Emakeeleõpetuse uus metoodika lähtub reaalsusest

30. mai 2014 Martin Ehala Tartu ülikooli eesti keele didaktika ja rakenduslingvistika professor - Kommenteeri artiklit

Äsja ilmus Eduko programmi toel õpik gümnaasiumi praktilise eesti keele kursuste metoodika kohta, autoriteks Tartu ülikooli emakeeleõpetuse didaktikud Triinu Laar, Karin Soodla, Kadri Sõrmus, Maigi Vija ja allakirjutanu. Õpik on mõeldud niihästi eesti keele ja kirjanduse õpetajaks õppijatele, alustavatele õpetajatele kui ka juba kogenutele, sest praktilise eesti keele õpetus ise on emakeeleõpetuses üsna uus suund – need kursused jõudsid riiklikku õppekavva esmakordselt alles 2011. aastal.

Traditsiooniliselt on emakeelt õpetatud samal moel nagu matemaatikat, ajalugu või geograafiat – eesmärgiga teadmisi anda. Samas on emakeeleõpetus oma olemuselt sarnane pigem võõrkeele- või eesti keele kui teise keele õpetusega, mille eesmärk on arendada õpilaste oskust kõnes ja kirjas ennast väljendada ja teksti mõista. Praktilise eesti keele kursused kasutavadki võõrkeele- ja teise keele õpetusele omast lähenemist ja seavad eesmärgiks keelepädevuse arendamise.

Pädevuspõhine õpe lähtub arusaamast, et pädevust tuleb arendada olukorras, kus seda tuleb rakendada. Näiteks autojuhtimispädevust tuleb arendada liikluses, ujumispädevust vees, avaliku esinemise pädevust esinedes jne. Eesti keele tundides on varasemalt arendatud filoloogilist pädevust – grammatilise analüüsi ning kirjandi kirjutamise oskust. Palju vähem on pööratud tähelepanu sellele, kuidas arendada oskust kasutada keelt mitmesugustes päriselus ette tulevates olukordades. Praktilise eesti keele kursused on samm eesti keele õpetuse muutmiseks elulähedaseks – et õpilased saaksid aru, milleks neil kirjaoskust tegelikus elus vaja läheb.

Uued kursused seavad emakeeleõpetuse metoodikale ka teistsugused nõudmised. Viimastel aastatel on nii Tartu kui ka Tallinna metoodikud palju energiat pühendanud uue, praktilise suunitlusega emakeeleõpetuse metoodika ja õppevara väljatöötamisele. Üks osa sellest arendustööst on „Gümnaasiumi praktilise eesti keele kursuste metoodika õpik”. Õpiku idee tekkis 2011. aastal emakeeleõpetajate praktilise eesti keele kursuste koolitusel.

Erinevalt tavalistest koolitustest, kus valgustatud lektor kallab teadmisi neid janunevatele kuulajatele, toimus see koolitus põhimõttel kolleegilt kolleegile. Seitsme emakeeleõpetaja – Tiina Brocki, Kadri Ottensoni, Merle Pintsoni, Dea Proode, Heily Soosaare, Terje Varuli ja Kalle Viiki – videotunde analüüsiti ning õpetamisalaseid teadmisi ja kogemusi jagati seitsmeliikmelistes emakeeleõpetajate rühmades. Koolituse järel koondasid õpiku autorid kõik videotundidega seotud materjalid (tunnikavad, töölehed) ning koostasid neile juurde metoodilise juhendi, kuidas praktilise eesti keele õppeteemasid planeerida ja klassis rakendada. Ka videotunnid ise on DVD-l õpikule lisatud.

Õpiku põhitekst jaguneb seitsmeks peatükiks. Käsitlus algab ülevaatega gümnaasiumi praktilise eesti keele kursuste ideest ja sünniloost, samuti kursuste aluseks olevatest kasvatusfilosoofilistest põhimõtetest. Teises peatükis järgneb sellele juba detailsem käsitlus kujundava õppe teooriast, mis lähtub neljast teadmusprotsessist: tunnetamisest, üldistamisest, analüüsist ja rakendamisest. Kolmas peatükk keskendub õppetöö kavandamisele, lähtudes eelmises peatükis esile toodud teadmusprotsessidest. Et praktilise eesti keele õpetus on üles ehitatud keelekasutusolukordadele, on õppetöö planeerimise üheks loomingulisemaks osaks õppeteemade kujundamine nii, et see oleks seotud mingi praktilise ja huvitava suhtlusolukorraga, sisaldaks põnevat probleemipüstitust ja moodustaks koos harjutustega sisulise ja loogiliselt kulgeva terviku. Tüüpilised praktilise eesti keele õppeteemad põhinevad näiteks rollimängudel (valimisvõitlus, vahetusõpilaseks kandideerimine, projektitaotluse kirjutamine vms), omaloomingul (aimevideo tegemine, allegoorilise ühiskonnakriitilise näitemängu kirjutamine) või reaalse elu suhtlusolukordade harjutamisel (armastuskirja kirjutamine, koosoleku pidamine).

Neljas peatükk on pühendatud tunnimudelitele, mida emakeeleõpetuses kasutatakse, koos selgitustega, milliste õpieesmärkide saavutamiseks üks või teine kõige paremini sobib. Viies peatükk esitab ülevaate põhilistest klassi juhtimise võtetest, praktikas ette tulevatest probleemidest ja lahendustest. Kuues peatükk keskendub õpetamismeetodite valikule keelekasutuse osaoskuste – lugemise, kirjutamise, kõnelemise ja kuulamise – arendamiseks. Viimane peatükk annab ülevaate kokkuvõtvast ja kujundavast hindamisest, hindamisprotsessist ja hea hindamise põhimõtetest. Igas peatükis on rohkesti arutelu- ja analüüsiharjutusi, lisades on tundide vaatlemise töölehed koos soovitustega, milliseid aspekte ühes või teises videos analüüsida.

Raamatu täistekst on elektrooniliselt kättesaadav ESF-i Eduko programmi kodulehelt (vt http://eduko.archimedes.ee/valminud-materjalid) ning TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi kodulehelt (vt http://www.keel.ut.ee/et/prek), kus saab sellele ka tagasisidet anda.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!