Nelli Kalikova: Olen lapsest saati tahtnud saada arstiks
Leningradi pediaatriainstituudi teise kursuse üliõpilane Nelli Kalikova (19) koos kursuseõe ja hea sõbratari Tanjaga. Tulevane arst ja aidsi tugikeskuse asutaja on fotol vasakul.
Õppisin Tallinna 11. 8-klassilises koolis. See oli vene kool, mida praegu enam ei ole. Algklassihoone asus Pühavaimu tänaval, vanemad klassid olid Vene tänaval praeguses hariduskolleegiumi majas. Mul on meeles, et Pühavaimu tänava maja müürid olid nii paksud, et kui esimese klassi laps aknast välja vaatas, mahtus ta täies pikkuses aknalaua peale kõhuli. Väga paljud meist said koolis prillid, kaasa arvatud mina, sest ruumid olid pimedad ja tuled pidid kogu aeg põlema.
Kuna mu isa oli venelane ja ema on eestlane, õppisin mõlemas keeles rääkima ja lugema ühel ajal. Kõik suved olin vanavanaemaga maal. Ta ei näinud enam hästi ja ma lugesin talle eestikeelseid ajalehti ette juba viie-kuueaastaselt.
Praegu küsitakse, kuidas on võimalik, et vene lapsed õpivad koolis kümme aastat eesti keelt, aga ikka ei räägi. Ei räägigi! Ka meil olid koolis eesti keele tunnid, aga väga viletsal tasemel. Mina olin eesti keele tundidest vabastatud, aga klassikaaslased palusid mul kohal käia, sest tegin alati ära mitme rea kontrolltööd. Kõik meie klassi õpilased, kes eesti keelt oskasid, said selle selgeks õues teiste lastega mängides, mitte koolis. See näitab, et lapsepõlves õpitu jääb. Tunnen kahte õde, kes kahekümneselt Valgevenesse sõitsid ja on seal nüüd nelikümmend aastat elanud. Eestisse tulles ei ütle nad alguses sõnagi, aga juba nädala pärast räägivad – sõnavara on vilets, kuid jutt ilma aktsendita, sest neil tuleb siin olles keel meelde. Olen veendunud, et keeli tuleb lastele õpetada võimalikult vara. Jutt, et eri keeled hakkavad üksteist segama, ei ole õige.
Esimesest klassist alates olen tahtnud saada arstiks. Kui koolis uue aasta karnevaliks kostüüme välja mõtlesime, oli minul igal aastal üks ja seesama – valge kittel, kuuldetoru ja punase ristiga müts. Peres meil meedikuid polnud, usun, et minu kõige suurem mõjutaja oli vene näitlejanna Elina Bõstritskaja, kes mängis ühes filmis arsti. Mäletan, et kuuldetoru oli tal ümber kaela nagu kõrge krae kuningannal ja olin sellest vaatepildist lummatud.
Põhikooli lõpetasin viitega ja läksin edasi Tallinna 6. keskkooli. Tol ajal oli igas koolis ka ametiõpe ja see oli ainus kool, kus tütarlastele oli meedikute klass. Õppisime mingil määral anatoomiat ja käisime isegi Kadriorus sõjaväehospidalis praktikal.
1966. aastal läksin Leningradi pediaatriainstituuti lastearstiks õppima. See oli juba tol ajal väga tugev kõrgkool, nüüdseks aga akadeemia. Sisseastumiseksamid tegime Tallinna polütehnilise instituudi juures, konkurss oli viis inimest kohale. Neil, kes Leningradis eksameid tegid, olid nõudmised veel karmimad, seal pidi sissesaamiseks kõik eksamid viitele tegema, meil tohtis ka mõni neli olla. Instituudi tegutsemispiirkond oli väga lai – mitte ainult Leningradi oblast, vaid kogu Põhja- ja Lääne-Venemaa. See tähendas, et sinna toodi kõige raskemate ja haruldasemate diagnoosidega lapsed. Tartu ülikoolis avati pediaatria eriala mõni aasta hiljem ja Tartu tudengitega võrreldes nägime ja kogesime kindlasti rohkem, sest Eestis pole lihtsalt nii palju rahvast. Praegu kurdetakse, et meie noored lähevad välismaale õppima. Minu arvates on see hea, et nad saavad teadmisi, mida Eestis ei saaks. Hiljem siia tagasi tulles on neil eriliste haigusjuhtumitega kokku puutudes vajalik kogemus olemas.
Meil oli väga suur kursus, kokku oli meid üle viiesaja. Mäletan, et igale liiduvabariigile anti instituudist teatud arv kohti, Eesti sai seitse kohta. Kui muidu suunati noored arstid pärast instituudi lõpetamist tööle üle kogu Venemaa, Vladivostokini välja, siis meie tulime Eestisse tagasi. Leningradis õppisin kuus aastat ja pärast lisaks veel ühe aasta Tartu ülikooli internatuuris. Seejärel sain kolmeks aastaks suunamise Häädemeestesse lastearstiks. Aga üks Pärnu tüdruk, kes pidi minema tööle Aserisse, tahtis minuga kohad ära vahetada, et saaks töötada kodule lähemal. Olin meelsasti nõus. Mõtlesin, et Aserist on mul hea Tallinnas kodus käia ning sõpradele Leningradi külla sõita. Läks hoopis nii, et kursuseõel oli Häädemeestes üsna rahulik elu, aga minul tööd nii palju, et ma ei jõudnud ei koju ega külla. Aseris oli peale minu küll ka terapeut ametis, aga ta kas vahetus pidevalt või polnud teda üldse. Töötasin peamiselt üksi ja sain palju vatti. Tagantjärele mõeldes nägin Aseris peaaegu sama palju kui instituudis. Kohe alguses tuli mul noore tohtrina paaril korral inimesi elustada, ja kuna tegemist oli tol ajal üsna kriminaalse piirkonnaga, ka noahaavu ravida.
Kui ma kolm aastat hiljem, 1976. aastal Tallinna tulin, ei kartnud ma enam midagi. Tundsin, et tahaksingi suuremat väljakutset, kui pakub töö polikliinikus, ning asusin tööle Merimetsa laste nakkushaiglasse ja hiljem juba täiskasvanute nakkushaiglasse.
Oli aeg, kui välismaal oli juba aidsi kohta palju infot, meil sellest ei räägitud. Natuke hakkas Moskvast siiski teavet tilkuma. Kuna kõik käis tol ajal Moskva käskkirjade järgi, tuligi 1987. aastal ühel ilusal päeval korraldus, et igasse liiduvabariiki tuleb luua anonüümne aidsikabinet. Olin sel ajal peaarsti asetäitja ravi alal ja pidin leidma inimese, kes seal tööle hakkab. Mitte keegi ei tahtnud. Kui oled halb organisaator, siis teed ise. Nii me koos ülemõe Grete Lehtlaga alustasime. Kui keegi oleks mulle kooli ajal öelnud, et hakkan tegelema eriti ohtlike nakkustega, ei oleks ma teda ilmselt uskunud.