Kaootiline süsteem ja süsteemne kaos ehk ehk Tähelepanekuid Peterburi kunstiakadeemiast

Pärast üliõpilaskogemust Hollandis, Jaapanis ja Eestis tekkis tahtmine õppida tundma ka naaberrahvast, kelle poole olin senimaani justkui seljaga seisnud. Nii suundusingi sihtasutus Archimedese toel Eesti kunstiakadeemiast Peterburi Stieglitzi-nimelisse kunstiakadeemiasse tegema uurimistööd oma urbanistika magistrikraadi tarbeks. Magistritöös keskendun industriaalpärandi taaskasutusviisidele ning uurin nende seotust kultuurisuhetega, kasutades Peterburi ja Tallinna võrdlust.

Enne mind on selles parun Alexander von Stieglitzi rajatud koolis õppinud teisigi eesti soost tudengeid, nagu Jaan Koort, Voldemar Mellik, Konrad Mägi ja Nikolai Triik. Eesti kunstiakadeemia eelkäija, riigi kunsttööstuskooli õppeprogramm, milles pandi rõhku tehnilistele ja praktilistele oskustele, koostati just selle akadeemia eeskujul.

Nõukogude ajal nimetati kool skulptor Vera Muhhina nimeliseks. Kuigi 1994. aastal võeti tagasi endine nimi, kutsuvad tudengid oma kooli endiselt hellitavalt Muhhaks. Ka mina sain endale akadeemiast teise nime – Joganna.

Tundidesse registreerumine ehk ärarääkimine

Venemaale ja üksiti Peterburi mainekasse 140 aasta vanusesse akadeemiasse saabudes ei osanud ma valmistuda selleks, mis mind ees ootas. Kooli üllatavalt väheinformatiivset veebilehekülge – pärit justkui millenniumivahetuse päevilt – oli viimati uuendatud heal juhul neli-viis aastat tagasi. Ka kirjavahetus akadeemiaga oli jätnud mind paljuski teadmatusse.

Kooli tutvustamine piirdus sellega, et mulle näidati kätte mu tulevase osakonna dekanaadi uks ja sooviti korteriotsinguteks edu. Raamatukogust ega arvutite kasutamise võimalustest ei kuulnud ma poolt sõnagi. Ka tundidesse registreerimise kord jäi müstiliseks.

Venemaa asjaajamise olemusest saab tudeng aimu juba tundidesse registreerumisel, mis ei tähenda sugugi elektroonilise linnukese panemist või paberankeedi täitmist, vaid kõige lihtsamat inimlikku ärarääkimist. Tuleb astuda kabinetti või klassiruumi, vaadata õppejõule armsa pontunäoga silma ja ilmutada motivatsiooni, misjärel võibki juhtuda, et targem on nõus rumalama oma tiiva alla võtma. Kui astusin mööblidisaini osakonna dekanaati ja ütlesin, et tahaksin puutöökojas midagi teha, loetleti mulle kümme põhjust, miks seda on pea võimatu korraldada. Tööruumis olevat ohtlik, õppejõud on väga hõivatud ja saavad vähe palka, bürokraatia on keeruline, materjalid kallid jne. Kui aga dekanaati astus sisse juhataja, kellel olevat Eestis hea sõber Raivo, muutus vestluse toon 180 kraadi. Osakonnajuhataja arvas, et kui inimene soovib midagi uut õppida, siis peab leidma võimaluse teda aidata. Ajasime veel pisut juttu ja seejärel viis ta mind puutöökotta meistriga tutvust tegema. Samamoodi hakkasin ma käima ka kalligraafia- ja joonistamistundides.

Harjumuspärase õppeinfosüsteemi asemel olid kateedri ustel prinditud tunniplaanid, kuhu muudatuste korral lisati käsitsi kirjutatud paberileht. Vahetusüliõpilasena läbisin kursused ja sain hinde kätte vaid nii, et kopeerisin soomlaste leiutatud ankeedi, võtsin sellele õppejõu allkirja ja viisin välisosakonda. Eestist saabunud palve printida õppeinfosüsteemist välja kursuste nimekiri pani vaid muigama. Kogenematule tundub taoline süsteem süsteemitu, kuid isegi selles kaoses on võimalik orienteeruda. Sain üsna pea aru, et Muhhas valitsev süsteemitus on justkui iseorganiseeruv organism ning kuidagiviisi saavad ka asjad aetud.

