Kas õpetajaks õppima ei peaks olema raskem pääseda?

23. mai 2014 - Kas õpetajaks õppima ei peaks olema raskem pääseda? kommenteerimine on välja lülitatud

Käes on viimaste riigieksamite aeg ja abituriendid mõtlevad, millist ülikooli ja eriala valida. Me muidugi loodame, et õpetajaks õppida soovijaid oleks võimalikult palju, et nendele erialadele oleks ergutavat konkurentsi nagu Soomes. Aga karta on, et imet ei sünni, sest ootused tulevastele õpetajatele on meie ülikoolides endiselt küllaltki madalad.

Tõsi, ülikoolid on vastuvõtulävendit tõstnud. Näiteks Tallinna ülikooli saab nüüd sisse 65 ja Tartu ülikooli 66 punktiga. See on samm õiges suunas. Kui aga see 65 lahti harutada, selgub, et tase, mida tulevastelt õpetajatelt oodatakse, võib olla ka üsna madal. Nii näitab Tallinna ülikooli lävendikalkulaator, et eesti keele õpetajaks õppimiseks on eesti keele riigieksamil teoreetiliselt vaja saada kõigest 30 punkti. Seda juhul, kui kandidaat saab vastuvõtukatsetel sada punkti. Siis on ta ülikoolis sees. Muidugi juhul, kui suurema punktiarvuga noored teda välja ei konkureeri. Aga kvalifikatsiooninõuded on ta 30 punktiga täitnud.

Ka klassiõpetajale piisab, kui ta saab eesti keele riigieksamil 30 punkti − juhul kui ta saab kutsesobivusvestlusel (erialaga seotud kogemused, üldine silmaring, arutelu haridus- ja kasvatusprobleemidest, erialavaliku põhjendus, sobivus õpetajatööks) 100 punkti. Vaevalt väga paljud noored vastuvõtukatsetel lausa sada punkti saavad. Realistlikum on arvestada katsete 70–80 ja riigieksami 50–60 punktiga. Kuid mis tase see 50 punktigi on? Inglise filoloogiasse tohivad TLÜ-s kandideerida ainult need, kes said inglise keele riigieksamil vähemalt 76 punkti. Miks eesti filoloogias piisab 30-st?

Olen paarilt õpetajakoolitajalt küsinud, miks ei esitata tulevastele õpetajatele kõrgemaid nõudmisi. Vastus kõlab: siis ei tuleks enam keegi õpetajaks õppima. Usutakse, et madal latt muudab õpetaja eriala atraktiivseks. Aga kas madal maine ei ole just vähese nõudlikkuse tagajärg?

Tartu ülikoolis ollakse mõnevõrra nõudlikumad. Esiteks võetakse seal eesti keele õpetajaks pürgijate puhul lisaks eesti keele riigieksamile arvesse ka matemaatikat. Sest kui liigume uuriva õpetaja suunas, peab ka eesti keele õpetaja vähemalt statistikas tugev olema. Teiseks peab tulevane eesti keele õpetaja saama Tartu ülikoolis eesti keele riigieksamil vähemalt 55 punkti – juhul kui ta saab matemaatikas 100. Aga ikkagi – miks ei ole tulevase eesti keele õpetaja lävend 76 punkti?

Ka Tallinna tehnikaülikool võtab arvesse kahe riigieksami tulemust: matemaatika ja eesti keel – mõlemad peavad olema üle 50 punkti. 30 punkti ei tule TTÜ-s kõne allagi. Kui tulevasele keeleõpetajale matemaatika teiseks riigieksamiks ei sobi, siis võõrkeele riigieksami arvessevõtt tundub igati arusaadav. Mis filoloog see on, kes oskab ainult oma emakeelt?

Tunnistan, et asi pole nii lihtne, kui näib, sest bakalaureuseõppese tulles paljud noored veel ei tea, kas nad soovivadki õpetajaks õppida. Kas tõstame ka neil latti? Ja loomulikult on noori, kes kõrgemale tõstetud latist üle ei saa. Kuid see on väiksem mure, sest ülikoolid saavad läbi viia eelkursusi, ka eelaastaid ning teha oma eksameid, kuni noortel on vajalikud punktid käes ja teadmistel kindel põhi all.

Hiljuti jooksis uudistest läbi, et programmis „Noored kooli” kandideeris ühele õpetajakohale tervelt seitse (!) inimest. Kuidas on selles programmis osatud tekitada õpetaja eriala vastu nii suur huvi ja konkurents? Sellest hoolimata, et programm on väga raske: õpetama hakatakse praktiliselt ilma pedagoogilise ettevalmistuseta. Hüpatakse vette tundmatus kohas ja õpetamist õpitakse nädalavahetustel töö kõrvalt. Kuid kas just see, et see noorteprogramm on raske ja sinna on keeruline sisse saada, polegi asja võti?

Noored armastavad väljakutseid, mitte madalaid latte. Mäletan oma keskkooliajast, et tollalgi oli ülikoolides mitmeid erialasid, kuhu oli kerge sisse saada, kuid meie klassi enamik eelistas kandideerida sinna, kuhu oli raske pääseda. Ilmselt tahtsime õppida ülikoolis koos nendega, kes on heal tasemel. Me nagu aimasime, et ülikoolis õpitakse üksteiselt sama palju kui õppejõududelt.

Küsimus ongi selles, kuidas siis näidata abiturientidele, et õpetajaks õppijate vastu ollakse eriti nõudlikud. Kuidagi tuleb see sõnum avalikkusele edastada ja selleni ka jõuda. Kui järele mõelda, siis juba esimese klassi lapsele otsitakse kooli, kus on raskem, mitte kergem. Kesklinnakoolidesse, kuhu on väga keeruline pääseda, on tahtjaid palju. Samal ajal on madala latiga koolid pooltühjad.