Kas õpikuga või õpikuta?

23. mai 2014 Tuuli Oder PhD, Tallinna ülikooli keelekeskuse juhataja - Kas õpikuga või õpikuta? kommenteerimine on välja lülitatud

Eesti õpetaja olevat liiga õpikukeskne. Ta võtvat õpikut nagu piiblit. Ta õpetavat õpikut, mitte lapsi. Nii on väidetud juba aastaid. Juba aastaid on ka pakutud õpiku kasutamisele mitmeid alternatiive, võõrkeeleõpetuses näiteks internetikeskkonnad, krimifilmid, TV-seriaalid jms. Kõik on jäänud aga oletuste ja arvamuse tasandile, sest põhjalikke õpikuteemalisi uuringuid pole olnud.

Nüüd hakkab pilt siiski selginema, sest ESF-i uurimisprojekti „Õpetajate professionaalne areng ja selle toetamine” raames on uuritud ka seda, kuidas õpetajad õpikuid kasutavad. Valimi representatiivsuse saavutamiseks valiti juhusliku valiku meetodil Eesti igast teisest maakonnast 7.−9. klassis õpetavad õpetajad, kusjuures esindatud olid nii linna- kui ka maakoolid, põhi- kui ka keskkoolid, eesti kui vene õppekeelega koolid. Uuringus osales 151 eesti ja 42 vene õppekeelega kooli. Kokku võttis küsitlusest osa 1189 õpetajat (matemaatika, bioloogia, inglise keel, klassiõpetaja), neist 268 inglise keele õpetajat.

Kas siis riputakse õpiku küljes?

Esmalt sellest, mida arvavad õpiku kasutamisest inglise keele õpetajad ja missugused on nende seisukohad võrdluses teiste ainete õpetajatega. Peaaegu pooled (46%) inglise keele õpetajatest saavad ise valida, millist õpikut nad oma töös kasutavad. Kahetsusväärne on samas see, et peaaegu niisama suurel osal (42%) inglise keele õpetajatest ei ole selles küsimuses kaasarääkimise õigust. Määrav on kooli juhtkonna võimalused raamatukogu komplekteerimisel, sest kui raha ei ole, tuleb õpetajate soovidest hoolimata kasutada neid õpikuid, mis kooli raamatukokku soetatud on.

Uuringust selgub, et oma töö planeerimisel peab õpikut väga oluliseks 62% inglise keele õpetajatest ja vaid väga väike osa (7%) ei arvesta oma töö planeerimisel üldse õpikuga. Rõhuv enamus (69%) saab õpikust oma töö kavandamisel inspiratsiooni, mis näitab, et Eesti inglise keele õpetaja on tõesti üsna õpikukeskne. Isegi siis, kui õpik ei rahulda − vaid kolmandik õpetajatest (32%) oli nõus, et õpikus on piisavalt diferentseeritud ülesandeid eri tasemel keeleõppijatele −, korraldab õpetaja oma igapäevatöö ikkagi üsna õpikust lähtuvalt. Samas ilmnes ka mõnetine vastuolu – ehkki vajalikke ülesandeid õpikutes ei jätku, on siiski ligi pooled (49%) õpetajatest õpikutega üldjoontes rahul. See vastuolu võib olla tingitud sellest, et võõrkeeleõpetaja on juba harjunud õppematerjali ise tegema ja eri tasemetele kohandama ega oska unistadagi sellisest õpikust, kus see eeltöö on tema eest ära tehtud. Seda suhtumist kinnitab ka tõsiasi, et täiesti negatiivse hinnangu kasutatavatele õpikutele andis ainult 15% inglise keele õpetajatest.

Kes on õpikuga kõige rohkem rahul?

Matemaatikaõpetajad on rahul, et saavad õpikuid valida. Kui inglise keele õpetajatest saab seda teha 46%, siis matemaatikutel on protsent 65% − kõige kõrgem kõigi õppeainete hulgas. Samas ei mõjuta võimalus õpikut valida õpikukesksust. Inglise keele ja matem aatikaõpetajad on oma töö planeerimisel võrdselt õpikukesksed − üle 60%.

