„Ihusilmaga” nähtud maailm Anne Prangeli sulest

9. mai 2014 Maia Punak Põlva ühisgümnaasiumi eesti keele õpetaja - Kommenteeri artiklit

Koredakoeline hall raamatukaas (kujundaja Jaan Rõõmus) mitmetimõistetavalt lahku kirjutatud pealkirjaga „Ihu silm aga” ei peta ootusi: lugejale avaneb jahe illusioonideta maailm, milles on varjatud võimalikkus. Tegu on Põlva kunstikooli õpetaja ja direktori Anne Prangeli kolmanda luulekoguga.

Lisaks reaalselt olemasolevale jääb inimese ellu ikka mingi „aga”, mis vajab mõistmist. Tiitellehelt leiab silma ristlõike anatoomiliselt täpse joonise, mis mõjub isegi peletavalt, seos järgnevaga on aga ruttu tabatav. Nii nagu luuletaja ise liikleb pidevalt kahes mõõtmes: ülal ja all, taevas ja maa peal, nii viib silma halastamatu ristlõige mõttele inimese kehalikkusest, mis kaob ühel hetkel jäljetult. Ometi mahub sellesse vaatepilusse kogu ümbritsev, kujuteldav ja igavene.

Matthew Mitti fotod räägivad neid lugusid, mida autor pole kirja pannud, vaid esitab vaatajale visuaalselt. Eriti jõuliselt mõjub esimene pilt, mis järgneb sõnadele „Pühendan isale”: vaade pimeda ruumi sügavusest akendest välja, iga ruudu taga oma pilt. Nii tajutav kurbus inimese pärast, kellest tõenäoliselt on jäänud vaid mälestuste killud, muu mattub pimedusse, mida pole enam kunagi võimalik täita. Kõik teised pildid kannavad endas hüljatust inimese poolt: paadisilla jäänused järveveeres, käsipuuta trepp, mida keegi ei vaja, lõke, mis ei soojenda. Kes olid, need on läinud. Mustvalge foto jätab tunde, et lõke mattub vaikselt lume, mitte tuha alla. Kogu aeg on külm, isegi piltidel, millel puulehed reedavad soojemat aastaaega. Soojus meie kliimas ja suhetes on haruldane õnn.

Tekstid pole kaasaegselt irriteerivad või metafüüsiliselt arusaamatud. Mõtted on seotud rütmistatud vabavärssi. Keelt iseloomustab lihtsus, valitus ja ülim täpsus, isegi rangus. Tegemist on küpse luuletajaga. Tal on ihusilmaga nähtust midagi öelda, oma nurga alt, oma üllatavate kujundite ja pööretega: „Märgime koha / kasvamist nõudvale rabarberile / mille roosakas vars / suudleb kunagi maad / sirutusanni eest.” Tekstid on väga puhtad, aga sugugi mitte lihtsad. Hea luule tunneb ikka selle järgi ära, kui tekib kokkupuutehetk, millegi universaalse äratundmine. Ja neid hetki leidus piisavalt.

Kunstiinimese kohta on värvipalett üllatavalt ahas, aga see-eest kirglik: „Keha on kootud kolmest / mustast punasest valgest / köidetud mustritesse …” Taustaks on ometi hall, see mitte niivõrd värviks nimetatuna, vaid sõna „tolm” kordub tekstides silmatorkava sagedusega. Juba avaluuletuses saame vihje tolmu olemuse saladuslikkusest – kui peita oma hing puuõõnsusse, mis sellest saab: „Mis on säilinud juhuslikule pealesattujale / on see tolm / Või tunneb ta vajadust käsi tagasi tõmmata?” Samas ka maa ja pilvede vahel peab olema „tolmul oma langemisruum” ja „seda vahet ei saa sõnadega täita” – ilmneb müstilise tolmu hoopis teine tähendus, selle olemasolu aitab tühjust, rusuvat vaikust vähendada. Samas ka koos õekestega „seome paelu ja nopime tolmu”, nagu oleks see miskit kogumisväärset. Igal juhul on selles mingi salapära.

Ajal ja ruumil pole piire. Liigutakse Otepäält Võhandu äärde, Aafrikast Andaluusiasse ja läbi universumi tagasi koju, sest „Pealegi / ei taha ma / kodu omapäi jätta /…/ Lennukiga ei hoia / aiamaad korras”. Igapäevarutiin on Suured Seadused, „mis panevad mind luuletuste kõrvale / sõstramahla aurutama”. Loomisvaev ei jäta minategelast maha ja aja puudumine selleks muudab ebakindlaks: „Kaua aega pole kirjutanud / justkui oleksin kaotanud/ alusseeliku õhukese siidkleidi alt / ja ei tea kuhu käsi tõsta …” Ikka heitlemine kohustuse ja vabaduse vahel: „Seisatan / jalgades vanaema ettevaatus / Ei vaata et lendu tõusta / ei astu edasi et jõkke viskuda.”

Ühes hetkes võib olla mitu sajandit, samas ongi meil ainult üks silmapilk elamiseks. Sellesse peavad mahtuma elu, loomevaev ja aeg iseendale. Teose mina ei tunne inimesele kaasa ega ole heitunud elu kaduvuse pärast. Ta teab, et see lihtsalt on nii. Samas on kusagil ikka kujutlus sellest, mis tuleb pärast, silmad vaatavad üles: „Tegelikult on kõik valmis/ iga hetk sisenema/ taevasse me kohal …”

Luuletekstid väljendavad ka igavesi küsimusi, mida paljud enesele esitavad elu mõtte ja selle kohta, kas oleme osanud oma aega targasti kasutada. Ka siia leidub lohutav elutark vastus: „ … õpitud vanavanemate voodiservalt / Et vahtimises on ime / olemises igasuguse mõtteta.”

Raamat lõpeb lookesega uuest ilmakodanikust, see sümboliseerib ka vastset luulekogumikku: „Vastsündinu avab suu / häälekaks hingetõmbeks /…/ See on väide/ mille vastu ei saa.” Võime jääda huviga ootama seda, mis on järgnemas, sest kogu on kõnekas ja pakub igale luulesõbrale kirkaid elamusi.

Minu üheks lemmiktekstiks on lühike luuletus, mis nii ilmekalt võtab kokku inimese olemuse, tema võime säilitada eneses midagi püha ja puutumatut, kuidas ka elu ei kulgeks:

Kuigi vihmaperiood kestab nädalaid

naerab ta kui ullike

Ise põlvini poris

Ta kohvris loksub lumivalge seelik

Ning ta usub

et tuleb öö

kui inglid selle ära varastavad

Niisugune rikkus

võib mõne hulluks ajada

Anne Prangeli luulekogu esitletakse kirjandusfestivali Prima Vista käigus laupäeval, 10. mail kell 16.16 Rakvere teatris.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!