No ei ole liigkasuvõtt vastuolus heade kommetega …
Eesti kiirlaenuturu n-ö arengukonverentsil „10 aastat kiirlaene. Aeg otsustada?!” (Tallinn 21.05) sedastati, et kiirlaenud on tekitanud tõsiseid sotsiaalseid probleeme kõigis Põhja- ja Baltimaades. Iseasi, kuidas neid on lahendatud ja kavatsetakse lahendada.
Soomes kehtestati eelmise aasta suvel alla 2000-eurostele tarbimislaenudele krediidikulukuse määra piirangud, mis olevat üldiselt liigkasuvõtmise vastu aidanud: poole aastaga vähenes kiirlaenuandjate arv kolmandiku võrra (87 firmalt 55-le). Iseloomulik, et kui Soomes võtavad SMS-laenu peamiselt noored meelelahutuseks, siis Eestis pöördutakse liigkasuvõtjate poole pigem majandusraskustes.
Kui juba väljend „liigkasuvõtja” on meil taaskasutusse jõudnud, siis Eestis kaitseb seadus pigem liigkasuvõtjat kui hätta sattunud võlgnikku. Sest ettevõtlusvabadus on ometi üks põhivabadusi ja liigkasuvõtmist peetakse täiesti ausaks ettevõtluseks. Meie vana(vana)isad nii ei arvanud. Vabaturumajanduses liigkasuvõtmise piirangud/määratlused üldiselt puuduvad. Ameerikas seati teatud piiranguid sisse eelmise sajandi alguskümnenditel, kui tagatiseta kiirlaenud hakkasid ulatuslikult levima ja intressid muutusid väga kõrgeks. Hinnanguliselt võttis iga viies USA perekond neil tingimustel laenu. Kui Eestis on praegu kiirlaenu võtnuid väidetavalt vähemalt 140 000, s.o iga kümnes, lapsed ja raugad kaasa arvatud, siis pole see suhe igatahes meie kasuks.
Eesti ajal oli märksõna „liigkasu” Eesti entsüklopeedias (1935) täiesti sees, esimesest taasiseseisvumisaegsest entsüklopeediaköitest (1990) on see kadunud. Kuivõrd see viidatud EE köide läks ladumisele jaanuari alguses 1989, pidi juba 1988. aastal leiduma ettenägelikke, kes teadsid, mis laenuturul toimuma hakkab. Pole sõna, pole probleemi. Nüüd on ometi kuidagi nõnda juhtunud, et termin „liigkasu(võtmine)” on jälle hiilivalt igapäevakasutusse jõudnud. Eesti ajal peeti liigkasuks protsenti, mis ületas seadusega lubatud 8% määra (sh viivituseraha ja tagatistrahvid jm tasud), mille võtmine oli 1. veebruarist 1932 kehtima hakanud kokkuleppeprotsentide määra seaduse järgi kriminaalselt karistatav. Näiteks kui laenuvõtja oli sunnitud võtma või pikendama laenu „oma kitsikuse tõttu, mis laenuandjale teada,” lubamata protsendiga, oli laenuandja karistatuseks vangistus kuni üks aasta (RT 7/1932).
Miks nendest vana aja asjadest siinkohal nii pikalt jahuda? Viitamaks vajadusele seadustada liigkasuvõtu piirmäär. Otsustada lõpuks ära, kas see on 8 või 18 või 80%, kokkuleppe küsimus. Kõigile rahamüüjatele üks taks. Siis ehk hakkab rahaturg ennast tõesti ise reguleerima. Et kes millise protsendiga suudab oma raha maha müüa. Laen on laen ja äri on äri (olgu see või nn teeäri) ja parem oleks, kui reeglid oleksid selged. Seadus võiks ju olla võimalikult lihtne ja üheselt mõistetav, jätmata võimalust eri tõlgendusteks ja vajadust pidevaks ümbertegemiseks. Mis meil kahjuks tavapärane.
Meie majandus- ja kommunikatsiooniminister julgeb juba öelda, „et Eesti tarbijakrediidi seadusandlus on võrreldes teiste Euroopa riikidega väga liberaalne”. Et nii enam edasi ei saa. Seega tuleb seadust muuta nii ehk nii. Hoolimata sellest, et kaks kolmandikku kiirlaenu võtnutest jõuavad laenu siiski tagasi maksta. Minister avaldab lootust, et hiljemalt sügise alguseks, veel parem enne riigikogu suvepuhkust jõutakse kiirlaenuturu reguleerimisel konkreetsete lahendusteni.
Nendest meetmetest, mida riik on senini rakendanud (et laen ei tohi olla vastuolus heade kommetega; lisaks vastutustundliku laenu sätted, mis paneb krediidiandjale kohustuse hinnata laenuvõtja maksevõimet), ilmselgelt ei piisa. Rahandusministeeriumi eestvedamisel on valminud dokument „Eesti elanike finantskirjaoskuse edendamise programm aastateks 2013–2020”. Rahandus-, justiits-, sotsiaal- ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium koostavad laenutoodete turul avaldunud probleemidega toimetuleku meetmete paketti.
Jälle üks pakett … Võtaks lõpuks õppida Eesti riigi loojate, tollaste maailma tipptasemega juristide seadusloometegevusest. Et liigkasuvõtuvastane seadus võeti vastu aastal 1932, pidanuks praegused seaduseandjad juba kaheksa aastat tagasi ennast liigutama hakkama.
Nii me siis arutame, isegi riigikogus: tunnistame, et probleemiga on vaja tegelda ja et laenu ei tohiks saada, kui sissetulek seda ei võimalda. Suurendame tarbija teadlikkust, tõhustame järelevalvet, koostame arengukavu ja arendame finantskirjaoskust, analüüsime, et muudatused ei mõjutaks negatiivselt ettevõtluskeskkonda tervikuna – ja päädib asendustegevusse kõik see jutt. Samas laieneb reguleerimata laenuturg aastas väidetavalt kolmandiku võrra, sh kooliõpilaste arvelt. Kiirlaenuvõlglasi on kuni 50 000 inimest. See on suur arv – lisaks nende lähedased. Ja kui kümned tuhanded ei käiks Soomes tööl, oleks see arv ilmselt veel palju suurem.