Hobist võib välja arendada eduka ettevõtte

16. mai 2014 Ene Pajula - 1 Kommentaar

Haapsalu kutsehariduskeskuse tekstiilitöö eriala esimese kursuse kõige vanem õpilane on 59-aastane Silvia Nittim ja kõige noorem õpilane tema tütar, 23-aastane Mari Nittim.

Suhtumise muutumine elukestvasse õppesse on ehk üks kõige olulisemaid hoiakute muutusi, mis viimasel paarikümnel aastal juhtunud. Alles see oli, kui 30-aastase kaugõppija peale vaadati ülikoolis imelikult: kas Peetrus ei lase kõrghariduseta enam paradiisiväravast sisse? Nüüd ei ole 50- ega isegi 60-aastased õppurid enam mingi ime.

Tekstiil – eakamate eriala

Haapsalu kutsehariduskeskuse tsükliõppes õppijatest on enamik vanuses 30+, hooldajate, puit- ja kiviehitiste ning mööblirestauraatorite ja eriti tekstiilitöö erialal ulatub õpilaste keskmine vanus isegi üle 40 aasta.

„Väga noortel tekib käsitööhuvi millegipärast harva,” ütleb kutseõppe koordinaator Marju Heldema. „Enamasti juhtub see alles siis, kui inimene on oma sakilised servad maha lihvinud, kui on juba pere ja lapsed. Võib-olla on see selline ala, mis vajab küpsust, sihikindlust ja kannatlikkust.” Nii ongi just eakam rahvas väga tänulik ja ühtlasi kohusetundlik õppija. Nemad õpivad juba enda jaoks.

„Meile heidetakse vahel ette, et tegeleme mingi tähtsusetu hobindusega. See ei ole nii,” kinnitab Marju Heldema. „Eesti käsitööl on ekspordipotentsiaali, samas kui häid tegijaid napib ja turusolkijatest puudust ei ole. Inimesed, kes meile õppima tulevad, oskavad enamasti väga hästi teha mingit ühte asja – kes koob kindaid, kes kampsuneid, kes tikib tekke, nagu Silvia Nittim. Kui tema oma tekkidega sisseastumisvestlusel lagedale tuli, tekkis õpetajatel alaväärsuskompleks – mida meil on sellisele tegijale veel õpetada? Aga kui tunnid algasid, siis selgus, et on ikka küll. Rääkimata sellest, et muud käsitöövaldkonnad on talle hoopis vähem tuntud. Me püüame inimestele anda laiahaardelise hariduse, kallutada neid ühelt poolt oma ettevõtteid asutama ja juhtima, teisalt aga olema rohkem kunstnikud, mitte ainult midagi täpselt järele tegema, vaid ka ise looma.”

Tekstiilitöö õppekava on laiahaardeline. Alustades joonistamisest ning kompositsioonist ning lõpetades kutsealase inglise keele, suhtlemise aluste ja ohutustehnikaga. Põhiainete hulka kuuluvad rahvakunsti alused, muistne käsitöö, eesti tekstiilipärand ja tänapäev, keraamika, viltimine, vööd ja paelad, tekstiilitrükk, klaas, metallikunst, rahvarõivaste õmblemine ja tootearendus. „Enamik praktikatöid tehakse kooli tellimusel,” ütleb Marju Heldema. „Sellega õpetame oma õpilasi täitma tellija soove. Professionaalse käsitöölise jaoks on see hädavajalik oskus.”

Tekstiilitöö on naiste eriala. Kord olevat sisseastumisavalduse esitanud ka üks noormees, mis tekitas õppejõududes kõvasti elevust, aga vestlusele ta enam ei ilmunud. Sellest oli kahju, sest näiteks tarbekunsti mehed ei põlga, nad teevad isegi vaipu. Naised seevastu ei pelga õppida n-ö meeste erialasid. Näiteks tisleri erialale tuleb juba rohkesti naisi ja restauraatorite hulgas on naised enamikus.

