Kuidas võrukaelad vanasti tükka tegid
Järgmisel nädalal toob lavastaja Ivo Eensalu Rakvere teatris koguperetükina lavale soome autori Sakari Pälsi „Mina olin veel väikene ehk Kuidas võrukaelad vanasti tükka tegid”. Lustakad lood on seadnud näidendiks lavastaja ise, esietendus on Palmse mõisa moonakatemajas 15. mail.
Ivo Eensalul on lastelavastuste tegemisel väga suur kogemus. Tema rohkem kui 80-st teatri- ja telelavastusest ongi suur osa lastele. Paljudes lavastustes on ta ise kaasa mänginud. Tolleaegseid lastelavastusi mäletatakse praeguseni. „Hiljuti jäi üks mees mind kaupluses teraselt vaatama, ja äkki ütles, et kuule, sina oled ju Vandersell, ma olin su suur fänn,” räägib Ivo Eensalu. „Pärast, kui poest välja hakkasin minema, hüüdis järele, et sa olid ju Suhkru-Sass ja Mõmmi ka!”
Kas „Mõmmi ja aabitsa” peategelane Mõmmi oli su esimene teleroll?
Jah, hakkasin selles telesarjas kaasa tegema kohe järgmisel aastal pärast lavakooli lõpetamist, 1973. Siis tulid „Vandersellid”, „Päkapikula”, „Pailapsiin” … Mu esimene lavastajatöö televisioonis oli „Üle linna Vinski”, edasi „Lumekuninganna”, „Väikevend ja Karlsson katuselt” mõlemad osad, „Õnnelik lõpp”, „Džuudopoisid” jne.Telelavastusi tegime koos režissöör Virve Koppeliga, õppisin temalt väga palju.
Oled teinud palju menukaid lastelavastusi ka draamateatris. „Lobasuud ja pingviini” mängiti lausa üle saja korra.
„Lobasuu ja pingviin” on David Woodi näidend, nagu ka „Piparkoogimehike”, „S.A.K.”, „Kiigepuu”. Tema näidendid olid alati kindla peale minek, need meeldisid lastele. Oleme David Woodiga Norras Tromsǿs ühel seminaril ka kohtunud. Seal läks naginaks. Üks taanlane arvas Woodi näidendite kohta, et niisuguseid lugusid pole lastele vaja. Mul läksid selle peale silmad suureks: kuidas ei ole vaja?! Mõtlesin juba püsti tõusta ja sõna võtta, aga õnneks tegi seda üks jaapanlanna, ka neil oli Wood väga populaarne. Lõputut action’it, paugutamist ja vägivalda toodab laste filmitööstus niigi vahetpidamata. Minu meelest tuleb lastele ikka pedagoogilist asja ka ajada. Meelelahutusest üksi on vähe, õpetuseiva peab sees olema. Paljud arvavad, et mis see lastetükk teha ei ole. Kunagi kuulsin, kuidas noor ajakirjanik üht näitlejat usutles ja lõpuks küsis, kas tal ei ole tulnud tahtmist ka lavastada. Näitleja vastas, et ei ole. „Kas isegi lastetükki mitte?” küsis reporter selle peale. Tüüpiline suhtumine ongi selline, et lastetükk on justkui varrukast võtta. Tegelikult on lastelavastus keeruline žanr.
Kuidas sa Sakari Pälsi lood leidsid?
Lugesin neid koolipoisina 1961. aastal, kui raamat „Mina olin väikene” Loomingu Raamatukogu sarjas ilmus. Seal on kümmekond mõnusa huumoriga kirjutatud juttu, mida lapsena ei olnud sugugi lihtne lugeda. Neil on väga eriline stiil – see on nagu üks lõputu voogav pajatus, laused on tohutult pikad, hea, kui lehekülje peale on mõni punkt. Teatrikooli esimesel kursusel andis Karl Ader meile ülesande lavakõnetunniks üks pala pähe õppida ja ette kanda. Mina valisin loo „Sigade laskmine läheb akuraatselt” just sellest raamatust. Sakari Pälsi lugusid on võrreldud ka Oskar Lutsu „Kevadega”, külapoiste Sakari ja Arvo tembud on Tootsi omadega üsna sarnased. Muidugi pakuvad äratundmisrõõmu ka raamatus kirjeldatud külaolustik ja värvikad karakterid. Esimese dramatiseeringu tegin juba aastaid tagasi, aga käsikiri läks kaduma. Nüüd panin need lood uuesti näidendiks kokku.
