Meid ei ole vaja ehk Viira kooli lõpp
Ma ei kirjuta kirumise eesmärgil, vaid tahan rääkida südamelt ära. Tahan rääkida riskilastest ja haridusest.
Soomaa rahvuspargi serval, Tohera ja Jõesuu küla piiril asub Viira kool. Vanust auväärsed 156 aastat. Viimase üheksa tegevusaasta jooksul on seal tegeldud peamiselt lastega, kes pole oma kodukoolis hakkama saanud. Mitte et kodukool olnuks halb, aga tihti on otstarbekam see üks laps, kes õpetajal õpetamise tunnist tundi võimatuks teeb, teiste õpilaste heaolu nimel klassist eemaldada. Mõni laps läheb kooliteel „kaduma”, jõudmata kuude kaupa kooli. Tuleb ette, et laps tuleb oma perest, sõpruskonnast või linnakeskkonnast eemaldada. On lapsi, kes psüühilise iseärasuse tõttu ei talu suurkoolide ja -klasside olustikku, leidub sõltlasi jne, jne. Kogu see kirju seltskond mahub sõna „riskilapsed” alla. Pedagoogid teavad, et neid jagub. Viira kool on just selliste laste jaoks. Meie kooli töötajad on teinud tööd südamega ning sama palga eest mis tavakoolide töötajad. Päris tavakooliks me ennast pidada aga ei saa. Meil on ainult üksikud lapsed koduvallast, enamik on tulnud Pärnumaa teistest omavalitsustest ja ka Tallinnast, saartelt ning mujaltki. Enamasti on nad siia saadetud käitumisprobleemide tõttu. Oleme pea iga päev ja tuhat korda läbi käinud „torudest ja aukudest”. Tööle on jäänud need õpetajad ja kasvatajad, kes saavad hakkama.
Töötame eliitkoolide vastasäärmuses. Kool on kohandanud oma töö probleemide järgi. Õpetajad tulevad kohale ka õhtuti, valmistudes lastega järgmiseks koolipäevaks. Tihti saab õpilane, kes päeval klassitunnis seltskonna ees bravuuritseb või kaasa ei tööta, õhtul õpetajaga omas toas õpitud. Pedagoogilises töös lööb kaasa personal direktorist kokkadeni. Meie kooli eripära on, et enamikul õpilastest puudub igasugune õpimotivatsioon. Laste elud on tihti väga katki ning õppimine asub eluliste probleemide pingereas alles kaugel, kui mitte viimasel kohal. Tuleb neist hoolida ja neid mõista. Tuleb leevendada nende „hingetulekahjusid”, sest päris kustutada me neid ei saa. Elame oma kooli lastega koos seitse päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas. Õpetajad ja kasvatajad käivad vahetustega tööl ka nädalalõputi, kui laps ei soovi või ei saa koju sõita. Kasvataja on vahel lapsele rohkem ema eest kui oma ema. Teinekord võtab õpetaja kaasa lapse sokid, et need terveks nõelutuna järgmisel koolipäeval tagastada. Ma ei halvusta ega üldista meie lapsi ja nende peresid. Õpilaskodu üheksa tegevusaasta jooksul on nähtud väga palju, mida „issanda loomaaed” (heas mõttes öelduna) pakub. Oleme aru saanud, et nende laste puhul on hariduse andmine oluline, aga mitte peamine. Inimeseks kasvamine/kasvatamine on tähtsam. Siia kooli ja õpilaskodu seinte vahele on väga paljud meie õpilased jätnud oma puberteediea arutud mässamised. See aeg tuleb koos üle elada ja hea, kui õpilane tol eluperioodil viibib eemal tõmbekeskuste ööelust ja linnakampadest.
Valge tunnistus on samuti tunnistus. See tunnistab, et laps on olnud koolis. Hoolimata lõpueksamitel põrumisest tuleb temast tulevikus riigile vajalik lihttööline. Ma ei taha öelda, et me ei õpeta ega koolita ning kasvatame ainult lihttöölisi. Kes soovis ja veidigi kaasa aitas, sai meie koolist hea hariduse, sest õpetajad töötasid ja töötavad lastega tõesti individuaalselt. Meil on omad edulood.
