Et koolirõõm ja õpihimu jääks püsima aastateks

23. mai 2014 Aira Jõõts lapsevanem - 3 Kommentaari

Teadliku lapsevanemana tean, et kui minu laps saab käesoleva aasta 1. oktoobriks 7-aastaseks, peab ta 1. septembril oma kooliteed alustama. Vanemad, kelle laps on sündinud talvel-kevadel, ootavad seda päeva kergema südamega. Millised valikuvariandid on aga lapsel, kes on sündinud septembri lõpus ja kes ei ole koolikohustuse ikka jõudes saavutanud õpingute alustamiseks vajalikku koolivalmidust? Kuidas on võimalik taotleda koolipikendust?

Seaduse järgi saab koolipikendust taotleda vanema avalduse alusel ja selle andmise otsustab nõustamiskomisjon. Nõustamiskomisjoni otsuse aluseks on lapse tervise seisund. Kas septembri lõpus sündinud poiss, kes pole sotsiaal-emotsionaalses arengus kooliküps, on valmis kooli minema? Pärnu õppenõustamiskeskuse logopeed-eripedagoog Margit Tamm on oma artiklis (Haridus, 2011/2) pakkunud välja idee, et arvestades poiste ja tüdrukute arengutempo erinevust koolieelses eas, võiks koolikohustuslikuks pidada tüdrukuid, kes saavad 7-aastaseks käesoleva aasta 1. oktoobriks, ja poisse, kes saavad 7-aastaseks 1. maiks.

Kui lapsevanem arvab, et laps võiks minna kooli eakaaslastest aasta varem, on nõustamiskomisjoni otsus ainult soovituslik. Ka koolieelne lasteasutus võib anda soovituse panna laps aasta võrra varem kooli. Otsuse, kas laps saab hakata põhiharidust omandama, teeb kool. Lapsevanem peab oma avalduse kooli esitama enne 1. maid. Viimasel ajal on meedias räägitud ka vanematest, kes soovivad last varem kooli panna majanduslikel põhjustel. Näiteks kirjutas 10. märtsi Eesti Ekspressis Kristi Vainküla, et eelmisel aastal alustas kooliteed aasta varem 900 last. Kahjuks on paljudel juhtudel põhjus rahapuudus, mitte laste andekus.

Järgmiseks tekib küsimus, millisesse kooli laps läheb. Valla- või linnavalitsus arvestab elukohajärgse kooli määramisel oluliste asjaoludena esmajärjekorras õpilase elukoha lähedust koolile, sama pere teiste laste õppimist samas koolis ja võimaluse korral vanemate soove.

Elukohajärgse kooli määramisel võib lapsevanemat oodata üllatus, et laps peab hakkama koolis käima õhtuses vahetuses. Koolis, kus elukohajärgseid lapsi on rohkem kui õppekohti, lahendatakse probleem õhtuse vahetuse lisaklasside loomisega. Määrus, mis reguleerib tervisekaitsenõudeid kooli päevakavale ja õppekorraldusele, ütleb, et kui ühes vahetuses ei ole piisavalt õpilaskohti, võib kooli õppetegevust korraldada kahes vahetuses. Teise vahetuse tunnid peavad lõppema hiljemalt kell 19.

2013. aastal saatsid Nõmmel asuva Rahumäe põhikooli lapsevanemad ühispöördumise haridusministeeriumile, milles toodi välja õhtuse vahetuse probleemid: laste ülekoormus ja stress, lisaks pole vanematel oma töö tõttu võimalik lapsi õppimisel toetada. Haridusministeerium selle probleemiga ei tegele, öeldes, et kooli tööd korraldavad kooli juhtkond, hoolekogu ja linn kui koolipidaja. Tallinna haridusamet omakorda pakkus lahenduseks, et lapsevanemad saavad soovi korral valida endale teisest piirkonnast sobiva kooli. Haridusameti üldhariduse osakonna juhataja Viivi Loki sõnul puuduvad andmed ja uuringud selle kohta, et õhtune vahetus tooks lastele ülekoormust ja stressi. Probleem on õhus, aga lahendust ei paista: haridus- ja teadusministeerium sellega ei tegele, kohaliku omavalitsuse sõnum vanematele on: võtke või jätke.