Mis sind nende lugude juures kõige rohkem võlub?
Kõrsikud koosseisus Bonzo, Alari Piispea ja
Jaan Pehk. Fotod: Kristiina Kask
Nad meenutavad mulle minu enda lapsepõlve. Kuulasime poistega täpselt samamoodi puuriida tagant pealt, mida vanamehed omavahel rääkisid, ja panime kõik kõrva taha. Ka meil oli alailma midagi põnevat käsil, mõned sündmused on peaaegu üks ühele samad. Raamatus lähevad poisid kalale ja Arvol läheb ussile peale sülitades õngekonks huulde. Minuga juhtus samuti, ainult et konks tungis mitte läbi huule, vaid sõrme. Mõtlesime välja kõikvõimalikke vempe ja saime nende eest sakkida. Ema riidles rohkem, isal läks asi kiiremini meelest. Sakari ja Arvo ei tee üleannetust pahatahtlikkusest, nad on head poisid.
Tihti on su lavastustes kaasa teinud lapsed, kas ka seekord?
Mõte oli küll panna Sakarit ja Arvot mängima kaks hea lauluhäälega poissi. Aga teatri kunstiline juht Üllar Saaremäe soovitas neisse rollidesse kaht noort naisnäitlejat. Mõtlesin, et miks mitte. Ka Mari Möldre, Salme Reek ja Velda Otsus mängisid omal ajal poisse.
Kelle mõte oli kutsuda lavastusse eelmise aasta parim ansambel Kõrsikud?
Selle mõtte pakkusin välja mina. Kõrsikutes on muhedad kujud, kes sobivad sellesse lavastusse hästi. Kui ma neile oma plaanist rääkisin, olid nad kohe nõus. Muidugi ei olnud nad sel ajal, kui mul see mõte pähe tuli, veel nii popid. Nüüd on nii populaarsed, vaata et ei ole aega proovigi teha. Laulud valisid nad ise, kokku kümme laulu – mõned nende repertuaarist, mõned soome ja eesti rahvalaulud. Juba on kokku lepitud, et lavastuse lauludega tuleb välja ka plaat. Aga ansambli liikmed Bonzo, Alari Piispea ja Jaan Pehk mitte ainult ei laula, vaid mängivad ka eri rolle. Proovides on nalja saanud päris palju. Usun, et publik võtab selle lavastuse mängulaadi omaks ja neil saab olema lõbus.
Kas sa tegid lapsena ise palju koerust?
Ikka. Olen Märjamaal sündinud ja kõik suved olin Märjamaal vanaema ja tädi juures. Tädil olid sead ja kanala. Osal kanadel oli komme käia munemas nõgesepõõsas, aga meie poistega leidsime munad üles. Kui me neid mune võtma läksime, tungisid sead meile kallale ja meil ei jäänud muud üle kui neid enesekaitseks munadega loopida. Tädi käest saime muidugi kõvasti võtta. Aga maal oli elu kogu aeg põnev! Ühes talus näiteks oli pullide kunstliku seemendamise jaam. Küll me poistega vaatasime ja mõistatasime, mis seal toimub. Kord jälle hakkasid kolhoosi naised lausa hoogtööna kanu maha nottima, et need maha müüa ja palkade maksmiseks raha saada. Pilt, kuidas see kõik toimus, on mul praeguseni silme ees. Sellist asja ei olnud, et lapsekesed, olge teie nüüd kenasti ja kiikuge.
Kas lapsed tööd pidid tegema?
Kõvasti. Meid pandi kolhoosi peedipõlde kõplama. Vaod olid mitu kilomeetrit pikad ja mina olin alati viimane. Sugulased olid maatööga harjunud ja panid hirmsa vadinaga ees minema. Kõplamise ajal mõtlesin, mis ma kõik endale ostan, kui palga kätte saan, aga tasu oli nii väike, et selle eest ei saanud õieti midagi.
Mis sul kooliajast meeles on?
Lavastuse peategelased Sakari (Saara Kadak) ja Vallesmanni Arvo (Marin Mägi-Effert).
