Koolimineku edasilükkamisel lähtutakse lapsest

2. mai 2014 Tiina Vapper - Kommenteeri artiklit

Linna- ja maavalitsuste juures tegutsevatel nõustamiskomisjonidel on praegu kõige kiirem aeg. Alates 1. märtsist hakati muudele küsimustele lisaks tegema ka lastele koolipikenduse andmise otsuseid. Seadus lubab kooliminekut edasi lükata lapse tervisliku seisundi tõttu perearsti või psühhiaatri tõendi alusel ühe õppeaasta võrra. Pikenduse saanud laste arv Eestis on viimastel aastatel jäänud samaks − haridus- ja teadusministeeriumi andmetel oli neid 2012. aastal 393 ja 2013. aastal 396.

Tallinna laste nõustamiskomisjon on praeguseks teinud juba 85 otsust. „Eelmisel aastal tegime 116 otsust, sel aastal teeme ilmselt sama palju või natuke vähem,” arvab komisjoni esimees Milena Pogadajeva. Ta selgitab, et nõustamiskomisjoni, kuhu kuuluvad logopeed, eripedagoog, psühholoog, sotsiaaltöötaja, tuleb koos vanemaga kohale ka laps, kuid otsus tehakse peamiselt dokumentide põhjal. „Meditsiiniliste uuringute ja testide kokkuvõtted, ning lasteaiaõpetajate hinnangud, mille lapsevanem koos avaldusega komisjonile esitab, on enamasti väga põhjalikud. Kui pilt ei ole piisavalt selge, palume lapsega käia täiendavatel uuringutel ja kutsume ta siis uuesti komisjoni.”

Tartu maakonna nõustamiskomisjoni esimees Luule Kapp ütleb, et enamasti on vaja teha lisauuringuid neile lastele, kes ei ole käinud lasteaias. „Muidu oleks otsustada väga raske. Aga see otsus on lapse elus määrava tähtsusega.”

Pärnumaa nõustamiskomisjoni sekretär Margit Tamm räägib, et aeglasema arenguga lapsi märgatakse juba lasteaias: nende oskused ei kujune sama kiiresti kui teistel, nad ei saa teistega võrdselt asjadega hakkama. „Harva juhtub, et lapsel on ainult terviseprobleem, probleemid on tavaliselt komplekssed. Enamasti vajavad nad ka logopeedi või eripedagoogi abi või on sotsiaalses arengus teistest maas, on ka hooletusse jäetud lapsi. Torkab silma, et aktiivsus- ja tähelepanuhäirete ning autismi spektriga lapsi on aasta-aastalt rohkem.”

Pärnus püütakse enne komisjonipäeva kohtuda kõigi koolipikendust taotlevate lastega. Seda tehakse õppenõustamiskeskuses rahulikus miljöös, kus on selleks kõige paremad tingimused ja vajalikud materjalid. Ema istub lapse kõrval, näeb algusest lõpuni pealt, kuidas spetsialistid lapsega tegelevad, ja saab kohe küsida, kui midagi talle arusaamatuks jääb.

Määrava tähtsusega otsus

Koolimineku edasilükkamise otsustamisel ning lapse võimetele ja vajadustele vastava õppekava soovitamisel lähtuvad komisjoniliikmed alati lapsest. „Komisjoni otsus on soovituslik, lõpliku otsuse teeb lapsevanem,” kinnitab Milena Pogadajeva, kes kogeb oma töös pidevalt lapsevanemate erinevat suhtumist. Osa tunnistab lapse probleeme ja saab aru, et temaga on vaja tegelda. Teised eelistavad pea liiva alla peita ja võtavad hoiaku, et lapsega on kõik korras. „See on murest ja nõutusest põhjustatud enesekaitse. Vestleme sel teemal vanematega palju, on ju meie ühine eesmärk, et laps koolis toime tuleks. Koostöö on väga oluline, ilma lapsevanemate toetuseta ei saa lasteaed ega kool midagi teha.”

Raplamaa nõustamiskomisjoni esimees Tiiu Raav tõdeb, et on ka juhuseid, kui lapsele koolipikendust anda ei ole mõtet. „Kui arstide diagnoosi ja lasteaiaõpetajate hinnangute põhjal on selge, et laps ei tule riikliku õppekava järgi õppimisega toime, vaid vajab lihtsamat õppekava, ei anna ka aasta hilisem kooliminek tulemust. Sel juhul on õigem suunata laps kohe kooli, kus ta hakkab õppima jõukohase õppekava järgi ja temaga igakülgselt tegeldakse.”