Lapse õhtune vahetus tekitab probleeme eelkõige lapsevanematele, kellele otsus tuleb üllatusena. Kindlasti on perekondi, kellele sobib teine vahetus. Mõnel juhul on abiks ka piisav etteteatamine, et vanemad saaksid oma elukorraldust muuta. Koolidel võiksid olla välja töötatud kriteeriumid, mille järgi määratakse laps teise vahetusse. Lapsevanemad peavad olema võimalustest teadlikud.

Aga mitteelukohajärgne kool?

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on määratletud elukohajärgsed munitsipaalkoolid ja nendesse vastuvõtutingimused ja -kord. Ei ole veel vastu võetud seadust, mis reguleeriks mitte­elukohajärgsete munitsipaalkoolide vastuvõtutingimusi. Linnavalitsuse määrustes on nimeliselt välja toodud, millised munitsipaalkoolid on ülelinnalise vastuvõtuga. Nendel koolidel on eelisõigus määrata ise vastuvõtutingimused ja -kord. Jääb küsimus, miks on mõned munitsipaalkoolid eelistatumas seisus kui teised.

2011. aastal toimusid 1. klassi vastuvõtukatsed paljudes Tallinna munitsipaalkoolides. Tekkis segadus, millesse sekkus ka õiguskantsler Indrek Teder, tehes ettekirjutusi Tallinna linna määruse „Elukohajärgse munitsipaalkooli määramise tingimused ja kord” põhiseaduspärasuse kohta. Samas dokumendis on öeldud, et seadusandja on olulises osas otsustanud, millistest kriteeriumidest lähtuvalt tuleb igale lapsele elukohajärgne kool määrata ja sinna vastuvõtmine otsustada. Ei saa minna seadusandjast mööda ja lähtuda muudest kriteeriumitest, näiteks kooli enda vastuvõtutingimustest ja -korrast.

Õiguskantsler leidis, et iga üksiku kooli vastuvõtutingimuste ja -korra määramist takistab asjaolu, et see tooks üsna tõenäoliselt kaasa isikute ebavõrdse kohtlemise, kuna koolide vastuvõtutingimused on väga erinevad. Ometi on teatud koolidel lubatud seadusandjast mööda minna. Meedia andmetel kandideeris sel aastal inglise kolledži 52 õppekohale üle 500 lapse ja Tallinna reaalkooli 56 kohale üle 600. Üle 20 klassitäie lapsevanemaid, kes ei usalda oma piirkonnakooli. Kas on õigustatud situatsioon, kus 1. klassi astuv laps peab läbima katsed, kus konkurents on tihedam kui paljudes kõrgkoolides?

Enamikus mitteelukohajärgsetes koolides korraldatakse 1. klassi astujatele katsed, mida nimetatakse eri nimedega: tutvusuuring, kooliküpsusuuring, õpivalmiduse ja loovuse hindamine, praktilised tööd ja vestlus jne. Eriti huvitav nimi on kooliküpsusuuring – kui laps ei läbi konkurssi ja teda kooli ei võeta, kas ta pole siis kooliküps? Praktiliste tööde ja muude uuringute aluseks on koolide sõnul koolieelse lasteasutuse õppekava ja vastava kooli õppekava spetsiifika. Koolide koduleheküljel on välja toodud katsete sisu, mis ei vasta koolieelse lasteasutuse õppekavale. Mõned näited:

• oskab lugeda lihtsamat trükitähtedes teksti ja mõistab loetut; koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava § 18 (4): laps tunneb tähti ja veerib kokku 1–2-silbilisi sõnu, tunneb kirjapildis ära mõned sõnad;

• oskab kirjutada lihtsaid sõnu ja lühilauseid; koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava § 18 (4): laps kirjutab joonistähtedega 1–2-silbilisi sõnu õigesti järjestatud ühekordsete tähtedega;

• oskab liita ja lahutada 12 piires; koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava § 20 (4): laps liidab ja lahutab 5 piires ning tunneb märke + , –, =.

