Kuidas paistab mets lastekirjanduse aknast?

Mets on üks levinumaid kujundeid lastekirjanduses ja annab mõista, et me ei ole veel linnastunud. Aga vaadates lastekirjanduse metsa läbi sajandi, võib leida, et toimunud on muutusi.

Mida mõista sõna „mets” all? Kultuuriliselt oleme metsarahvas, metsast pärit, oleme metsa pidanud oma eksistentsiks vajalikuks. Ants Viires ütleb, et tänapäeval on mets peamiselt puhkuse, ajaviite, seene- ja marjakoht, jahikoht. Iseenesest tundub, et tegevused on samad, kuid muutus on ometi suur.

Poolsada metsa-pealkirja

Eesti lastekirjanduses on ligikaudu viiskümmend teost, mille pealkirjas sisaldub mets, näiteks „Metsajärv”, „Metsa­majake”, „Metsalilled”, „Metsa­talu vahvad loomad”, „Metsa­pere laulikud”, Ott Arderi luulekogu „Mine metsa!”. Metsaraamatute esilekerkimine on märgatav 1940-ndate ümbruses ja 2000-ndate ümbruses. Aga metsast räägivad veel paljud raamatud.

Esmalt seostub inimesele sõnaga „mets” kõige tavalisem seene-marja­mets, kus elavad loomad ja kasvavad puud. Niisugust metsa on lasteraamatutes tuhandete lehekülgede kaupa. See pole igav, vaid tervitatav, me ei ole veel linnastunud, isegi linnalood ei saa loodusest üle ega ümber. Mets on alati foonil, see kõige tavalisem, elukeskkonna normaalne ja loomulik osa.

Mets on inspireerinud kirjanikke mitmeti, lisaks süžeearengule ja tegevuspaigale on paljude tegelaste perekonnanimed seotud metsaga, puudesalu ja laanega. Paljud kirjanikud hakkavad teoses põimima metsamärke, vihjates märkamatult pidevalt metsale. Näiteks Eno Raua „Roostevaba mõõk” tegevus toimub Männilinnas, poisid saavad kokku suure männi all. Mänd on sümbol, mis hiljem sulab metsaseiklustesse. Enamik poisteraamatuid joondub metsa järgi, see on seikluste keskkond Parijõel, Pukil, Raual ja teistel.

Kui varasem lastekirjandus on looduskesksem, siis järjepidev linnastumine on tekitanud metsa ja linna terava vastanduse. Ometi on varasemad poisteraamatud paljuski need, kus mets hakkab vastanduma külale või kodule. Seal on suured sügavad pimedad ja paksud metsad, mida tänapäeval enam ei ole. Mets on tihti hirmutav. Ja metsa kuulub sageli üksik onn elanikuga. Sotsiaalne aspekt lisab turvalisust, isegi kui tegemist on kurja nõia majaga. Nõia juurest on lootust vähemalt pääseda.

Metsa helgem pool on tema päästev võime, ükskõik kas see avaldub puudes, lindudes, loomades või teekäijas. Seega on muinasjutumets ühelt poolt sõbralik ja kutsuv, teisalt aga eksitav ja hirmutav. Metsa eksimine on kirjanike üks lemmikmotiive, näiteks Oskar Lutsu „Nukitsamees”. Tänapäeva metsaeksimised lõppevad aga hädaabi kutsumisega, lapsed on teadlikud ohtudest ja oskavad käituda (Kai Kens ja Siiri Laidla). Mets pole enam nii ohtlik, lastekultuur suundub metsaga sõbrustamise poole.

Tänapäeva mets on helgem ja heledam

Tänapäeva muinasjutud kasutavad metsa kohta sõnu „paks”, „pime”, „sügav”, aga mets ise on neis tunduvalt naljakam ja seikluslikum keskkond kui folklooripõhised muinasjutulaaned. Tänapäeva metsad on läbipaistvamad, hingavamad, heledamad, lagedamad ja kergemini läbitavad. Seda muutust tingib metsausu taandumine. Mets ei ole enam elukeskkond. Seiklused viivad metsa, aga toovad sealt ka välja. Mets on muutunud korraks ära käimise paigaks, ükskõik kas sinna siis eksitakse, käiakse seal seenel, loodusõppel vms. Isegi nõiad käivad linnas, kollid tulevad metsast linnalaste juurde jne. Sellega on linna ja metsa, kodu ja metsa terav vastandus muutunud sotsiaalse suhtlemise liiklusteeks.