Kaebus õiguskantslerile

Muidugi ei ole kõik vanemad komisjoni otsusega rahul ja kipuvad vaidlema. Tiiu Raav meenutab, et aastate jooksul on päris mitut lapsevanemat tulnud paar-kolm aastat veenda, kuni nad mõistsid, et laps ei saa hakkama, ning nõustusid teistsuguse õppekavaga.

„Kaks korda on meid koguni õiguskantsleri büroosse kaevatud. Ühel korral saigi kaebaja õiguse. Praegu õpib see laps tavalise õppekava järgi, kool on temaga hädas, ta ise on endaga hädas, sest õppetöö ei ole talle jõukohane.” Tiiu Raav lisab, et õnneks on viimasel ajal lihtsam vanematega probleemidest rääkida. „Ilmselt mõistavad ka nemad, et erikoolides tehakse head tööd ja lapsed saavad sealt abi. Ka see, et koolides on HEV-koordinaatorid ja teised tugispetsialistid, kes vestlevad, suhtlevad, võimalusi selgitavad, on suur samm edasi.”

Margit Tamm on veendunud, et kõik hakkabki pihta suhtlemisest. „Lapsevanematega kõnelemiseks tuleb võtta aega, suhelda nende kui partneritega. Kui ilusti rääkida ja olukorda selgitada, on võimalik ka keerulistes küsimustes kokku leppida. Iga vanem teab ja tunneb oma last kõigist kõige paremini. Meie näeme teda kord või paar, aga vanemad on oma võsukesega koos olnud sünnist saati. Asjadest tuleb osata rääkida nii, et lapsevanem ei solvuks.”

Veel aastaks lasteaeda

Koolipikenduse andmise tingimus on, et lapse kooliks ettevalmistamine peab jätkuma. Laps peab selle aasta käima lasteaias, kõnehäirete puhul saama logopeedilist abi, vajaduse korral täitma rehabilitatsiooniplaani.

Tiiu Raav ütleb, et talle teevadki kõige rohkem muret pered, kes koolipikenduse saamisest hoolimata last lasteaeda ei pane, mistõttu laps kooliks vajalikke eelteadmisi ei saa. On olnud koguni paar juhust, kus tõsise erivajadusega laps avastatakse kuskilt metsatalust nii vanalt, et ta oleks pidanud juba paar aastat koolis käima. Õnneks on need üksikud erandid.

„Ka Tartumaal on lapsi, kelle kooliks ettevalmistus jääb väheseks just seetõttu, et nad ei käi korralikult lasteaias ning ema-isa ise lastega ei tegele,” sõnab Luule Kapp. Tema sõnul lähevad need vanemad kergema vastupanu teed − ema on töötu ja tal on lihtsam jätta laps koju või peab laps vanemate tööloleku ajal väiksemaid õdesid-vendi hoidma.

Teisalt leidub vanemaid, kes soovivad isegi tõsise tervisehädaga lapse igal juhul kooli panna. „Töötust on maakonnas palju ja lasteaia õppemaksu tasumine osa perede jaoks probleem. Koolis aga saab laps riigilt koolilõuna,” toob Luule Kapp välja põhjuse.

Sellistel puhkudel teevad nõustamiskomisjonid tihedat koostööd omavalitsuste lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatega. Enamik neist teeb oma tööd südamega ja neil on andmed ka maakonna kaugemates nurkades elavate perede kohta. Koostöös püütakse leida võimalus aidata perel lasteaiamaksu maksta, et laps pääseks lasteaeda. Omavalitsused on kaugel elavaid peresid alati ka transpordiga aidanud, kui on vaja laps nõustamisele või komisjoni viia.

Luule Kapp toob koolipikendusega seoses välja ka ühe ootamatu tahu. „On juhtunud, et lapsel, kes saab tervislikel põhjustel koolipikenduse ja peab veel aastaks lasteaeda jääma, ei ole seal enam kohta. Lasteaed on arvestanud, et kõik vanema rühma lapsed lähevad sügisel kooli, ja nende asemele on tulnud uued, maja on maksimaalselt komplekteeritud. Tema sõnul peab lasteaed sellisel juhul lahenduse leidma ja enamasti laps koha siiski saab, aga see tekitab pingeid ja probleeme.

Koolikott on suurem kui laps

Nõustamiskomisjon peab andma kinnituse ka siis, kui vanemad tahavad lapse kuueaastaselt kooli panna. Seda juhul, kui laps lasteaias ei käi. Kui käib, hindab lapse koolivalmidust lasteaed. Milena Pogadajeva sõnul saab otsustamisel määravaks lapse kooliküpsus. „Ta ei pea oskama lugeda, kõige tähtsam on emotsionaalne ja tahtesfääri areng. Kui need on korras, on laps kooliks valmis. Kui ei, tuleb veel aastaks lasteaeda jääda.”