Mida katsed lastele tähendavad ja kuidas mõjuvad, sellest on avalikult palju juttu olnud. Kogu protsess võib ju lapsele huvitav olla, kuid igal tegevusel on tagajärg. Probleemiks ei ole ka ainult katsed, sest last hakatakse survestama kodus ja lasteaias juba mitu aastat enne.

Eliitkoolide põhiline eelis teiste koolide ees on võimalus valida endale nn mugavad õpilased – etteõpetatud lapsed – ja lastevanemad sõltuvalt nende taustast. Jõukamad pered saavad lubada endale laste etteõpetamist, näiteks koolide juures tasulistes eelkoolides käimist. Kuigi on öeldud, et eelkoolis käimine ei taga kohta koolis, annab see sissesaamiseks eelise.

Riik ei ole 1. klassi katseid otseselt keelanud ning omavalitsused leiavad võimaluse katseid korraldada määruse abil, lähtudes põhimõttest, et mis ei ole seadusega keelatud, on lubatud. 2012. aastal ütles endine haridusminister Jaak Aaviksoo Õpetajate Lehele antud intervjuus aga, et võib-olla on tõesti vaja luua kõikidele esimesse klassi astujatele võrdsed võimalused ka sellega, et keelata koolikatsed ja sellele eelnev drill. Midagi siiski muutunud ei ole ja teatud munitsipaalkoolide privileegid jätkuvad.

Dokumentide esitamine kooli

Riik ei ole kehtestanud ühtset nimekirja, millised dokumendid peab lapsevanem esitama. Dokumentide loetelu määrab kool ise ja informeerib lapsevanemaid eri allikate kaudu. Põhiliselt soovitakse lapse ja lapsevanema isikut tõendava dokumendi koopiat. Kooliti erinevalt nõutakse veel tervisetõendit, dokumendifotot, taotlust lapse isikuandmete avalikustamiseks, taotlust õpilaspäeviku soetamiseks ja koolivalmiduskaarti.

2011. aastast väljastavad koolieelsed lasteasutused õppekava läbinuile koolivalmiduskaardi, milles on kirjeldatud lapse arengu tulemusi (koolieelse lasteasutuse seaduse § 16 lõige 5). Koolivalmiduskaart on töös olnud kolm aastat. Mitme aasta kogemustest hoolimata on lasteaiaõpetajate seas küsimusi ja segadust.

Esiteks ei ole midagi paranenud seadusandluses. Avalikult on räägitud vastukäivatest seadustest: kui lasteaedadel on kohustus koolivalmiduskaart välja anda, siis koolid selle esitamist ei nõua. Koolivalmiduskaart jõuab klassiõpetajani, kui kool seda soovib ja selle oma vastuvõtukorras sätestab, kohustust veel ei ole. Paljude koolide kodulehel on koolivalmiduskaart esitatud dokumentide nimekirjas (mõnel juhul ka teise nime all näiteks koolivalmiduse vaatluskaart), kuid on koole, kus lapsevanematel on jäetud võimalus kaart esitamata jätta. 2013. aastal muudetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest jäi koolivalmiduskaardi esitamise punkt välja. Ka pole täpselt määratletud, kellel on koolis õigus koolivalmiduskaardiga tutvuda ja mida teha kaardiga pärast selle esitamist.