Inglise keele õpetaja ja klassiõpetaja saavad üsna sarnaselt õpikust oma igapäevatöös innustust (vastavalt 69% ja 65%) ning väitega, et õpik pakub piisavalt ülesandeid eri tasemegruppidele, on kõige rohkem nõus matemaatikaõpetajad, kellest pooled (51%) hindavad õpikute diferentseerimise taseme heaks.

Kõige rohkem on õppematerjaliga rahul klassiõpetajad (59%) ja kõige vähem inglise keele õpetajad (49%). See on mõnevõrra üllatav, sest kui võrrelda Eestis kasutusel olevate inglise keele õpikute hulka teiste ainete omadega, võib üsna kindlasti väita, et kõige suurem peaks valik olema just inglise keele õpetajatel, sest aine eripärast tulenevalt saab õppematerjali valida nii kodumaiste kui ka välismaiste õpikusarjade seast. Nii lai valikuvõimalus kahtlemata puudub nii matemaatika-, bioloogia- kui klassiõpetajatel, kelle õpikud peavad tavaliselt olema õpilase emakeeles. Ilmselt võib suurema rahulolematuse põhjuseks ollagi seesama lai valik, mis on inglise keele õpetajad ehk veidi „ära rikkunud” ja nende nõudmised õpikule on seetõttu teiste ainete pedagoogidega võrreldes kõrgemad.

Kas õpikut on üldse vaja?

Ehkki viimastel aastatel on väidetud vastupidist, on õpikuid siiski vaja, eelkõige näiteks algajale õpetajale, kellele õpik on suureks toeks selles otsustavas faasis, mil ta kaalutleb, kas talle üldse meeldib õpetajana töötada. Kui esimest-teist aastat töötav õpetaja peaks väga palju õppematerjale ise koostama, leiaks ta ilmselt, et see amet on talle liiga raske, ja lahkuks koolist.

Kogenud õpetajale on õpik abiks juhul, kui see toetab tema õpetamispõhimõtteid. Kui õpik seda ei tee, siis kogemustega õpetaja seda ei kasuta, leides alternatiivseid võimalusi. Paljugi sõltub ka sellest, milline on õpetaja töökoormus, sest mida vähem tunde on vaja ette valmistada, seda rohkem on õpetajal võimalik katsetada õpikut asendavate variantidega. Kolmandaks pakub õpik igale õpetajale turvatunnet ja võimalust tulla välja olukorrast, kus ta lihtsalt ei suuda särada, kaasakiskuvalt innustada, individuaalselt läheneda jne, sest ta on ju kõigest (sic!) inimene.

Paraku on suur probleem see, et ideaalset õpikut ei ole olemas. Ehkki õpikud on kirjutatud õppijate jaoks, ei ole need koostatud silmas pidades konkreetseid õpetajaid ja konkreetseid õpilasi nüüd ja praegu. Seega peab õpikut kasutav õpetaja kasutama seda loovalt, materjali oma õpilastele sobivaks kohandama ja vajalikud õppematerjalid ise koostama. Kuni me ei unusta, et meie eesmärk on laste areng, mitte õpiku „ära õpetamine” esimesest viimase leheküljeni, seni ei olegi vahet, kas õpikuga või õpikuta − peaasi, et koolil jätkuks õppematerjale, mille vahel professionaalne õpetaja saab valida.

Kui juba unistada − siis kas ehk võiks 21. sajandi õpetajat eristada 20. sajandi omast see, et tänane õpetaja saab suurema vaevata panna eri allikaid kasutades kokku omaenda „õpiku”, just sellise, nagu tema õpilastele nüüd ja praegu vaja on. Seniste paberõpikute ja -töövihikutega on olnud seda suhteliselt keerukas teha, seepärast oleks tervitatav, kui haridus- ja teadusministeerium leiaks ressursse, et avardada õpetajate võimalusi valida ka elektrooniliste õppematerjalide vahel.