Tikkiv kirurg

Võiks arvata, et kui inimesel on korralik eriala, võib ta sellel surmani töötada. Kolmkümmend aastat tagasi oli see üleüldine seisukoht. Silvia Nittim on ortopeed, Tallinna lastehaigla kirurg, aga samas armastab Muhu tikandit ja talle meeldib tikkida tekke.

Muhu pätte ja džemprite rinnaesiseid ta ei tee. „Pisike asi saab liiga ruttu valmis. Mulle meeldivad suured tööd, et ikka oleks, mida teha. Tikkimine on ravimatu haigus,” ohkab ta.

Kodune ülesanne oli õmmelda jänes ja kaunistada see tikandiga. Suusatav jänes on teadagi Mari looming, murtud südametega kaunistatud jänes selle kõrval on tema ema tehtud.

Kodune ülesanne oli õmmelda jänes ja kaunistada see tikandiga. Suusatav jänes on teadagi Mari looming, murtud südametega kaunistatud jänes selle kõrval on tema ema tehtud.

Tikkimine on aega ja närve nõudev töö, mis nõuab täielikku pühendumist − seda ei saa teha televiisorist seebiooperit vaadates nagu sokki või isegi kinnast. Lisaks on see töö loov, vajab sobivat hingeseisundit, inspiratsiooni. Ikka juhtub, et tuleb harutada, nii et lõngad räbalaks, ja see paneb isegi parimad vahel nutma. Silvia pole mitte lihtsalt hea käsitöötegija, tema ongi juba pigem kunstnik.

Kunstimuuseumi endine direktor, rahvakunsti koguja Marika Valk on võrrelnud ajaloolisi ja uusi tikitud tekke ja öelnud, et uutes tekkides on midagi kaduma läinud. „See on omaette huvitav probleem, miks tänapäeval enam sellise täiuseni ei jõuta kui omal ajal. Kui ennevanasti pani enamik naisi oma mustrid ise kokku, siis praegu on loominguline pool kadumas,” on Marika Valk aastaid tagasi kommenteerinud Lihulas toimunud suurt tekinäitust. Ka Silvia ütleb, et enamik tikkijaist näeb suurimat vaeva mustrite leidmise ja tekile ülekandmisega. Tema jätab selle vaeva vahele ja loob oma kompositsioonid töö käigus ise.

„Minu puhul on arvatud, et olen parim tikkija kirurgide hulgas ja parim kirurg tikkijate hulgas,” muigab ta.

Milleks kunstnikule käsitöökool?

Lõpuks tekkis Silvial mõte hakata uuesti õppima ja valida nimelt see eriala just selles koolis. Tal polnud vähimatki kahtlust, et tuleb õppima üksi, aga kui ta oma ideed tütar Mariga jagas, otsustas too emaga liituda. „Me vaidlesime selle üle,” räägib Silvia. „Küsisin, kas talle meeldiks, kui teised arvavad, et tema ema on kontrollifriik.” Mari ei lasknud ennast sellest segada ja nüüd käivadki nad koos koolis. See on kasulik nii majanduslikult, sest sõidetakse ühe autoga, kui ka praktiliselt. „Kui üks ei saa tulla, siis teine on ikka kohal, räägib, mida õpetati, millised kodutööd anti ja mis materjale jagati,” seletab Mari.

Aga miks ometi peab üks hinnatud arst uut ametit õppima? „Kirurgia on minu jaoks ammendunud, mul hakkas igav. Peale selle tahaksin kohe pensionile jääda, kui aeg kätte tuleb. Aga ma ei viitsiks, käed rüpes, kodus istuda, nii mõtlesin, et õpin seda asja natuke juurde,” räägib Silvia.