Teine probleem on sisu, mis vastaks kaardi eesmärkidele. Üks eesmärk on laste sujuv üleminek kooli, mis eeldab õpetajate ja lapsevanemate sisulist koostööd, kuid mitte ainult koolivalmiduskaardi täitmise eesmärgil. Ennekõike on vaja kaasata lapsi, kellel seisab ees elumuutus. Paljudes riikides pööratakse tähelepanu just tegevusele, mille aluseks on aktiivne suhtlemine. Näiteks kutsutakse koolieelikud kooli, kus nad saavad võtta koos algklassilastega osa mitmesugusest tegevusest. Lapse jaoks tähendab sujuv üleminek positiivse koolihoiakuga lapsevanemaid, tuttavaid klassikaaslasi, toetavaid õpetajaid, lasteaiaga sarnaseid töömeetodeid.

Eestis ei ole palju räägitud lapse sõprussuhete tähtsusest üleminekul lasteaiast kooli. See on oluline tegur, mis mõjutab lapse heaolu koolis. On omavalitsusi, kus toimub lasteaia ja klassiõpetajate dialoog, kaasatakse vanemaid ja lapsi, tutvutakse üksteisega, tihtipeale asutakse ka ühes majas. Laps tunneb ennast turvaliselt, sest tema klassikaaslasteks on tuttavad rühmakaaslased. Linnades võivad ühe rühma lapsed sattuda väga erinevatesse koolidesse, mistõttu õpetajate koostöö on raskendatud. Kui elukohajärgsed koolid oleksid seotud elukohajärgsete lasteaedadega, suureneks asjaosaliste koostöö, infot saaks vahetada silmast silma.

Varem mainitud Tartu ülikooli magistriõppe seminaril tõdeti, et koolivalmiduskaardi seadustamine tuli liiga kiiresti, andmata aega töötada välja vormi ja sisu, mis sobiksid kõigile asjaosalistele. Hoolimata haridusministeeriumi ootustest on kogemused praegu sellised, et lasteaiaõpetajad peavad olema oma hinnangutes diplomaatilised, sest kaardile on vaja lapsevanema allkirja, ja kooliõpetajad saavad lugeda õppekavast kopeeritud lauseid. Erivajadustega lapsi tuleb kooli aga aina juurde ning mida varem nad avastatakse, seda kiiremini saavad nad abi. Koolivalmiduskaardil on puudujäägid, mis ei aita seda eesmärki täita.

Samal seminaril pakuti välja idee asendada koolivalmiduskaart lapse arengumapiga, mida õpetajad täidavad alates lapse tulemisest lasteaeda. Näiteks Taanis saavad lasteaiaõpetajad ja klassiõpetajad kokku, tutvutakse laste töödega, fotodega. Õpetaja saab parema pildi lapse huvidest, iseärasustest ja näeb lapse arengut läbi aastate. Lapse arengumapp annab palju rohkem informatsiooni, kuigi temaga tutvumine võtab rohkem aega kui näiteks koolivalmiduskaardi lugemine.

Koolitee algus on lapsele rõõmus ja põnev sündmus. Et koolirõõm ja õpihimu jääksid püsima aastateks, on õpetajatel ja lastevanematel oma roll täita. Lapse positiivsed õpikogemused loovad eeldused elukestvaks õppeks.


3 arvamust teemale “Et koolirõõm ja õpihimu jääks püsima aastateks”

  1. teadlikule lapsevanemale ütleb:

