Eesti kooliõpetajad Saksamaal praktikal
Ühes ebatavalises Saksamaa koolis
Tänu Deutsche Auslandsgesellschaftile oli mul 2011. aasta kevadel võimalus võtta osa kaks ja pool kuud kestnud õppeprogrammist Saksamaal Flensburgis. See hõlmas loenguid, töötubasid, üritusi, ekskursioone ja koolide külastamist, eelkõige aga praktikat Flensburgi linnas Waldschules − umbes 300 õpilasega algkoolis.
Laste õpivõimekus on klassides väga erinev. Erinevust suurendab tõsiasi, et saksa laste kõrval õpivad koolis ka immigrantide lapsed – esindatud oli 20 rahvust ning 22 keelt. Kõige sellega toimetulekuks on kool võtnud kasutusele Montessori pedagoogika ideed.
Kuigi lasteaiad on teinud tublit tööd ja esimesse klassi astunud lapsed oskavad saksa keelt oma vanuse kohta päris hästi, saavad immigrantide lapsed kord nädalas saksa keele tunni ajal intensiivõpet teistest eraldi eripedagoogide käe all. Kuna minu klassis oli selliseid õpilasi kokku kuus, liitusin ühel nädalal nendega. Koduklassist lahkudes ütles üks õpilane toredasti, et küll meil ikka veab − meie läheme mängima, nemad peavad jääma siia saksa keelt õppima. Intensiivõpe on nii mänguline ja positiivne, et nad ei saa arugi, et õpivad samamoodi nagu teised.
Uurijad ja eksperdid
Avatud ja rõõmus õhustik ei iseloomusta mitte ainult intensiivõpet, vaid kõiki koolitunde. Esimese ja teise klassi lapsed õpivad ühes klassiruumis koos. Esimese klassi õpilasi nimetatakse uurijateks (Forscher) ja teise klassi õpilasi ekspertideks (Experten). Klassis võib olla kuni 25 õpilast, kes enam-vähem pooleks jaotatakse.
Igal õpilasel on oma õpimapp, kuhu klassiõpetaja lisab esmaspäeviti tabeli kujul nädalaplaani. Seal on päevade kaupa kirjas õppeained ning nende järel ülesanded, mis peavad iga päeva lõpuks tehtud olema. Aeglasemad teevad ülesandeid kauem ning vahel jääb mõni ka koju teha. Kiirematele on lisaülesanded, mille nad oma tabelisse lisavad, et õpetajal oleks ülevaade tehtud tööst.
Õpikuid kasutatakse õppetöös vähe. Nende asemel on eri raskusastmega töölehed, mis on paigutatud märgistatud sahtlitesse. Märgistused ühtivad nädalaplaanis olevatega ja on olulised, sest õpilased tegutsevad tunni ajal iseseisvalt. Kui kellelgi saab üks ülesandeleht valmis, läheb ja võtab ta ise järgmise. Õpilased on tunni ajal klassis liikumises. Õpetaja sekkub õppetöösse ainult siis, kui õpilane palub abi või on vaja tervele klassile uut teemat selgitada. Niisama segama ei minda, sest see häiriks õpilaste keskendumist.
Õpetaja elu muudavad veidi lihtsamaks eksperdid, kes aitavad esimese klassi õpilasi, kui need millegagi iseseisvalt hakkama ei saa. Uurijate õpetamine ekspertidele üldiselt raskusi ei valmista, sest nad on ise samad ülesanded eelmisel aastal läbi teinud. Näiteks kui matemaatikas õpivad esimese klassi lapsed liitma ja lahutama, siis teine klass tegeleb samal ajal korrutamise ja jagamisega. Üksteise abistamisele aitab kaasa õpilaste paigutus klassis – ühe laua taga istub kaks uurijat ja kaks eksperti. Klassis on ka üksikud lauad, mille äärde pannakse istuma need, kes ei suuda teistega koos tööle keskenduda.
Sellise koosõppe korral kohanevad esimese klassi õpilased kiiremini kooli reeglite, normide ja tavadega. Samuti mõistavad nad, et kohe ei peagi kõike teadma ja oskama. Teine klass õpib seeläbi tolerantsust ja hoolimist – selle asemel et kellegi rumalust kritiseerida lähevad nad hoopis aitama ja õpetama. Lisaks õpivad nad kannatlikkust ning teisele seletades kinnistavad oma teadmisi. Kui nad on suutnud midagi teisele selgeks teha, saavad nad eduelamuse. Lapsed saavad algusest peale aru, et teistest erinev olla on normaalne, mitte midagi häbiväärset.
Meeldiv oli jälgida, kuidas õpilastel puudub igasugune hirm vigade tegemise ees. Nad teavad, et vead kuuluvad normaalse arengu juurde. Õpetajale on see kohati väljakutse, sest korraga pidi ta suutma vastata väga erinevatele küsimustele. Õpilased on oma ülesannetega eri kaugusel ning tasemel.