Digimaailm on kõrvust mööda läinud ka paljudel noortel ja keskea­eelikutel. Valgevenest pärit monumentaalkunsti õppiv Svetlana rääkis, et tema sama erialaga elukaaslane ei ole senimaani ära õppinud e-kirjade saatmist. Sveta ise õpib juba viiendal kursusel ja on arvutiga rohkem sina peal, kuid internetist info otsimine välismaiste praktikavõimaluste tarvis heidutas temagi ära.

Interneti ja tehnika mittetundmine iseloomustab kogu süsteemi. 3D-printeritest ja laserlõikuritest on asi kaugel, puuduvad ka avatud arvutiklassid ja isegi tavalise printimisega tekib probleeme.

Kuid nii peenel tehnikal polekski Stieglitzi akadeemia traditsioonilises õppevormis kohta. Muutusteks ega pikaldasemaks evolutsiooniks pole ressursse. Akadeemia õpetajad on enamasti mehed üle viiekümne, mõnele võiks pakkuda isegi 85. Nad on teinud oma tööd aastakümneid ning tulemuste järgi otsustades nagu polekski põhjust järgida uue aja voole ja tutvuda tehnikaga, mille ostmiseks poleks nii või teisiti kusagilt raha võtta. Ei jätku seda isegi WC-paberi soetamiseks ja õpikute ostmiseks, saati siis moodsa teaduse tipptehnoloogiaks.

Teatud määral korvab kõnes olnud mahajäämuse aga tugev traditsiooniline kunstiharidus. Kuid siiski ei peaks õppejõud teksti paberilt maha lugema, slaidipresentatsioonist rääkimata, kui loengukursuse teema on fotograafia. Tõsi, erandid tasandavad mõnegi puudujäägi. Üks inglise keelt vabalt valdav naisõppejõud viib akadeemia õpetajaskonna kaks korda aastas Indiasse sealsete kunstiinimestega tutvuma, utsitab üliõpilasi võõrkeeli rääkima ja korraldab väliskülaliste vastuvõtte.

Keeleoskus ja välissuhted

Vene tudengid on Euroopa omadest palju paiksemad. Välismaal käiakse vähe, mõni üksik jääb sinna pikemaks ajaks. Stieglitzi akadeemias on piiritaguse verega tudengeid küll, kuid enamasti Aasiast või endistest Nõukogude vabariikidest. Eestistki on Muhhas teravaid päid ja säravaid silmi, kel kõigil on suus ka omajagu eesti keelt. Erinevalt kohalikest tudengitest valdavad Eestist tulnud tudengid ka inglise keelt. Akadeemias käivad tudengid lausa kahel korral nädalas inglise keele tunnis (ka vene keele tunnis!), kuid see on vaid formaalsus. Ei võta neid tunde tõsiselt õpilased ega õpetajad. Vähene keeleoskus takistab aga paljudel minna välismaale õppima ja praktilisi kogemusi soetama.

Keraamikatudeng Irina – erandlik nähtus akadeemia õhustikus – on käinud aga kümmekonnal praktikalähetusel Euroopas, Ameerikas ja Aasias ning paistab silma ka Muhhas – kaks aastat tagasi korraldas ta akadeemiasiseseid meeleavaldusi ning arreteeriti Putini oponentide rongkäigus. Ta korraldab akadeemiat esindavaid näitusi ja hoiab missioonitundest elus iganädalast inglise keele suhtlusklubi. Kord pidas Irina suurele auditooriumile loengu, kuidas minna välismaale praktikale – kust otsida teavet ja kuidas kandideerida. Tema enda sõnul on tal reisides tekkinud tihtipeale tunne, et kõik see, mida tema on jõudnud kogeda, jääb enamikul vene kunstitudengitel saamata. Nad ei kujuta ettegi, milliseid võimalusi piiri taga leidub. Stipendiumile kandideerimist peetakse ulmeliseks. Irina ise jätkab uuel õppeaastal oma teekonda Londonis magistrantuuris.