Metsad jagunevad laias laastus muinasjutumetsaks, kodumetsaks, vanaemade metsaks ja lihtsalt võõraks metsaks. Muinasjutumetsad olid juba vaatluse all. Kodumets tähistab enamasti maalapse loomulikku keskkonda. Suurem osa seiklustest toimub kodu lähedal, nendes metsades saavad tegelased õppetunde. Vanaemade metsad asuvad vanavanemate juures, need metsad on vaiksed, sõbralikud, rahulikud ja läbitavad. Sinna lähevad linnalapsed vanematega seenele ja marjule, õpivad tundma loodust ja märkavad palju rohkem kui muidu iga päev enda ümber. Vanaemade metsades areneb lapstegelane vaimselt. Võõrad metsad on seotud eksimiste, äparduste, hirmude ja nende ületamisega. Ja on üks periood aastas, kus mets omandab eriti helge väärtuse, hoolimata aastaaja pimedusest. Jõuluajal tõuseb mets au sisse: lumine mets, jõulupuu otsimine, loomadele söögi viimine. Kogu jõulukultuur ülistab metsa. Eriti lasteluule.

Mets kui ühiskonna võrdpilt

Metsa kasutatakse ühiskonna võrdpildina. Räägitakse metsa kuningriigist, metsaküladest, metsataludest. Seal on metsarahvas, -elanikud, -loomad. Seega tähistab mets vaikides Eestit ja eestlasi, meie ühiskonda. Loomade omavahelised suhted on pandud inimskeeme järgima. Metsas on omad institutsioonidki, levinuim neist metsakohus. Aga on ka metsakoolid, -haiglad. Eriti hea meel on mul, et lasteraamatutes on jõutud metsataimede spetsiifiliste raviomadusteni. Siin tuleb hoolikalt valida õpetamiseks vajalikku, sest laps on varmas kõike noppima.

Minu metsauurimuse aluseks on suuresti Edgar Valteri pokulood. Kas olete märganud, kuidas ta on metsakultuuri osavalt põiminud ühiskonna osaks? Valteri pokutriloogia esimene „Pokuraamat” on ühe metsarahva otsing, metsariigi otsing, metsakodu otsing. Kui teose lõpuks on riik loodud, rahvas sees, siis järgmine teos on „Pokuaabits” – rahvale on vaja õpetada keelt ja kultuuri. Kui tähed selged, ilmub „Pokulood”. See on justkui lugemik, nüüd on metsarahvas valmis mõistma teisi kultuure, elutegevust, on võimeline arenema. Pokukultuur on ehe näide, kuidas lastekirjandus on nii mõnusalt metsik, et ületab raamatute piire ja murrab välja igapäevakultuuri. Tavaliselt on ju vastupidi, kultuuriilminguid hakatakse kirjutama raamatutesse. Mets on tõesti võimas.

Mets on samamoodi tervik, kus ei domineeri ainult üks sugupool. Sellest annavad märku kõik metsa elama pandud üleloomulikud olendid. Tihti esinevad fantaasiaolendid seiklustes liigiti üksi, seega võib jääda mulje, et tondid ja kollid on justkui meessoost ja valitsevad metsi, haldjad on naised ja päästavad kollide käest. Tegelikult elavad nad kõik metsas koos, see on oluline, sest loomade ja taimede maailm koosneb samuti mõlemast poolest, ema kujund annab metsale selle turvalise sülesoleku väärtuse – sa oled hoitud. Mets omandab sellega teatava peremudeli.

Müütilisest eksootiliseks

Vanem kirjandus räägib palju Alu­tagusest, Läänemaast, saartest ja muidugi Võrumaast. Juhan Jaik, Richard Roht, Jaan Lattik, Jaan Vahtra on kõik tuntud metsavestjad. Jaik on loonud Võrumaa metsade kaudu Lõuna-Eesti müstilise fenomeni. 20. sajandi esimeses pooles ilmus Irma Truupõllu „Rohelise päikese maa”. Need müütilised metsad ei ole tänapäevani rahva ega laste mälust kadunud.

