Miks kipub Eesti kogu aeg Venemaad õpetama?
Ukraina sündmused annavad ühiskonna- ja ajalooõpetajale küllalt mõtlemisainet.
Leppisime õpilastega aasta algul kokku, et konkreetsetest tunniteemadest hoolimata räägime ikka ja jälle ka vabadusest ja vastutusest. Sisulises mõttes siis demokraatiast kui kogu ajaloolise protsessi metanarratiivist.
Ühelt poolt eeldab see minult kui õpetajalt avalikult demokraatiat pooldavat suhtumist ning tunnistamist, et demokraatia on tõepoolest parim valitsemisvorm. Samas ei tahaks ma olla jutlustaja ega ideoloog. Õpetaja puhul võib see töötada isegi demokraatia ideaalidele vastu. Seda mõtet laiendades tuleks õpilastele tutvustada ka teistsuguseid riigivalitsemise süsteeme, käsitamata seejuures demokraatiat kui puutumatut ja veatut püha lehma.
Kuidas aga õpilaste päevapoliitiliste ekstreemsete hoiakute ja seisukohtadega toime tulla, kui demokraatias on kõigil õigus oma arvamust avaldada? Siis tuleb ka oma väärtushinnanguid avaldada, tehes seda delikaatselt, kuid süstemaatiliselt, vältides demagoogiat. Konflikte analüüsides tuleb mitte kohut mõista, vaid mõista, lahti seletada, koos õpilastega arutada.
Aastatega on see töö mõnevõrra lihtsamaks muutunud. Osalt tänu sellele, et mul on õnn töötada koolides, kus enamik õpilasi on läänelike väärtushinnangutega, eneseteadlikud ja kõrge enesehinnanguga. Nad tunnevad ka ise oma olukorra paremust võrreldes Venemaa elanikega. Nende identiteedituum on ilmselt Venemaa venelaste omast mitmekesisem ja lootusrikkam. Nad on sageli parema keelteoskusega ning orienteeritud saavutustele isegi rohkem kui nende eestlastest eakaaslased.
Ei ole üksi ükski maa
Seoses Ukraina sündmustega kirjutasime me essee „Ei ole üksi ükski maa”. Ümarlaua vormis korraldatud diskussiooni käigus selgus, et õpilaste hoiakud Ukrainaga seotud sündmuste suhtes on väga erinevad. Lõviosa abituriente nägi konflikti algatajana Venemaad, paraku pidas teine osa süüdlaseks siiski Ukraina uut võimu. Kuid eriarvamustes ei ole midagi hirmsat või hullu – iga õpetaja teab, et erinevad seisukohad on hea dialoogi tekkimise üks tähtsamaid eeldusi.
Pigem torkas mulle esseesid lugedes silma see, et noored ammutavad infot täiesti erinevatest ja omavahel absoluutselt kattumatutest meediaruumidest. Teatavasti on Eesti meedia üksmeelselt Ukrainale kaasa tundnud, samas on Vene telekanalid edastanud sündmusi hoopis teises valguses. Teadagi leidub alati õpilasi, kellel ei jätku põhjalikumaks analüüsiks tahtmist või aega, ja nii uskusidki mõned õpilased siiralt, et Putini eesmärk on vaid kaasmaalasi kaitsta. Leidus neidki, kes ei osanud Krimmi sündmusi üldse hinnata, mis näitab, et ei Eesti ega Vene meediakanalid ole nende jaoks olnud piisavalt arusaadavad või usaldusväärsed.