Tulevane keraamik on küll suurepärane eeskuju, kuidas tudeng saab maailma avastada, kuid akadeemia ise ei tee selleks just palju. Muhha väheseid partnerülikoole hoitakse justkui saladuses. Ainult ise uurides võib mingisugust teavet leida. Avalikult vahetusõpinguid ei pakuta. Mulle on öeldud, et nii on välisosakonnal vähem tööd. Teatud lahendust pakuvad isiklikud kanalid. Mõnelgi professoril on varasemal ajal tekkinud piiri taga oma eriala raames tuttavaid ja sõpru ning sellega loodud suhted ühe või teise välisülikooliga. Nii on saanud ka mõni Muhha tudeng välisilma näha. Muidugi annab professor võimaluse oma parimatele kasvandikele ning teised üliõpilased ei pruugi sellest teadagi. Nimetagem seda healoomuliseks korruptsiooniks, sest kõik need välismaised vahetusõpingud on üks sogane tiik, kus iga kala ujub omaette. Kui keegi leiabki allika, siis jääb see kahjuks ainult tema enda teada.

Põhjuseid, miks tunde ei toimu, on mustmiljon

Mind oodati Peterburi alles nädal pärast kooliaasta algust, kuid ma polnud midagi maha maganud. Kui Eestis on rahulikud õppeaasta esimesed nädalad, mil kõike alles pannakse paika, siis Peterburis kestab see paar kuud. Esimesel kuul on pooled õpilased ja professorid alles mööda ilma laiali, teisel on nad juba kohal, kuid sellegipoolest külastatakse tunde ja need toimuvad nii, kuidas juhtub. Puidutöökoja õppejõud ütles, et viienda kursuse tudengid jõuavad kevadsemestril töökotta ehk maikuus ja teevad siis paari päeva või nädalaga kogu semestri töö hoobilt ära. Kuna töö saab tehtud, pole kellelgi justkui sooja ega külma, et üliõpilane semestri esimestel kuudel kohal polnud.

Ent kohalkäimine pole ainult õppurite probleem, terve ülikool töötab sama standardi järgi. Kui Eestis või Hollandis tuleb õppejõud tööle ka siis, kui teda piinab külmetus või teinekord isegi raskem haigus, siis Venemaal või vähemalt Muhhas nii kõrget motivatsiooni ei ole. Õppejõud jätavad tunde ära ka muudel põhjustel, statistikas seisab kõrgel kohal reisimine. Minu vene keele õpetaja tavatses helistada õhtul enne tundi, et see jääb ära, ja põhjuseid oli mitmeid: tal oli kiire; parasjagu oli eksamiperiood; ta oli haige; koolis oli remont või lubas ilmaennustus sügistormi. Lõpuks ei olnud kumbagi – ei tormi ega tundi. Kui ära jääb mõni suurem loeng, siis antakse käsk edasi kursusevanemale, kes helistab kõik kursusekaaslased läbi. Kui aga info ikkagi kohale ei jõua, tuleb üliõpilane ühiselamust kooli ilmaasjata, kuigi teekond võib võtta poolteist kuni kaks ja pool tundi. Just nii kaugel asub Stieglitzi akadeemia ametlik ja ainuke ühiselamu.

Mind oli juba ette hoiatatud, et ma sinna elama ei tahaks minna. Tõepoolest, ühest põgusast külastusest piisas. Kahe voodiga 12-ruutmeetrises toas oleks pidanud tegema enne sissekolimist korraliku remondi. Nii teevad need, kes plaanivad pikemat aega ühikas elada. Ühe kuu üür on umbes viis eurot, mis on märkimisväärselt odavam kui mis tahes muu elamispind Peterburis. Kesklinnas, kus asub ka Stieglitzi akadeemia, peab arvestama vähemalt 250 euroga kuus. Äärmused eksisteerivad Venemaal külg külje kõrval ning tundub, et käärid nende vahel on palju laiemad kui Euroopa riikides.