Kindlad rituaalid
Kindlad rituaalid tekitavad õpilastes iga päev ühtekuuluvustunde ning pakuvad vaheldust õppimisele. Nendest kõige meeldejäävam oli hommikuring, mida õpilased ise läbi viisid. See kestis kella 7.45−8.15 ning iga päev juhtis hommikuringi eri õpilane. Õpilased istusid vaikselt tahvli juures puupinkidel ringis ja tervitasid üksteist. Seejärel küsis ringijuht teistelt kuupäeva. Kõik soovijad said kordamööda õige kuupäeva öelda. Viimane vastaja kirjutas kuupäeva tahvlile. Pärast seda loeti kõva häälega üle kõik õpilased, arvutati, kui palju õpilasi on puudu, ning märgiti nende nimed üles. Järgnevalt rääkis õpetaja neile päevaplaanist.
Siis said sõna õpilased, kes tundsid, et neil on midagi väga olulist öelda. Räägiti kordamööda, samal ajal teised vaikselt kuulasid. Eriti oluline oli lastele esmaspäevane hommikuring, sest siis tahtsid väga paljud rääkida, mida nad nädalavahetusel tegid: kes ostis uued jalanõud, kes käis karusselliga sõitmas. Selline rituaal on väga vajalik, sest nii saavad lapsed kohe hommikul ennast tühjaks rääkida ning hiljem tunnis on vaiksem ning keskendutakse õppimisele.
Lapsed on seal aga samasugused nagu Eestiski. Arusaamatused õpilaste vahel või aeg-ajalt pinnale kerkivad distsipliiniprobleemid on ka selles koolis igapäevane nähtus. Probleemidele reageeritakse aga kohe. Omavahel tülis olevad lapsed viib õpetaja klassis või koridoris vaiksemasse kohta, kus arutatakse teema üle ning lahendatakse probleem kohe. Eriti oluline on see tüdrukute puhul, kellel on kombeks pikka viha pidada. Poistega on tavaliselt lihtsam. Tänu teistsugusele lähenemisele on õpilased avatumad ning koostööaltimad kui ehk mõnes tavakoolis.
Kuna Eesti koolisüsteem (õpetaja ütleb, mida teha) on praktikakooli omast (õpilane valib ise tegevuse) väga erinev, siis ei ole alati lihtne õpitud tehnikaid Eestis rakendada. Võimalusel kasutan aga alati individuaalset lähenemist, näiteks andekamad õpilased töötavad neile sobivate materjalidega. Samuti üritan luua olukordi, kus õpilasel on teema piires valikuvabadus, et motiveerida teda iseseisvalt uurima ning saadud infot analüüsima.
Flensburgis veedetud aeg oli minu jaoks väga arendav. Sain seal esimese õpetajakogemuse ning tutvusin mitme koolisüsteemiga. Just Flensburgis jõudsin tõdemuseni, et õpetajaamet on minu jaoks õige.
Liina Kitt, Tallinna 32. keskkooli saksa keele, kultuuridevahelise kommunikatsiooni ja uurimistööde aluste õpetaja
—
Teatritunnid ja filosoofia Ludwig Meyeni gümnaasiumis
Ave Kongi koos oma 5. klassi õpilastega Ludwig Meyni gümnaasiumis.
Gu-ten Morgen, Herr Tiet-gen! Nii algab muusikatund Ludwig Meyni gümnaasiumis (LMG) Uetersenis Schleswig-Holsteinis Saksamaal. Topelttunni teema on ladina rokk ja Carlos Santana.
Õpilastele jagatakse noodid, siis ksülofonid ja pärast mõningast harjutamist saadab õpetaja lapsi kord trummidel, kord kitarril, kord klaveril. Kitarr rändab peagi argliku tüdruku kätte, trummide taha istub hakkaja noormees, lisatakse mõned eksootiliselt sahisevad pillid ning teise tunni lõpus esitab seitsmenda klassi bänd-miniorkester loo „Oye como va”.
Olen Saksamaal, sest õpin Tallinna ülikoolis saksa keele õpetajaks ja sain Deutsche Auslandsgesellschafti kaudu võimaluse tulla oma teist põhipraktikat läbima Põhja-Saksamaale. LMG on suur kool, õpilasi-õpetajaid vastavalt 1200 ja 90. Vastuvõtt oli äärmiselt soe. Annan saksa keele tunde nii 5., 7. kui ka 8. klassis. Eestist on kõik väga huvitatud, niisiis ei tule mul esimeste tundide teemat kaugelt otsida.
Kasutan võimalust ja vaatlen võimalikult paljude õpetajate tunde. Vaimustun otsekohe filosoofiast ja religioonist, millega tehakse algust juba 5. klassis. Nende ainetega avardatakse laste maailmapilti ja õpetatakse neid filosofeerima, mõtlema ja arutlema. Tunnen omal nahal, et õpilased tõesti oskavad ja julgevad küsida ja vastata ning oma arvamust avaldada.
