Õppekavategu võtab õpetajad võhmale
Üleminek väljundipõhistele õppekavadele on kutsekoolides vallandanud tõelise hoogtöö – õpetajail on tulnud kogu aasta igapäevaülesannete kõrvalt teha uusi õppekavu.
Oleme õppekavade reformi käigus aasta otsa tööd teinud. Ilmselt on meie koolis see protsess kergem, kuna meil on õppekava arendamise kogemus, lausub Tartu kutsehariduskeskuse IKT-osakonna juhataja Signe Vedler. Munitsipaalkoolina on Eesti suurim kutseõppeasutus pidanud iga õppekava koolitusaja lõppedes taotlema uue koolitusloa ja selle jaoks on pidevalt õppekavu uuendatud. Erinevalt riigikoolidest, kus seda tehti tavaliselt siis, kui kutsestandard muutus.
Õppekavade arendamise toetamiseks on SA Innove korraldanud koolitusi. Mitmed uued õppekavad valmivad koostöös nende koolidega, kes seda eriala õpetavad.
Hoolimata edumaast leiab kutsehariduskeskuse direktori asetäitja õppealal Liivi Raudsepp, et väljundipõhiste õppekavade koostamise lõppu ei paista − ollakse alles poolel teel. Sügiseks on plaanis valmis saada 30 õppekava, kuid see moodustab vaid poole praegustest õppekavadest.
„Protsess on osutunud keerulisemaks, kui alguses arvata oskasime,” nendib Raudsepp. „Olen olukorra kirjeldamiseks ikka öelnud, et see on nagu kirjaoskus, mida tuleb õppida. Me kõik teame, kui raske on alguses. Alles aastatega saame öelda, et oleme selle oskuse omandanud. Protsessi normaalset kulgu on takistanud ka mitmed koolist sõltumatud asjaolud, nagu kutsestandardite viibimine, riiklike õppekavade puudumine ja teadmatus, kas nad tulevad ja millal. Muidugi on meil ette näidata ka häid näiteid valminud või kohe-kohe lõpusirgele jõudvatest õppekavadest.”
Juuksuri õppesalongis harjutavad kätt juuksuri eriala 1. kursuse õpilased.
Näiteks IKT-osakonnas on valmis avaliku sektori asutuse finantsisti jätkuõppekava. Signe Vedleri sõnul valmis täiesti uus õppekava töömaailma tellimusel ning praktikute ja erialaliitude esindajatega koostöös.
Eelmisest sügisest on juba rakendunud IT-süsteemide spetsialisti õppekava. Esimese aasta kogemus on näidanud selle nõrku kohti. Õnneks on rakenduskavadesse võimalik pidevalt muutusi teha, see muudab protsessi paindlikuks. Sügiseks tahetakse IKT-osakonnas valmis saada seitse õppekava.
Enam teooriat!
„Meie töörühm koosnes suuresti praktikutest ja erialaliitude esindajatest. Võtsime aluseks vastava eriala kutsestandardi ja kirjutasime õpiväljundid töö osade baasil, hindamiskriteeriumid tuletasime tegevusnäitajaist,” kirjeldab Vedler protsessi.
Kui koolidele heidetakse aeg-ajalt ette liigset teooriat ja vähest praktikat, siis avaliku sektori asutuse finantsisti õppekava puhul kogeti vastupidist. Tööandjad ootasid, et eriala õppijad saaksid lisaks oskustele korraliku teoreetilise ettevalmistuse.
„Vahetevahel on meil olnud keeruline seletada ka Innovele, miks on õppekavas teooria osa nii suur,” märgib Vedler. „Eksperdid ei esita siiski kindlaid nõudmisi, õpetamise sisusse nad ei sekku. Nendega on võimalik tekkinud küsimused läbi rääkida ja oma seisukohti selgitada. Oleme jäänud selle juurde, mida praktikud soovitavad.”
Õpperestorani teenindusleti taga on ametis koka eriala 2. kursuse õpilased.
Majutus- ja toitlustusosakonna juhataja kt Maire Meritsa sõnul peaks neil sügiseks valmis olema kolm väljundipõhist õppekava. Neid soovitakse sügisest rakendada, nii et kavade valmimist ei saa enam kuskile lükata.