Margit Tamm leiab, et kui oktoobri alguses sündinud laps on tragi, võiks talle kooliminekuks loa anda. Aga kui lapse sünnipäev on aprillis ja ta on komisjoni tulles äsja kuueseks saanud, tahaks küll emaga norida: miks ta tahab võtta lapselt lapsepõlve? „Mina tõmbaksin piiri detsembri lõppu, kust alates võiks taotleda õigust kuueselt kooli minna. Noorem laps on ju ka kehaliselt teistest väiksem ja nõrgem. Mäletan, et kord tuli komisjoni ette 19 kilo kaaluv väike neiu, nina ulatus vaevalt üle laua ääre. Küsisin emalt, kui palju tema kaalub. Ema vastas. Ütlesin talle, et lapse koolikott kaalub kolm-neli kilo, ja palusin arvutada, kui suurt pampu tema oma kaaluga võrreldes iga päev tööle minnes peaks kaasas kandma. Seepeale hakkas ema mõtlema, et see võib tõepoolest lapse jaoks raske olla. Sellised näited mõjuvad teinekord kõige paremini.”

Kuigi mõnedki lapsevanemad tunnistavad, et tahavad lapse varem kooli panna seepärast, et perel on majanduslikult kitsas, usub Margit Tamm, et tihti on põhjuseks ambitsioonikus – laps on tark ja tubli, oskab lugeda. „Aga lugeda oskab ka mõni viieaastane. Kui laps on veel sotsiaalselt nõrguke, ei julge võõrastega suhelda, ei saa oma asjade korraldamisega hakkama ega nööpegi kinni, on tal kooli minna vara.”

Vajadus väikeklasside järele

Omaette küsimus on, kas õppimise eritingimusi vajavate laste jaoks on praegu piisavalt koole. Vastus on, et neid peaks olema rohkem. Tallinnas on eesti lastele lihtsustatud õppekava klassid Tondi põhikoolis ja vene lastele Kadaka põhikoolis. Laagna lasteaeda-põhikooli võetakse vastu liitpuudega õpilasi. Hariduslike erivajadustega lastel, kes suudavad õppida riikliku õppekava järgi, on võimalus minna eesti õppekeelega Ristiku põhikooli või vene õppekeelega Lasnamäe põhikooli.

„Tartu maakonnas ei ole ühegi maakooli juures väikeklassi,” räägib Luule Kapp. „Ometi on üha rohkemate laste jaoks väikeklass kõige õigem lahendus. Ma ei räägi ainult kooliminejatest, vaid ka neist, kes juba koolis käivad. Tartu Herbert Masingu kool võtab võimaluse korral küll kõik õpilased vastu, kuid on ilmselgelt ülekomplekteeritud.” Üks, mis maakoolide juurde väikeklasside tegemist takistab, on mõistagi erispetsialistide puudus.

Tiiu Raav räägib, et Rapla vald plaanib sel sügisel avada väikeklassi Rapla Vesiroosi gümnaasiumis. Vajadus oleks tema arvates ka tundeelu- ja käitumishäiretega laste klassi järele − praegu on Eestis neile vaid kaks kooli: Konstantin Pätsi nimeline vabaõhukool Tallinnas ja Vastseliina internaatkool Lõuna-Eestis.

Margit Tamm pooldab ka nende laste õpetamisel pigem väikeklasse. „Need on keerulised ja väga erilised lapsed, kes vajavad teistmoodi lähenemist ning väiksemat seltskonda keskendumiseks. Väikeklassi teema on praegu väga aktuaalne. Ka Pärnus tuleb igal aastal juurde üks väikeklass. Õpiraskustega laste klassid on meil 4. klassist alates, rohkemaks pole olnud jõudu. Arvan, et kui meil oleksid õpiraskustega klassid ka 1. klassi lastele, kellele suures klassis õppimine ei sobi, oleks ka koolipikenduse saajaid vähem.”

Kogu õppenõustamissüsteemi ootab lähiajal ees oluline muutus.

1. septembriks loob SA Innove igasse maakonda Rajaleidja keskuse, mis hakkab pakkuma nii õppenõustamis- kui ka karjääriteenuseid ning korraldama nõustamiskomisjoni tööd.

Spetsialistid arvavad, et mõte iseenesest on hea, küsimusi tekitab ainult, kust uude keskusesse piisavalt spetsialiste leida, kui praegugi on osa kohti täitmata.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!