Kui palju on vaja salapära loomiseks ja kadumiseks?

Noored kunstnikud Henri Hütt ja Sander Põllu panevad VAT Teatris näitekunsti algtõed proovile.

Laval hakkab toimuma palju ruumimaagiat, kirjeldab Henri Hütt. Seal tegutsevad valgus kui tegelane, telekad kui karakterid, kõlarid kui muusikaedastajad, ning neil kõigil on sama tähtis roll nagu tavaliselt näitlejal. Tanel Saar on laval, kuid mitte päris harjumuspärases näitleja rollis …

Nimelt lavastavad Henri Hütt ning Sander Põllu noortele vaatajatele tavapäratu lavaloo „POP, mida sooviksin jagada”. Tegemist on kultuurkapitali toetatava projektiga ning etendusi on kokku vaid neli. Esietendus on 17. mail

Mida tasub jagada, mida uskuda?

POP tähendab nüüdisaega ja hetkes elamist. Ja selle võimalikkust. Lavastuse tegijad küsivad, mida on mõtet jagada, mida mitte. Popkultuur on nagu avatud platvorm, kus võib justkui kõike jagada. Lavastuses hakkab Tanel alustuseks jagama enda esimesi teatrikogemusi; küsib, kui palju tasub uskuda seda, mis laval toimub. Selle lavastuse mõistmiseks ei pea tundma viimase aja trende ja popkultuuri, ses mõttes sobib „POP” ka vanemale generatsioonile, julgustab Henri. See on sõbralik popkultuur – kõnetab kõiki.

Sihtgrupp on aga eelkõige gümnaasiuminoored. Tegijad tahaksid noortele pakkuda teatrikogemust, mis paneks neid mõtlema, nagu Henri väljendub, lavastuse komponentide demokraatiale – igaühel neist on etenduses oma roll.

Henrile meeldib mõelda komponentide demokraatiast, kuhu kuulub teiste seas võrdväärsena ka näitleja ja mis ühtekokku loob kauni harmoonilise terviku: „See aitab teadvustada, et lisaks nii-öelda traditsioonilisele teatrile on võimalik näha ka eksperimentaalsemat vormi, hästi paljude ruumimaagia variatsioonidega.”

Aga kui inimene on harjunud teatris vaatama ennekõike näitlejate mängu, mitte muid nii-öelda komponente? Henri arvab, et siis ongi väga hea seda lavastust vaatama tulla. Näitleja viibib pooled stseenid „kuskil kõrval” ja vaatajal polegi muud võimalust kui uudistada, kuidas „tehniline park” ta ümber käitub. „See on hästi vaatemänguline kogemus,” kinnitab Henri. „See, et me kogeme neid stseene üheskoos, on juba väärtus omaette. Nagu ka soov seda jagada.”

Realist ja unistaja

Idee teha selline lavastus tuli Henril ja Sandril kahasse. VAT Teatri valguskunstnik Sander oli kaua unistanud ruumiga eksperimenteerimisest ja Henrile kui koreograafile on samuti ruum südamelähedane. Pandi pead kokku ja leiti, et VAT Teatri Tornisaal on ruumiga eksperimenteerimiseks väga põnev väljakutse – kuidas ruumi mitte kaotada, vaid väärtustada? Milliseid huvitavaid valguslahendusi saaks teha, milliseid helilahendusi, ja mida seal liikumisega teha annab?

„POP” on Henri ja Sandri teine koostöö. Mõlemad on Viljandi kultuuriakadeemias õppinud. Ühes kooliaegses lavastuses oli Henri muusikaline kujundaja ja Sander valguskunstnik.

Sander leiab, et Henrile lihtsalt tulevad hullud mõtted, millega tema üritab kaasa minna ja vaadata, kuidas need reaalsuses teostatavad on. Henri tunnistab, et ta on jah rohkem unistaja. Ta küsib aeg-ajalt Sandrilt, kas seda kõike, millest unistab, on ka võimalik teha. Koostöö on harmooniline: unistatakse, arutatakse ja tegutsetakse. Palju asju mõeldakse üheskoos välja.

Sander tuli teisel kursusel VAT Teatrisse ja jäigi sinna valguskunstnikuna tööle. Ta mäletab, et esimese „oma asjana” tegi ta seal valguskujunduse Aare Toikka lavastusele „Hea, paha ja inetu”, mis alles nüüd aprillis mängukavast maha läks.

Henri suundus pärast Viljandis koreograafia eriala lõpetamist edasi Eesti kunstiakadeemiasse tegevuskunsti ja uut meediat õppima ning lõpetas seal magistriõppe. Ta on pärast Viljandit aktiivselt lavastanud, enamasti Kanuti gildi saalis, teinud koostööd teiste kunstnikega ja püüdnud püsida teatriuuendustega ühel lainel.