Kunstihariduse eripärad ja karisma

Hoolimata loetletud negatiivsetest külgedest on minu kogemuste kaalukauss kõvasti positiivse poole kreenis. Venemaa kunstiharidus on väärikate traditsioonidega ning ennast austav süsteem. Tehakse seda, mida on tehtud, ütleme … sajandeid. Joonistamist ja maalimist peetakse põhioskusteks, mida peab iga kunstieriala esindaja valdama. Eesti kunstiakadeemia on sellise mõtteviisi vist juba minetanud, sest pintslit ja pliiatsit võetakse mõnel erialal kätte ainult käesoojaks. Muhhas on need oskused kunstniku põhivara.

Kõikide erialade kõikidel kursustel käivad üliõpilased joonistamas ja maalimas nädalas kokku 12 tundi. Läbi terve õppeaasta kuus aastat järjepanu! Alustatakse vaikelu ehk natüürmortidega, kuid üsna pea tulevad tuppa modellid – noored ja vanad, mehed ja naised, peenikesed ja paksud, riietega ja riieteta. Modelliks käivad nii üliõpilased kui ka terve seltskond lõbusaid vanainimesi, kes võtavad oma missiooni täie pühendumusega.

Lisaks klassikalisele kujutamisoskusele peavad tulevased kunstnikud olema ka kehaliselt haritud. Eestis lõpeb kehaline kasvatus koos keskkooliga, Peterburis aga peavad kunstiajaloolased esimesest kuni kolmanda kursuseni esmapäeva hommikul kell 9.30 aeroobikat tegema. Kui küsisin, kas spordiosakond on ka mulle kui vahetusüliõpilasele avatud, siis tehti suured silmad. Seda osakonda polnud mulle isegi mainitud, sest keegi ei taha ju vabatahtlikult sporti teha. Taoline põhihariduse andmine on sisuliselt õilis eesmärk, kuna ülikooli satuvad kõigest 17-aastased noored, kelle arengu eest kannab hoolt just kõrgharidussüsteem.

Venemaa traditsiooniline kunstiharidus ja läänelik, uuendatud innovaatilisi tehnoloogiaid inkorporeeriv haridus asuvad kõrgharidustelje äärmustes, üks ühes, teine teises otsas. Samas on arhailist süsteemi hakatud vaikselt sundmoderniseerima. Venemaa haridusministeerium on teinud kõrgkoolidele ülesande muuta õppeprogrammid rahvusvahelistele standarditele lähedasemaks. Vanas süsteemis oli näiteks üks kraadinimetus spetsialist, mis võiks olla võrdväärne rakendusliku magistrikraadiga, kui selline eksisteeriks. Nüüd on selle kõrvale tekitatud ka bakalau­reuse- ja magistriõpe, mis on nii mõnegi õppejõu arvates pinnapealsem, ehk isegi vähem väärtuslik. Kalligraafia õppejõud mainis igal nädalal korra, et vanal heal ajal, kui tudengid õppisid veel spetsialistiks, said nad kalligraafiaga tegelda pooleteise tunni asemel kolm tundi nädalas.

Kunstiõpe kui elukool

Olgugi et õpin Eesti kunstiakadeemias, olen saanud tõelise kunstiakadeemia kogemuse Peterburist. Stieglitzi akadeemia hoone ning sellesse mahutatud õppe- ja elukeskkond on kahtlemata üks parimatest. Remonti pole auväärne maja näinud ehk pool sajandit, kõikjal koridorides joonistavad-maalivad töökad tudengid vanakreeka skulptuuride replikatsioone, seina ääres seisavad kuhjades kunstitööd, mõned on ka seinal, pimedates trepikodades jooksevad määrdunud kitlites kunstitudengid ning ühest või teisest uksest sisse piiludes avaneb hämmastav vaade tolmusesse töökotta või joonistusklassi, kus huugavate soojapuhurite saatel (need soojendavad liikumatut modelli) kriibivad paarkümmend kunstitudengit suuri valgeid paberilehti. Selles majas toimub tõesti nii mõndagi.

