitekirja kaitsma.
Olen hiljem sageli mõelnud, millisesse olukorda võib inimene täiesti ootamatult sattuda. Kasahstani inimeste vastutulelikkus ja külalislahkus oli liigutav.
Kui ma aasta hiljem, 1975. aastal tagasi Eestisse tulin, oli mul esiotsa siinse eluga raske harjuda. Sealsed inimesed hellitasid mu ära.