Mingil määral on Silvia käsitööd teinud terve elu. Nõukogude ajal poes suurt valikut polnud, kui tahtsid endale mõnda ilusat asja, siis pidid selle ise tegema. Nii kudus ta sokkidest alates kampsuniteni välja. Ja tegi mõned linikud. Aga kirglik tikkimishuvi tekkis alles seitse aastat tagasi, kui ta käis Tallinnas Muhu tikandi kursusel. Haapsalu kutsehariduskeskuses ei õpi ta paberi pärast, sest see Muhu tekk, millega ta kooli sisse astus, oleks väga hästi sobinud ka lõputööks. Aga kooli mõte on õpetada uusi asju, siin saab targemaks ka selles, mida justkui juba osatakse.

Miks osutus valituks just Haapsalu kutsehariduskeskus?

„Miks mitte?” ütleb Silvia. „See on hea kool. Mõnda asja poleks igaühele vajagi õpetada, näiteks arvuti kasutamist,” arvab Silvia. Need, kes arvutit juba tundsid, olid nendest tundidest vabastatud, aga Silvia ja Mari meelest võinuks neil selle asemel rohkem käsitöötunde olla.

Norra keeles kuduja

Tütar Mari Nittim on tekstiilierialal erandlik, sest on nii noor. Nagu emagi, ei mäleta ta oma kooliaja käsitöötundidest midagi eriti head.

„Me ei teinud koolis midagi lõpuni. Kudusime ühe soki ja ühe kinda … Eks igaühel oli muidugi võimalus kodus ka teine juurde kududa, aga see oli vabatahtlik ja kes see koolis ilma sunnita ikka midagi nii väga teeb,” ütleb Mari.

Mari õpetab Tallinna keeltekoolis norra keelt. Huvi suusatamise sünnimaa Norra keele ja kultuuri vastu tekkis Maril siis, kui ta veel suusa­trenni tegi. Oma vanuseklassis läks tal hästi, aga pärast põhikooli lõpetamist Tallinnas oleks tõeline suusakarjäär vajanud Otepääle kolimist. Seda ta ei tahtnud, nii jätkas ta õppimist Tallinna saksa gümnaasiumis ja lõpetas 16-aastaselt võistlemise. Aga huvi ja armastus Norra vastu jäi, nii valis ta edasiõppimiseks Tartu ülikoolis norra filoloogia. „Hea saksa keele oskuse pealt on see lihtne,” kinnitab Mari. Aga kuna tal juba on Norra armastus, siis meeldib talle ka kududa Norra stiilis kampsuneid. Muu osa käsitööst jääb temalgi esialgu nõrgemaks, aga pärast kooli, kes teab? Veel pole ta oma firma peale mõelnud, aga oma toodangut on juba müünud nii kodu- kui ka välismaale. Ja andnud oma panuse meie imekauni käsitöö tutvustamisele väljaspool Eestit.

Pole kahtlustki, et iga juurde õpitud oskus avardab vaatevälja, teenimisvõimalusi ning vähendab ohtu jääda täiesti töötuks.

Ja üldse, õppimine hoiab vaimu erksa ja eesmärgi poole püüdlemine aitab pikendada elupäevi.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Hobist võib välja arendada eduka ettevõtte”

  1. Helle-Mall Risti (Nittim) ütleb:

    Silvia on haruldane inimene. Kodumaa vabanedes ikke alt oli mul võimalus temaga tutvuda. Ja kohe esimesest päevast peale ei suutnud me õhtuti kuidagi magama minna, sest me ühine huvi käsitöö ja tollal ka toiduretseptide vastu oli lõputu. Tutvudes hiljem Mari käsitöödega ei suuda kirjeldada tema võimet luua huvitavaid ja praktilisi esemeid. Kahju, et kaugused ja vanaduse hädad ei luba mind enam kodumaale, eriti Hiiumaale Kassarisse. Sinna jäi mu süda, kui 1944ndal aastal tuli lahkuda, kaasas vanaema poolt antud kuivatatud kala ja must leib! Jõudu ja indu teile mõlemale, Silvia ja Mari!
    Tervitab Helle-Mall Sydneyst!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!