Üks eriti tore ja liigutav töö oli Henril aastal 2012, kui ta lavastas koos klaasikunstnikust isa Riho Hütiga tantsuetenduse „Sfääri saared”: „See oli minu elus väga suur asi. Kokku said klaasikunst ja liikumine, isa ja poeg kohtusid nüüd kunstnikuteel, aastaid pärast poja lapsepõlvekodust lahkumist.”

Väljakutse on olla hetkes, mitte minna ajalukku

Ei saa jätta lavastajailt küsimata, kui palju või vähe on siis vaja, et vaatemäng looks teatrielamuse.

Henri arvab, et üks tähtis aspekt ongi kollektiivne kogemus. Kui inimesed on kogunenud kindlaks kellaajaks kindlasse ruumi, häälestanud ennast mõttele, et nüüd algab vaatemäng, siis põhimõtteliselt piisab sellest, kui tuled kustuvad. Mis edasi toimub, on juba see, mis hakkab looma teatrimaagiat. „Oleme ka Sandriga omavahel küsinud, mis saab etendusest siis, kui kardinad sulguvad. Kui vähe on etenduseks vaja? Kui sa viibid teatraalses kontekstis, siis põhimõtteliselt piisab sellest, et istud ja vaatad mingis suunas. Mida rohkem inimene teatrietendusi vaatamas käib, seda vähem võib talle olla vaja, et teatrist teater saaks. Kui laval süttib lamp, näeb tema, et algas hommik. Ta abstraheerimisvõime hakkab tugevalt tööle. See lavastus on samuti jõuline samm abstraktsiooni suunas. Teeme selles küll palju, aga kui vähe saaks teha, et lavastusest saaks lavastus? Selle mõttega oleme flirtinud küll.”

Henril on üks hästi ilus mõte, mida ma omakorda jagada tahaksin: väljakutse on olla hetkes, mitte minna ajalukku.

Kuidas on see mõte kõnealuse lavastusega seotud? „Meie lavastusel ei ole ajaloolise verstaposti ambitsiooni. See võiks muidugi olla, aga pole esmane eesmärk,” sõnab Henri. „Väärtustame hetke rohkem kui ajalugu, sest tundub, et hetkes sünnib palju rohkem ja need elamused on märksa erksamad.”

—

„POP, mida sooviksin jagada”

Postteatraalne kogemus

Kunstnikud Henri Hütt ja Sander Põllu katsetavad objektiteatriga. Objektiteatri mõte seisneb selles, et teada-tuntud esemetele antakse harjumatuid funktsioone, luuakse nendega uusi ja ootamatuid tähendusi, pannakse nad kujutlusvõime abil elama, tekitatakse enneolematuid ja vaimukaid kombinatsioone. Kunstnikele pakub huvi mäng teatrielementidega ilma näitlejata.

Mis saab siis, kui valgus, heli, liikuvad pildid ja esemed on laval, aga näitleja on nähtamatu? See on euroopalik ajastu­truu lavastus, milles näitekunsti algtõdesid katsutakse Sokratese moel läbi. Näitekunst pannakse eituse abil proovile. On hetki, mil tantsib ainult valgus, on hetki, mil kuuleme vaid heli, on hetki, mil töötavad telerid, jms. „POP, mida sooviksin jagada” tegeleb jõuliselt ruumimänguga ning käib lavastuse komponentidega ümber võrdselt, põrgatades juhtrolli kord ühele, kord teisele elemendile. Tegelikult on ka selles lavaloos laval üks näitleja – Tanel Saar.

Vaatajateni jõuavad stseenid unistustest. Kas unistusi peab püüdma? Tanel Saar visualiseerib laval, kuidas saab ruumi tuua loodusnähtuseid, näiteks lendlevalt tabamatu pilve.

Lavastus toob publikuni ka mõtisklusi. Teekond algab isiklikest kogemustest ja meenutustest: milline roll on teatril ning kuidas muudab mõtlemist esimene teatrikülastus? Mis jääb esimese teatrikülastuse ning praeguse kogemuse vahele?

Ausust on ühiskonnas alati väärtustatud. Sellega tegeleb ka lavastus „POP, mida sooviksin jagada”. Kunstnikud ise küsivad: „Kas näitleja mõtteid laval saab tõeselt võtta? Mis jääb alles, kui teekond on läbitud? Mille jagamisel on siis veel mõtet? Kui vähe on vaja, et vaatemängu kohta saaks öelda „teatrielamus” ning mida peaks publik selleks kogema?”

Lavastus „POP, mida sooviksin jagada” on mõeldud eelkõige gümnaasiumiastme noortele. Kunstnikud ei soovi konkreetselt õigete-valede vastuste süsteemis vaatajale midagi selgeks teha, vaid loovad küsimustele mõtlemisruumi.

Aare Toikka, VAT Teatri kunstiline juht

Henri Hütt, lavastaja