Ereda elamuse pakuvad mulle teatritunnid ehk kujutav mäng. Piirid ja raamid on LMG-s olemas, ent neid osatakse ka venitada, painutada ja ületada. Nii õpetajate kui ka õpilaste tasandil tehakse palju koostööd ja see toimib. Direktor osaleb tegevõpetajana kooli muredes ja rõõmudes. Vestlen temaga nii tema kabinetis, koopiate ruumis, õpetajate toas kui ka näiteks koolinäidendi publiku seas.
Õpetajad spetsialiseeruvad Saksamaal mitmele (tavaliselt kahele) erialale. Üks õpetaja õpetab näiteks muusikat ja matemaatikat, teine inglise keelt ja informaatikat, kolmas füüsikat ja kehalist kasvatust. Õpetajaks saamisel tuleb pärast magistriõpinguid töötada Eesti kutseaastaga sarnaselt kaks aastat praktikandina. Igapäevaelus tähendab see, et töötad koolis ja annad tunde, ent osaled samal ajal seminaridel ja koolitustel ning sinu tunde käiakse teatud aja tagant vaatlemas ja analüüsimas. Praktikantide endi sõnul lisab stressi see, et teise aasta lõpus pannakse praktikandile hinne.
Huvitava seigana jäi Saksa koolis silma see, et asju kaotatakse massiliselt. Kaotatud esemete jaoks pole lihtsalt riiul, vaid lausa suur kapp, kus leidub näiteks hunnikutes mobiiltelefone. Õpetajate sõnul kaotavad paljud oma vana mobiili meelega ära, et vanematelt uut nuruda. Riiete kaotamist võib osaliselt põhjendada kohustusega pikkadel vahetundidel õues viibida.
Praktika keelekeskkonnas on mitmekülgselt virgutav ja lisab õpingutele värskust. Soovitan julgelt!
Ave Kongi, Tallinna ülikooli üliõpilane
—
Stressivabad tunnid Hermann-Tasti koolis
Mariliis Palits Lüneburgis soolamuuseumis koos Leedu praktikandiga.
Tulevase saksa ja rootsi keele õpetajana leian, et keeleõpetajatel on lausa kohustuslik aeg-ajalt sihtkeele maades olla, et keelt mitte unustada. Nii teadsin algusest peale kindlalt, et oma koolipraktika sooritan Saksamaal.
Mind saadeti Husumisse – Saksamaa halli linna mere ääres, nagu on märkinud kuulus saksa kirjanik Theodor Storm. Varem ei olnud mul aimugi ei sellest linnast ega koolist. Üllatusin väga meeldivalt.
Minu viienädalase praktika esimene nädal Lübeckis oli intensiivne: oli kultuuri, oli seminare ning kõik tundus uus ja huvitav. Saksa keelt oli algul raske rääkida, see oli väga rooste läinud. Sellest aitas üle saada elamine oma juhendaja Marita juures, seal tundsin end esimesest hetkest alates väga oodatuna. Käisin Maritaga ka näiteks Zumba trennis, ujumas ja mõnel väljasõidul.
Minu praktikakoolis Hermann-Tast-Schules õppis ligi 1200 õpilast ja töötas umbes 70 õpetajat. Koolis oli väga sõbralik õhkkond. Nagu õpetajad ise ütlesid, käivad selles koolis ümbruskonna talunike lapsed. Minu arvates olid lapsed samasugused nagu Eestiski, ei olnud kuidagi paremini kasvatatud ega ära hellitatud.
Vaatlesin paljusid tunde alates saksa keelest ja lõpetades bioloogiaga. Õpetajad olid vastutulelikud – ma võisin minna kõikidesse tundidesse, kuhu soovisin.
Eelkõige jäi silma stressivaba õhkkond tunnis. Edasi mindi rahulikult, ei koormatud lapsi liigselt ja lapsed tundsid end vabalt. Põhiline erinevus Eesti koolitunnist oli see, et õpilased tõstsid palju kätt ja tahtsid kaasa rääkida. Tundides ei tekkinud piinlikku vaikust, mil õpetaja midagi küsib ja keegi ei vasta. Silma jäi ka oluliselt rohkem meesõpetajaid kui meil, kolmandik õpetajatest olid mehed. Ja õpetaja palganumber oli oluliselt suurem.
Ise andsin tunde seitsmendas klassis, kus enamik olid poisid. Kuigi olin eelmisel õhtul teinud põhjaliku tunnikava ja valmistunud korralikult, pelgasin oma esimest tundi. Hirmuks polnud aga põhjust, sest lapsed olid sõbralikud ja mõistvad ning tegid hea meelega kaasa. Lõppkokkuvõttes olen oma praktikaga väga rahul – sellist kogemust poleks ühestki Eesti koolist saanud.
Mariliis Palits, Tallinna ülikooli üliõpilane