Keelekaste: Juttu märkidest – jutumärkidest

16. mai 2014 - 1 Kommentaar

Mõne aja eest kritiseeris tuntud arhitekt ajalehes oma kolleegide kirjutamisoskust, heites neile ette mõjutatust inglise keelest, segast lauseehitust, kantseliiti ja hermeetilisust (vaid kitsale siseringile mõistetava sõnavara kasutamist laiemale avalikkusele mõeldud tekstides). Muu hulgas manitses ta: „Jutumärgid käivad eestikeelses tekstis lause alguses all ja lause lõpus üleval, seejuures on mõlemad 9-, mitte 6-kujulised.”

Väljendanuks autor selgelt, et sellised jutumärgid on tema isiklik eelistus, oleks kõik korras; kahjuks esitles ta isiklikku eelistust veendunult ainsa õige võimaluse pähe. Keeleküsimustes kohtab säärast uneskõndija kindlust sageli – inimesele jäi mingi keeleline üksikasi kusagilt valesti või osaliselt meelde (või oli tema tõlgendus vale) ning edaspidi lähtubki ta sellest väärarusaamast kui õigest, jutlustades seda teistelegi.

Tegelikult ei ole eesti keeles jutumärkide ühest kirjutusviisi sätestatud. Preskriptiivseid keeleallikaid sirvides (vt nt „Eesti keele grammatika II”, lk 415) ilmneb hoopis, et me võime jutumärke kirjutada õige mitmel viisil: lisaks variandile [„ ”] ka [„ “]. Või [” ”]. Või hoopis [« »]. Millist kirjutusviisi eelistada, on suuresti kokkuleppe ja maitse küsimus, nagu nõnda paljud muud asjad keeles. Teksti sisu ja selle mõistmise aspektist pole ju oluline, millised jutumärgid täpselt välja näevad, kuni me nad ikka jutumärkidena ära tunneme. Tähenduslikku rolli mängib vaid jutumärkide asetus keeleüksuste süntagmaatilises reas.

Möönan, et osundatud arhitekti jutumärgieelistus – üheksa-üheksa all, üheksa-üheksa üleval, nagu öeldakse – läheb kokku käsitsi kirjutamise tavaga ja seda kohtab ka trükitud tekstides kõige sagedamini. Meie keelevalitsuse, Eesti Keele Instituudi keelekorraldajadki soovitavad nõuküsijatele just seda varianti. Kuid väga sageli kasutatakse näiteks ka varianti [“ ”] – kuus-kuus üleval, üheksa-üheksa üleval. Ja kindlasti ei saa öelda, et see oleks väär. Inimesed, kes on seni eelistanud nimelt seda, ei ole eksinud ja võivad oma eelistusele südamerahus truuks jääda.

Jutumärkide väljanägemine muutub oluliseks, kui peame lisaks teksti sisule tähtsaks selle visuaalset vormi, arhitektoonikat. Tsiteerime veel arhitekti: „Tihti põhjendatakse jutumärkide vale kuju ja asetust kujundusstiiliga. Loomulikult võib ühe lause mõnel kunstilisel plakatil kujundada kuidagi eriliselt, aga artiklis ei ole see stiiliküsimus.” Jälle ei tahaks nõustuda. Kui ajalehe-ajakirja või raamatu kirjatüüp või üldine visuaalne stiil sobib paremini kokku näiteks variandiga [“ ”], siis ei ole mingit põhjust, miks ei võiks kasutada just seda. Mitmed hinnatud raamatukujundajad armastavadki seda varianti põhjusel, et paljude populaarsete lugejasõbralike kirjatüüpide puhul häirib see silma vähem kui näiteks [„ ”].

Oluline on meeles pidada, et kuigi me võime üldiselt kasutada eriilmelisi jutumärke, peaksid need olema ühes kirjatüübis kujundatud tekstilise terviku (väljaande, sarja) raames üheilmeliseks ühtlustatud. Kui oleme mingi jutumärgivariandi valinud, peame sellele teksti algusest lõpuni kindlaks jääma. See aitab tagada teksti visuaalset sidusust ja paremat loetavust.

Tänapäeval, kui tekstid hüppavad pidevalt ühest arvutist ja programmist teise ning uus tekst vormub sageli copy-paste-meetodil paljudest vanadest, ei saa imeks panna, kui lõpptulemus on jutumärkide osas nagu Tootsi peenar. Esmajoones teksti autori ja toimetaja, aga ka teksti kujundaja ja küljendaja ülesanne on jälgida, et jutumärgid oleksid kogu teksti ulatuses ühesugused.

Muide, kui trükime Google’isse otsisõna „jutumärgid”, jõuame Vikipeedia artiklini, kus on napilt öeldud: „Eesti keeles on jutumärkideks topeltkoma – väljendi ees alumised komad („), väljendi lõpus ülemised komad (”).” Muud võimalused on jälle justkui välistatud. Veel üks tõend selle kohta, et internet võib olla nii teadmiste kui ka eksituste allikas.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Keelekaste: Juttu märkidest – jutumärkidest”

  1. […] Priit Põhjala, Õpetajate Leht, 16.05.2014  […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!