Jah, mõnegi vene õppekeelega kooli õpilase arvates väärib kriitikat ka Eesti meedia. Nende sõnul kajastab see Ukraina sündmusi halvas mõttes hollywoodlike standardite järgi, jagades välismaiseid poliitikuid halbadeks ja headeks poisteks, näidates maailma mustvalgena. Nad heidavad Eesti meediale ette erapooletuse puudumist: „Miks kipub Eesti kogu aeg Venemaad õpetama?”. Ka mõistmatust: „Saage ometi aru, Venemaa ei ole mingi Belgia või Madalmaad, tegemist on tsivilisatsiooniga!” Ühe essee autor süüdistas Eesti meediat hüsteerilisuses: „Üleskutse meie poliitikutele ja meediale: lõpetage hüsteeria ning ärge võrrelge Eestit Ukrainaga! Meie positsioonid Euroopas ja maailmas EI OLE võrdsed. Ärge alavääristage meie pikaajalisi majandus-poliitilisi pingutusi, kõike seda, mida oleme kahe viimase aastakümnega saavutanud! Probleemi juur on Ukrainas endas, selles, et temast ei saanud täisväärtuslikku riiki. Siin ei ole meiega midagi pistmist.” Samal ajal oli nendes esseedes siiski väga palju kriitikat ka Putini poliitika aadressil. Kuid kriitilisus (kui see on konstruktiivne) on efektiivseks õppimiseks ainult kasulik!
Kas Eesti on samuti ohus?
Vaid väike osa õpilastest pidas usutavaks, et Venemaa ja Ukraina piirialade konflikt võib laieneda ka Baltimaadesse. Eestit pidasid ohustatuks vaid eesti keelt hästi oskavad noored, kes jälgivad pidevalt eestikeelset meediat. Eesti keelt halvemini valdavad noored leidsid, et Venemaal pole mingit põhjust tulla Baltimaadesse oma kodanikke kaitsma. Nemad olid veendunud, et Ukrainas puhkesid rahutused eeskätt Ukraina rahvuslaste arutu tegutsemise pärast ja et Eestis taolist konflikti ei teki, kui me seda ise ei õhuta. Püüdes Eestis Venemaa provotseerimist vältida, küsis üks 12. klassi õpilane retooriliselt: „Kas te tõesti arvate, et meil on suurriikidega võrdsed õigused?!” Kõlapinda leidsid ka sellised küsimused: „Miks lähtutakse Eesti poliitika sihiseadetes sellest, et Venemaale peab alati vastu olema? Kas NATO on üldse olemas (või kas ta midagi teeb)?” jms.
Ma ei ole küll Vene kanalite keelustamise idee fänn, kuid vahel tundub, et info hankimine ainult teatud meediakanalite kaudu võib tuua halvemal juhul kaasa Eesti ühiskonna sügava killustumise. Võib-olla aitaks rahvusliku killustumise ohtu vähendada põhjalik meediaõpetuse kursus? Nendes vene õppekeelega koolides, kus mina õpetan, kahjuks meediaõpetust eraldi ainena pole ja õpilased tihti lihtsalt ei teadvusta endale, et meedia ja poliitika on pahatihti küünilised ning huvitatud sellest, et kauplemiskohad ja konfliktikolded ei kaoks.
Meie lahendus on kodanikuühiskond
Tavaliselt oleme jõudnud õpilastega ikka ühise arusaamiseni, et nõrk kodanikuühiskond, vabaduse mitteväärtustamine ning ühiskonna sisemine killustatus on oht rahvuslikule julgeolekule. See, mis on juhtunud Krimmiga, on selle ere näide. Olen püüdnud õpilastele ikka selgeks teha, et kui kusagil mõni väike maa saatuse hooleks jäetakse, siis jäetakse saatuse hooleks ka väärtused ja põhimõtted. Ajaloos oleme sellele mitu korda tunnistajaks olnud. Ja kui meis on tõepoolest piisavalt tahet muuta Eestimaa euroopalikumaks, sõbralikuks, turvaliseks ja jõukaks, peame olema hoolivad kõige ja kõigi vastu, mis Eestis on.
Skeptikud väidavad, et praegu ei ole just parim aeg noortega ühiskonnast ja põhimõtetest rääkida. Usutakse, et enamik noori tahab meelsamini kuulata juttu materiaalsetest hüvedest, reisimisest, luksusautodest, heast palgast. Meie siiski arutame õpilastega ka ühiskonna küsimusi ning leiame, et heaolu ja harmoonia on otseselt seotud õigluse, solidaarsuse ja turvalisusega. Leiame, et mitte iialgi ei tohi demokraatiast loobuda. Ja Eesti jääb ainult nii kaua Euroopaks, kuni neid seoseid mõistetakse ja järgitakse.