26.03.2014 võttis Tori valla volikogu pikkade arutelude järel vastu raske otsuse – sulgeda Viira kool. Nutsid töötajad ja nutsid isegi õpilased. Õpilastel on ees koolivahetus ning 21 koolitöötajast pakutakse vallas erialatööd vähestele. Enamikul kõrgharidusega pedagoogidel/kasvatajatel on ees valik: kas erialatöö saamiseks lahkuda vallast või jätkata kohaliku puidufirma abitöölisena. Masenduse, pettumuse ja solvumise segu on suur ja hingemattev. „Eesliini kogemustega haridussõdurid” on mittevajalikena kõrvale tõugatud.
Kooli sulgemisotsus oli pragmaatiline. Eks neid „aga”-sid ja „kui”-sid otsuse ümber oli, kuid kõik need kokku poleks suutnud tuua meid välja raskest rahaliselt olukorrast, kuhu koolide uus rahastusmudel kõik väikekoolid on tõuganud. Tori vallavalitsus pöördus haridusministeeriumi poole palvega saada Viira koolile riigi tuge. Vastus oli, et tuge ei tule.
Kirves on löödud pakku. Kes jäid ühele, kes teisele poole. Kas tõesti ei vääri erijuhtumid arutelu? Pööran oma küsiva pilgu haridusministeeriumi poole. Kas rahaline otstarbekus on ainus kriteerium, mille alusel suretada elu maakohtade väikekoolidest välja?
Viira kool on tõmbekeskustest eemal asetsev 2000 m² koolikompleks. Õpilaskodu asub 1935. aastal ehitatud algkoolihoones, mis 2004. aastal riigi rahastusega ehitati ümber 25 õpilase majutamiseks. Praegune põhikorpus valmis juurdeehitusena 1992. aastal. Selles on klassiruumidele ja muule vajalikule lisaks avar võimla ja hea köögiplokk. Koolimaja asub Navesti jõe kaldal, kus poisid õhtuti kalal käivad. Ümber maja on puhas, vaikne ning kaunis loodus.
Meie asukoht, suurtest keskustest eemal, on riskilastele sobilik kas või seepärast, et suvalisel hetkel siit ära minna on tülikas, aeda meil ju ümber pole.
Meil on seljataga 156 aastat hariduspidevust. Meil on kümnendat aastat riskilastega töökogemust omav koolitatud ja edasiseks tööks motiveeritud meeskond. Hea koostöö Sindi konstaablijaoskonnaga, koostöökokkulepped Pärnu vaimse tervise keskusega, väljakujunenud ning tugev suhtlusvõrgustik Pärnu linnas ning maakonnas. Veel selle aasta alguses otsisime võimalusi, kuidas edasi areneda ja tugisüsteeme täiustada. Kui Eesti riigil pole oma murelaste jaoks sellist kooli vaja, siis …
Taoliselt tegutsevaid haridusasutusi on Eestimaal vähe. Nendele, kes veel püsivad, soovin jaksu ja lootust. Lootust, et haridus- ja sotsiaalmaastikul nähakse tavaõpilase kõrval rohkem ka riskilast ja inimesi, kes nendega tegelevad.
Küllap on tavakooli ning erikooli vahele siiski vaja teistsuguse õppekavaga vaheastme kooli. Nagu oli Viira kool.