Elasime sel ajal perega juba Järvakandis ja ma käisin seal koolis. Kord tulin Märjamaalt rongiga Raplasse, siis käis veel see kitsarööpaline susla. Raplast teise rongiga edasi Eidaperre. Eidaperest töölisrongiga Järvakanti. Kui ma viimaks kohale sain, olin nii väsinud, nagu oleksin kuskilt Ameerikast tulnud. Heitsin kohe magama. Järvakandis elas sel ajal mitmeid rahvusi: ingerlasi, soomlasi, volgasakslasi, seal oli vene kool ka. Järsku ajas naabripoiss mu üles, et tule ruttu, sind on vaja, lauluväljakul käib venelastega kisma. See oli just pärast jaanipäeva. Kõik jooksid ringi, kased käes, ja materdasid üksteist. Võtsin maast kivi ja nii kui selle lendu lasin, maandus see ühele poisile vastu pead. Kisma oli kohe lõppenud. Selle poisi isa ja ema tulid muidugi õhtul meile, aga nemad ei osanud eesti keelt ja minu vanemad jälle ei osanud vene keelt. Niipalju sain aru, et ema ja isa lubasid mulle kere peale anda. Kere peale ma ei saanud, aga järgmisel päeval koolis kutsuti mind küll kohe direktori juurde. See lugu juhtus algkooli ajal. Aga keskkoolis saime paralleelklassi venelastega omavahel hästi läbi, mingeid pahandusi ei olnud.
Kas seda ohtu ei ole, et lavastus annab lastele eeskuju, kuidas „tükka” teha?
See lavastusest kindlasti välja ei tule, et tehke tükka. Pigem ikka nii, kes koerust teeb, saab ka karistada. Vanasti olid kasvatuspõhimõtted kindlalt paigas. Lavastuse üks eesmärk on, et lapsed saaksid teada, milline oli eluolu sada aastat tagasi. Tänapäeval ei teata enam paljude vanade sõnade ja väljendite tähendustki. Isegi noored näitlejad, kes lavastuses kaasa mängivad, ei tea kõiki sõnu, mis siis veel lastest rääkida! Lavastuses on näiteks selline lause: „Me jäime siis kirikutee äärde söödile magama.” Mis see sööt on? Kavalehel kirjutamegi sellistele laste jaoks tundmatutele sõnadele „tõlke” taha.
Kuivõrd vana aja lood praegustele internetiaja lastele huvi pakuvad?
Mina usun küll, et pakuvad. Minul endal oli noore näitlejana võimalus töötada koos selliste näitlejatega nagu Ants Eskola, Jüri Järvet, Kaarel Karm, Heino Mandri. Kui me koos ringreisidel olime, siis ma muudkui pärisin neilt igasuguseid asju, mitte ainult teatri, ka elu kohta. Minu jaoks olid nende jutustatud lood äärmiselt huvitavad. Usun, et lastel on samuti huvitav teada saada, kuidas vanal ajal elati ja oldi, millised olid omavahelised suhted, kombed ja tavad.
Laste puhul sõltub palju sellest, mida vanemad tähtsaks peavad ja kuidas nad neid suunavad.
Jah, see on väga tähtis, mida vanemad on lapsele jutustanud, kui palju talle raamatuid ette lugenud, kuhu teda viinud. Kõige lihtsam on istutada laps teleka ette, panna telekas käima ja multikad peale. Laps vaatab muidugi huviga, ta ei teagi, et teistmoodi oleks ka huvitav. Mäletan, et draamateatris algas lastetükk kell 12 päeval, ema tõi lapse teatrisse, küsis piletöörilt, mis kell etendus lõpeb, ja läks ise etenduse ajaks sõbrannaga kohvikusse. Aga lapsel tekib ju etendust vaadates palju küsimusi. Just see arendabki last kõige rohkem, kui saab kõrval istuva ema ja isa käest selle kohta küsida, mis teda huvitab või arusaamatuks jääb. Kui etendus lõppes, küsis ema lapselt, kas oli tore etendus. Laps vastas, et oli küll. Mida sa seal nägid? Laps kehitas õlgu, et ei tea. See on kurb, kui vanematel ei ole lapse jaoks aega.
Küllap tekib lastel ka pärast lavastuse „Mina olin veel väikene” äravaatamist palju küsimusi.
Just seepärast soovitangi etendust vaatama tulles endale aega võtta, et Palmse mõisas on vaadata ja uurida palju. Moonakatemajas, kus etendust mängitakse, on näha vanaaegne taluolustik: esemed ja tööriistad, isegi rehepeksumasin. Õues on lambad, jänesed, kanad, hobused ja ponid, just nii nagu vanasti. Aga üle võiks vaadata ka mõisapargi, härrastemaja ja kõrvalhooned, käia näitustel, võtta osa haridusprogrammidest ja ekskursioonidest.