    Arusaamatu kirjutis. Mis eesmärgil selline kirjutis üldse Õpetajate Lehes ilmuma peaks? Kellele seda ümberjutustust seadustest vaja on? Kui teadlik lapsevanem soovib,siis võiks ta info levitamise eesmärgil pöörduda lapsevanemaid siduvate portaalide ja listide poole. Kellele ja mida siiski üritatakse edasi anda? Kas koolivalmiduskaart siis on vajalik või ei ole?
    Mis võiks olla halba selles kui laps käib koolis tutvumisuuringutel ja perele antakse soovitusi? Olen isiklikult kohtunud vanematega,kes on tänulikud,et õigetele asjadele enne kooli on tähelepanu juhitud. Enamus koole ju katseid ei tee,küll aga peavad planeerima oma tegevust. Kõigile kindlasti nõu andmisest ei piisa või pole nad huvitatud. See oleneb inimesest,tark võtab teadliku pedagoogi juttu kuulda. Kas erivajaduste kohta siis tuleks eelnevalt teada või ei? Äkki mõtleks ikka veelkord,et miks see oluline on?
    Mida arvavad artiklist teadlikud pedagoogid?

  2. Aira ütleb:

    Tere! Aitäh kommentaari eest. Kuna olen elukutselt ka õpetaja saan mõnele teie küsimusele vastata ja oma seisukohti selgitada nn teadliku pedagoogina.
    Haridusseadustes on palju vastuolulisust, millele on vaja tähelepanu juhtida. Ilmselt ei ole võimalik seda teha, ilma et artiklis oleks viide konkreetsele seadusele. Ka koolivalmiduskaart on üks neist. Mina ei küsiks, kas kaart on vajalik või mitte, pigem on küsimus sisus ja vormis, et koolivalmiduskaart täidaks eesmärke, mis talle on pandud ja rahuldaks kõiki osapooli.
    Tutvusuuringud, mida oma artiklis välja tõin ei ole laste ega lastevanemate jaoks. Lihtsas eesti keeles on need koolikatsed, kus kool valib endale sobivaid õpilasi ja lapsevanemaid. Tõsi, enamus koole katseid ei tee, miks on siis selline privileeg ainult teatud koolidel? Tutvuskohtumisi lapsevanematega peetakse paljudes koolides, kus tõesti jagatakse vanematele informatsiooni, aga see on hoopis teine asi.
    Erivajadusega lapsi tuleb lasteaedadesse ja koolidesse järjest juurde. Varajane märkamine on oluline juba lasteaias. Tõesti, tark võtab kuulda teadliku pedagoogi soovitusi, aga paljudel lastevanematel on raske leppida lapse erivajadusega ja võib võtta aastaid, enne kui lapsevanem pöördub spetsialistide poole. Kui õpetajal on andmed, et tema klassi tuleb erivajadusega laps, saab ta kohe vastavalt tegutseda ja last aidata, mitte ei raiska aega selle avastamiseks. Praktikas ei jõua informatsioon kooli, kui lapsevanem seda ei soovi.

  3. vastus ütleb:

    Vot see kõik oleks võinudki selles artiklis olla kirjas,ehk üldse suunata seda pigem lapsevanematele. Mis mõtet on koolivalmiduskaartidel,mis kõik on ühetaolised ja kus keegi millegi eest ei vastuta. Koolivalmiduskaart peakski olema eelkõige erivajadusega laste puhul kasutusel. Kogemuse järgi ütlen,et isegi kui LA-s on erispetsialist olemas,suudab ta kaardi puhul oma vastutusalast kõrvale hiilida-ettekääne,et kõik peab olema lapsesõbralik. Tutvumiskohtumine on teie väljend. Tutvumisuuring ei ole mingi koolikatse(nõus,et neid tehakse ja sellest on kahju). Aga me ei pea ju ilmtingimata tutvumise eesmärgil tehtavat nõustamist nimetama tutvumiskohtumiseks. Seda,et seaduses on vastuolud pole mingi uudis. See artikkel selle muutumisele kaasa ei aita. Erivajadusi tuleb palju,mis uudis seegi on-juba ammu tuleb neid väga palju! Me kõik teame seda,siiani pole HEV probleemide puhul tegev- spetsialiste palju kuulda võetud. Jutt käib pimedatele-kurtidele kõrvadele. Nüüd ei tohi nendega enam tutvudagi. Arusaamatu!
    Eripedagoog

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!