Tahan toetada Valdur Kolla arvamust. Umbes 6-8 aastat tagasi viibisin Pärnu linna alaealiste komisjoni sekretärina ühel teabepäeval, kus ministeeriumi esindaja rääkis, sellest kuidas luuakse spetsiaalsed õpilaskodud olemasolevate põhjal just riskilastele. Need õpilaskodud oleksid pidanud olema tavakooli ja erikooli vahel siis see puuduolev lüli, kuhu riik plaanis anda ka lisa ressurssi tugipersonali näol.Olles õpilaskodu teenust ostnud Pärnu lastele aastaid nägin ma kui hästi tegelikult see asi toimis, hoolimata spetsialistide puudusest. See plaan aga haihtus kuskile. Nüüd olles töötanud mõnda aega Kaagvere Erikoolis ja olles näinud neid plaane, mida praegu kavandatakse siis tekib mul ausalt öeldes hirm, kahtlustest rääkimata. Kiiva kisub kogu see asi meil siin riigis.
15 (Täpselt ei mäleta)aastat tagasi õpetasin samasugust kinnise peaga last. Ema nägi kodus vaeva, mina oma aines hullupööra (võõrkeel). Minu klassis õppis tema vanem vend, õppis hästi ja oli tubli sportlane. Kuulsin õpetajate vestlust, et see noorem küll edasi ei pääse sellest algklassist. Vestlesin emaga ja soovitasin poega õppima saata mujale. Ema viis poja Viira kooli. Poiss lõpetas põhikooli ja on tubli töömees-autojuht.
Kahju, et ei mõelda laste peale, sest sellist Viira kooli peaks säilitama igal juhul.
Väga kurb.
Kindlasti on vaja selliseid koole nagu Viira kool – väikeseid, melust-mürast eemal ja nagu öeldud, tavakooli ja erikooli vahele.
Minu meelest Eesti riik ei anna endale pikemat aega üldse enam aru, mis ta koolisüsteemiga teeb. Ma olen täiesti veendunud, et ei tee õigesti. Ilmselt on paberil koole liita, lahutada ja maha kriipsutada väga kerge. Tahetakse minimaalsete kulutustega maksimaalseid tulemusi ehk väga ja väga kvaliteetset ning järjest kvaliteetsemat haridust. Kas pole see absurdne soov? 5 paralleeliga gümnaasium-hariduskombinaadid peavad väljastama kvaliteetselt haritud noori. Mina arvan, et niisuguseid lapsi, kellel on parem õppida ja olla võimalikult väikses ja hubases koolis, ei ole mitte mõned ega üksikud, vaid see kehtib kõikide laste kohta: mida väiksem kollektiiv, seda vähem anonüümsust, lärmi ja koolihirmu. Seda parem on nii õppida kui õpetada. Aga meil arvatakse vastupidi. Haridusametnikud toimetavad väga lühinägelikult. Seega tahan tegelikult öelda, et olen Viira kooli direktoriga igati nõus.
Selline kool oleks vajanud riigi tuge(mida tegi selleks Pärnu Maavalitsus?).Kurb,et hädas olevatele lastele jälle üks võimalus vähem ja kahju,et Kolla -sugused ennastsalgavad isiksused peavad lastele vajalikust tööst loobuma.Ei oska me hoida oma lapsi ja ei oska me hoida oma
spetsialistidest raudvara.
Tean, mis tunne on lugeda kalki, küünilist ja lühinägelikku käskkirja kooli ühendamise (loe sulgemise) kohta. Näha, mismoodi kivistunud näoga ametnikud aastakümnete pikkust traditsiooni ja vajadusi mittemillekski ei pea. Nemad räägivad vaid numbrites ja kui nendega midagi ei tõesta, siis klopsitakse kõverate naeltega kokku vildakas, valedest kubisev, ministri allkirjaga audit.
HTM ametnikud ei kuula neid, kes teavad tegelikult, mida ja kuidas on vaja, vaid kuulavad neid, kelle egoistlikud plaanid sobivad nende ideedega paremini. Nad pole valmis aruteludeks, vaid suumutavad arutelud juba eos, pestes ise käed puhtaks- duurem ja lähemaolev otsustas (?!).