Modernsusega aga käib kaasas kultuuripiiride ületus. Tänapäeva lasteraamatutes saab reisida, koos eksootikaga on Eesti põlismetsade kõrvale asunud eksootilisemad metsatüübid, tavaliste metsade sisse imbunud palme, vihmametsi ja lõunamaa pähklimetsi.

Silmapiiri ületavad paksud metsad on kokku kuivanud, pigem on tekkinud palju väikseid metsatukkasid, milles sündmused hargnevad. Metsadesse on tallatud rohkem teid, et lasta põrkuda loodusel ja linnakultuuril. See ei tähenda aga, et metsa ürgne iseloom oleks kuhugi kadunud või pimedaid metsi enam poleks.

Millal tekkis metsahoid?

Nõukogude metsakujutus ja -tajumine jaguneb jämedalt öeldes kolmeks. Ilmub realistlikku metsa, paljuski täidetud loomalugudega, loomade elukeskkonna ja seiklustega (Kallak, Roht, Tigane) ning populaarteaduslikud Saluri raamatud. Ilmuvad pioneerilaagrite metsad. Võõras võim ja vaim murdis sisse kooliõpetusse ja looduskäsitlusse, loodusesse tuli selle kaudu võtmiskultuur, loodus kui andja oli tagaplaanil, algas inimtegevuse kuri mõju, pillamine, maaelu hakkas muutuma, metsi raiuti. Harri Jõgisalu „Metsapaharet” on siin mitmetähenduslik. Linnatemaatika elavnemine nõukogude lastekirjanduses tõukab metsa kui mõnusa tegevuspaiga eemale.

Mets muutub millestki justkui kellekski, keda tuleb hoida. Perviku „Kunksmoor” ja Raua „Naksitrallid” on legendaarsed ja populaarsed metsahoiust rääkivad raamatud. Isegi Dagmar Normeti Une-Mati seiklused jõuavad Lahemaa pargi metsadega tutvuma. Heljo Mänd avaldab koos Helle Raigna ja Meeta Terriga „Karu-aabitsa”. Folkloor tõuseb tuhast ja metsast saab uuesti uskumise sümbol.

Varasemas kirjanduses domineerivatest metsavahtidest ja jahimeestest on tänapäeval saanud looduskaitsjad. Metsahaldamine on lastekirjanduses märgatavalt muutunud, enne peeti vahti, nüüd valvatakse ja kaitstakse kiivalt, et seaduserikkujaid karistada. Vanasti olid puuraidurid, kes vähehaaval ja oskuslikult langetasid puid, tänapäeval on metsaröövlid ja vargad, kes võtavad rohkem kui lubatud. Varem oli mets padrik, oksarisu oli tavaline ja tavaline on see metsas ka täna, aga lastekirjanduse mets ei ole enam nii padrik, palju lagedam on, sest siis on hästi näha kogu prügi, mis metsa visatakse. Jälle tuleb lastelugu pöörata sinna, et mets on püha ja mõned inimesed pahad.

Loodusarmastus viib lapsi metsadesse kondama ja seeläbi arenema, õppima. Tore näide on Eve Hele Sitsi „Mooni metsauudistaja”. Ilus metsakatsetus on Lehte Hainsalu „Väike hiiglane”. Ja silma hakkab, et enamik autoreid kannab metsanime või vähemalt loodust enda taga: Roht, Niit, Laas, Käo, Jõgisalu, Parijõgi, Kuus, Mänd, Pervik, Vahtra, Truupõld, Uibopuu, Riikoja jne. Raudki saab alguse maapõuest.

Ja viimaks on lastekirjanduses mõned õndsad raamatud metsast. Hea näide on Juhani Püttsepa „Tsss … Kuula!”. Väike poiss elab linnas ja uinub ühel õhtul, ärkab aga looduses. Just nimelt väike poiss, anonüümne poiss, mis rõhutab vaikust, tähelepaneku koondumist keskkonnale. Selle raamatu pluss on märkamisvõime tekitamine. Tuleb lihtsalt seisatada, vaadata ja kuulata.

Tegu on 16. aprillil Tartu linnaraamatukogus algupärase lastekirjanduse päeval peetud ettekandega.