Kuna selle ajaloolise mälestise esindussaali klaasist katusetarind oli ehitamise ajal tõeline tehnikaime, siis satub tihtipeale akadeemiahoonesse Soome naisturiste. Suursuguste saalide kõrval tervitab neid aga nõukaaegse maiguga söökla, lisaks tualettpaberita tualettruumid ja teinekord ka pahuravõitu uksehoidja. Kuid ikkagi laiub üle kõige selle maja atmosfäär. See maja lausa lõhnab loomingu järele.

Tudengitele on see 140 aasta vanune hoone teise kodu eest. Akadeemias veedetakse kuus päeva nädalas hommikust hilisõhtuni. Tundidesse suhtutakse seal hoopis teisiti kui tavalises ülikoolis. Tund on justkui võimalus konsulteerida õppejõuga, kuid seda ei pea ilmtingimata tegema. Seepärast on pooletunnine või isegi tunnine hilinemine joonistusklassi igati aktsepteeritav. Loomulik on käia ka kolmetunnise maalimisklassi jooksul mitu korda kohvikus sõpradega lobisemas. Tunnid ei ole mitte lühikesed intensiivsed kohtumised, vaid pigem killukesed protsessist, mille lõppeesmärk on oskuste lihvimine täiuslikkuseni. Tänu sellele on kunstiakadeemia õppevormile iseloomulik selle pidev kestmine, mis kätkeb ka väiksemat intensiivsust. Ega kunsti saa teha kiirustades, tegu on ju loominguga.

Kuna aega jätkub, siis mahub töö vahele palju muudki – magamisest soengutegemisteni. Igal kursusel on vähemalt üks veekeetja, mõnel pool isegi mikrolaineahi kapis peidus ja tihtipeale peetakse klassiruumi ukse taga õdusaid teepause. Minagi sain neist osa, sest veetsin puutööklassis tavaliselt terve teisipäeva, kuni jaksu jätkus. Keskpäeva paiku oli meil alati teepaus, mil paar õpilast, puutöömeister ja abitööjõud istusid väikese laua taha, puhusid tühjast-tähjast juttu ja maiustasid kuivikute või koogikestega. Teest peetakse Venemaal lugu ning seda juuakse palju rohkem kui meil Eestis. Tavaliselt juuakse musta teed ning õige kanget. Suhkruga ei koonerdata. Ja kõige olulisem – tee joomiseks võetakse alati aeg maha. Kui puutöömeistrile tuleb külaline, kas mõni endine tudeng või soovib keegi pildiraami, istutakse alati paari­kümneks minutiks teed jooma. See kaunis žest kuulub sügavale vene rahvuse põhiolemuse juurde.

Ja kõige tähtsamad on inimesed, kes on seal samamoodi inimlikud nagu mujal maailmas, ja seda mõnikord väga südantsoojendaval viisil. Nagu ikka, joonistati suures amfiteatriga sarnanevas joonistusklassis poodiumil lamavat õblukest alasti neidu, keda soojendas kaks väikest soojapuhurit. Ülejäänud klassi täitsid paar tosinat õpilast ja nende vahel paar-kolm professorit. Viimased on pigem episoodilised kujud ning ilmuvad enamasti alles tunni teises pooles. Üks õppejõud oli välimuselt 80 eluaastale lähenev küürus hallipäine vanamees – rahulik, heatujuline, viisakas ja vaikne. Ükskord eksis ta minu töö juurde ja kui ilmnes, et ma olen Eestist pärit, lõid ta silmad särama. Tal olevat juba mitu aastakümmet Peipsi ääres Mustvees suvila. Olevat imetabane koht, naabridki head inimesed.

Alles semestri keskpaiku hakkasin märkama, et sel õppejõul on imetlusväärne harjumus. Umbes pool tundi pärast tunni algust astub ta vaikselt sisse ja suundub otsejoones poodiumi juurde noorukese alasti modelli juurde. Küsib, ega tollel külm pole, ja vajadusel keerab puhuritele vunki juurde. Samal ajal aga pistab modellile salamisi pihku pisikese šokolaaditahvli.