Mulle läks hinge Viira kooli direktori artikkel. saan pedagoogina ja inimesena väga hästi aru, milline pühendumus ja ennastsalgavus valitses selles koolis. Õppekava räägib individuaalsest lähenemisest, harmoonilisest inimesest, aga tegelikkus räägib massidest, kastidest,arvudest. Pühendunud õpetajad ei loegi tunde ega päevi, nad on abiks 24/7, nad aitavad üksikutel kasvada inimesteks, keskkonans hakkamasaajaks. Aga seda meie riik praegu ei vaja, tal on vaja masstoodangut, kus erivajadustega lapsed hätta jäävad.
Aga kas näiteks erakooliks ei saa ümber kujuneda?
Või leida muid alternatiive?
Näiteks Saksa riik saadab Eestisse oma probleemseid teismelisi, kes siis elavad Eesti peredes (ja Saksamaa maksab kõik kulud).
(meie sotsiaalministeerium toetab projekti moraalselt.)
Ehk oleks võimalik koopereeruda hoopis mõne teise riigiga ja arendada ühist haridus-projekti. Maja, personal, loodus on juba olemas, kindlasti võiks mõelda ümberprofileerumisele (kuni hariduses saabuvad jälle arukamad ajad).
Eestis elab 70 000 last piirkondades, kus puudub lastekaitsetöötaja. Ellu jäävad ainult tugevad (iseasi, millises riigis nende tugevusest kasu saab olema).
Minule tundub, et kui HTM ka rahalist otstarbekust jälgib, siis seda vaid lühiplaanis. Olen haridusvaldkonnas suht-koht võhik aga selle küsimuse tahaksin siiski küsida, et mis hinda maksavad elamata ja raisatud elud (haridust pole, tööd teha ka väga ei oska-viitsi) võrrelduna eludega mille kujunemisfaasis on riik/KOV teadlikult mõned tuhanded eurod rohkem kulutanud. Kas HTM on tõesti välja arvutanud, et ka rahalises mõttes tuleb pigem kasuks leppida mõnede poolpättidega vs enda eluga enam vähem toime tulevate kodanikega?
Mida artikkel muidugi ei maini, on võimalikud alternatiivsed koolid.
Pikemat meelt ja avaramat silmavaadet “otsustajatele”.
Ka mina olen juba üsna tükk aega arvamusel,et riigil on suht ükskõik milline on reaalsus.Et see mis jääb Tallinnast kui tõmbekeskusest kaugemale on teine eesti.Seal on teised ja teise ning kolmandajärgulised probleemid Ja see mis toimub praegu hariduses on üks näide lühinägelisusest!Olen selle ajastu laps kus laps oli tähtis-klasside suurus normaalne selline 15 kanti.Oma laste puhul olid klassid juba Pärnu linna koolides 20+kanti ja nüüd olles vanaema tõden seda,et lasteaiakohti pole,koolidesse on mingid soovinimekirjad ja selle valguses lammutame praegust koolisüsteemi????Nii kunagi sohvoose-kolhoose lammutati ja hõigati loosungeid talude toetuseks aga varsti olid talud tagaplaanil ja sündisid ühistud mida suuremad seda paremad!Nüüd sulgeme ja lammutame koole???Mis on ajaloospiraali järgmine samm hariduse jaoks? Laste vähesus on minu arust vaid mingi ettekääne mingite oma nägemuste elluviimiseks,sest nagu näha sulgeme ka koole kus laste vähesuse üle nagu kurta ei saa!!!Me peame kuulma tihti,et mis meie teame-oleme tulnud sovietlikust kasvatusest.Huvitav mida kuulevad kunagi meie lapsed ja lapselapsed-Et te ei tea midagi kuna olete tulnud iseseisva Eesti kasvatusest?Ajalugu on tihti kordunud aga miks meie enamus riigihärraseid ja prouasid sellest küll järeldusi ei tea see on küsimus?Ka nemad võiks endalt aegajalt küsida-Olla või mitte olla!!
Kohutav abituse tunne tuleb peale. Vihastada ka enam ei jaksa…
Min olin selle viira kooli õõpilane ja mul on nii kahju et see kool kinni läheb mul jäid hid mälestusi 🙁 🙁