Mereharidus Tallinna tehnikaülikoolist
Pean kahetsusega tõdema, et vastupidi minu parimatele soovidele on küsitlus minuga ja minu vastused kutsunud esile pahameele. Ilmselt olen fakte liiga „ümmarguselt” tõlgendanud. Tegutsenud merehariduses palju aastaid, ei ole ma tahtnud seda halvustada, isegi mitte kritiseerida. Minu siiras soov on liikuda paremuse poole ja kõigega, mis sellele kaasa aitab, olen kahe käega nõus. Mul ei olnud kavas näidata halvas valguses Tallinna tehnikaülikooli, kelle suhtes olen alati tundnud austust. Eelöeldust tulenevalt tahan paluda vabandust kõigilt, kes tunnevad end ebameeldivalt puudutatult. See ei olnud minu soov. Pigem vastupidi, tahan aidata kaasa positiivsetele muutustele, milleks, oleme ausad, on veel küllalt ruumi.
Seega vajab teatud faktide väljatoomine ja minu suhtumine nendesse olulist selgitust.
Esiteks. Loodan, et keegi ei pane pahaks, kui üle poole sajandi merendusega seotud olnud inimene tunneb nostalgiat iseseisva mereõppeasutuse kadumise puhul. Samas palun mind mitte valesti mõista: valitsuse eraldatud summad teevad ainult rõõmu ja mul ei ole olnud kahtlust, et need on mereharidusele ainult kasulikud. Sarkastiline märkus, et kust need nüüd leiti, on jäänuk kurvast ajast (koos näitega mereakadeemia „tuntusest”), mil mereakadeemiat tõesti hoiti näljapajukil. Praeguseks õnneks kaotatud pearahasüsteemi võrdlus oli vaid asjakohane näide.
Mis puutub meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelise konventsiooni (STCW 1978) sätete järgimist ja üliõpilastele teatud režiimi kohaldamist, siis sellekohased parendamissoovid olid tõesti teatud ajani kahtluse all. Veeteede ametil on sellele oma kindel vaatenurk. Olen endiselt seisukohal, et vahiteenistust tuleb võtta tõsiselt ning lugeda režiimi väljaõppe ja kasvatuse osaks. Õpetades sellekohast õppeainet ja olles tegev ka praktilise väljundi tõhustamise protsessis, leian, et siin on veel küllaga arenguruumi. Akadeemias on selleks astutud samme ja TTÜ on lubanud seda liini igati toetada.
Ei saa eitada, et teatud perioodil ei julgenud ma olla TTÜ-ga ühinemise tulihingeline toetaja. Seda tingisid algselt välja toodud põhjused: üliõpilaste vähesus, õppejõudude vanus, akadeemilise kraadi puudumine jm. Kaasa aitas mereakadeemia kitsaskohtade üleriigiline teadvustamine, kusjuures pori võtsid loopida kõikvõimalikud „teadjad” ja „asjatundjad”. Tundub, et sellest on mõjutatud ka üliõpilased, veel tänagi. Miks muidu ütles esimese kursuse üliõpilane ühinemistseremooniajärgses intervjuus, et nüüd lõpuks hakkavad neid õpetama kvalifitseeritud õppejõud. Samas hindan ma äärmiselt kõrgelt oma ala parimaid spetsialiste, kes, omades nii pikaajalist merekogemust kui ka pedagoogitalenti, õpetavad tulevasi laevaohvitsere ja merendusspetsialiste.
Ühinemisprotsessi vastukajadest merendusringkondades (iseseisva õppeasutuse kadu ja merekooli eraldamine) avaldasin seda, millest seal tõesti räägitakse. Samas väljendasin lootust, et seotus tuntud ja hinnatud ülikooliga võib mainet tõsta.
Mis puudutab õppekava ülesehitust ja teadmiste hindamist, siis pole ma kedagi konkreetselt solvata tahtnud. Rääkisin probleemist vast mõnevõrra utreeritult. See puudutab kogu kutsekõrghariduse süsteemi. Olen alati olnud kontaktõppe pooldaja, eriti kutse omandamisel. Otsene kokkupuude õppejõuga ning tema teadmiste ning kogemuste vahetu edastamine on ülimalt tähtis ja kahtlemata mõõtmatult tõhusam iseõppimisest. Muidugi ei välista see oma teadmiste iseseisvat täiendamist, aga seda enamasti juba kutsetöö käigus. Arvatavasti oleks õige algatada sellekohane arutelu ja kuulata ka teiste kutsekõrgkoolide erialaõppejõudude arvamust.
Hindamissüsteemist rääkides väljendasin pahameelt aastate jooksul kehtinud, õnneks nii mereakadeemias kui loodetavasti ka kõikjal mujal hüljatud kehtinud absurdse hindamissüsteemi üle. Praegu hindame kompetentsipõhiselt. STCW-konventsioonil on teadmiste ja pädevuste hindamisega omamoodi suhe. Konventsioon eeldab 100% teadmisi ja pädevust. Seisnud ligi veerand sajandit laevasillas ja teades, millist ohtu, eriti tänapäeval, kujutab endast ebapädev laevaohvitser, olen oma nõudmistes võib-olla üleliia karm. Kuid elu on edasi läinud. Mereakadeemia on oma hindamiskriteeriumidesse viinud lävendi mõiste, mis on loomulik.
Lõpuks tahaksin kinnitada, et loodan avanevatest võimalustest palju mitte ainult laevaohvitseride väljaõppele, vaid ka kogu Eesti merendusele.
Leian, et mõningane diskussioon nii õppeprotsessi ülesehituse kui ka väljundite hindamise üle ei tee haridusatmosfäärile halba.
Vt ka Õpetajate Leht, 25.04.2014