Et iga õppekava alus on kutsestandard, mille koostamisele on erialaliitude esindajaid nagunii kaasatud, pole majutus- ja toitlustusosakond oma õppekavade koostamise juurde enam eraldi praktikuid kutsunud, vaid hakkama on saadud oma kutseõpetajate tarkusega.
„Meie osakond on õnnelikus seisus, sest meil on ametis paar värske ettevõttes töötamise kogemusega õpetajat, kes täidavadki nüüd õppekavade arendamisel justkui kahte rolli,” lisab Merits.
Nii Merits kui ka Vedler märgivad, et õppekavade kirjutamine on õpetajaile paras katsumus. Tuleb ju seda tööd teha oma põhitegemiste kõrvalt. Õpetajad on kaasatud töörühmadesse. Õppekava arendus eeldab laia pilti valdkonnast, kogu õppekavast ja nii kutse- kui ka kutseharidusstandardi head tundmist. Kuuludes korraga eri õppekavade töörühmadesse, võivad õpetajaid segadusse ajada sama õpiväljundi erinevad hindamiskriteeriumid. Alati ei hoomata, mitmenda kutsetaseme õppekava arendus käsil on.
„Käib tõeline hoogtöö,” iseloomustab Merits. „Näengi probleemi eeskätt selles, et õpetajal ei jää muu töö kõrvalt piisavalt aega keskenduda õppekavadele, vaid sellega tuleb tegelda hakitult. Nii pole imestada, et vahel läheb järg käest ära. Iga kord kulub töörühmas aega, et tuletada meelde, mis on eelnevalt tehtud.”
IKT-osakond on läinudki seepärast aeg-ajalt majast välja ja tööd on tehtud päev otsa rühmades. See on osutunud märksa efektiivsemaks kui väiksed sutsud tavalise tööpäeva jooksul.
Kõvasti lisatarkust
Õpetajad saavad oma arendustöö eest ka lisatasu. Tartu kutsehariduskeskuse projektijuhi Margus Peki sõnul eraldati koolile kutsehariduse reformi raames 186 000 eurot, sealhulgas õppekavade koostamiseks 135 000. Sellest rahastatakse ka kutseõpetajate stažeerimist, külalislektorite kaasamist ning koolituste korraldamist.
Tartu KHK õpetajad Signe Vedler ja Maire Merits.
Meritsa ja Vedleri sõnul on ühekordsest lisatasust jätkusuutlikum ühine koolitus. Et õppekavade koostamisel tehakse koostööd ka teiste koolidega, on saadud kolleegidega suhtlemisest kasulikke kogemusi.
„Osalejateni jõuab ikka väga suur infohulk. Arendusprotsessis saadakse üksteiselt näpunäiteid nii õpetamiseks kui ka hindamiseks, selgemaks saab kogu õppetöö korralduse pool,” lausub Vedler.
Euroopa parlament ja nõukogu on sõnastanud oma soovitustes elukestvaks õppeks võtmepädevustena kaheksa oskust. Lisaks emakeele- ja võõrkeelteoskusele, matemaatika-, IT-pädevusele ning teadmistele teaduse ja tehnoloogia alustest ning üldisele õppimisoskusele peaks igaüks omandama ka sotsiaalse ja kodanikupädevuse, algatusvõime ja ettevõtlikkuse ning kultuuriteadlikkuse.
Vedleri sõnul on õppekavu arendades neid soovitusi arvestatud.
Võtmepädevused ei peaks olema siiski eesmärk omaette, vaid väljenduma hoiakutes ja õppemeetodites. Osa pädevusi on kergemini lõimitavad. Näiteks IT-süsteemide spetsialisti õppes kasutatakse palju projektõpet, mis toetab algatusvõime arendamist. Plaanis on viia läbi ka ettevõtlusprojekt, et õpilane saaks proovida, kas ta sobib ettevõtjaks.
Võõras mõiste pole kultuuriteadlikkus ja -pädevus. IT on väga rahvusvaheline ala ja selle õppijaile pole vaja selgitada, miks on vaja kultuuriteadlikkust. Sama lugu on kokakunsti ja teenindusega.
Kasu õppijale
Millist kasu saab õppija väljundipõhistest õppekavadest?
„Kogu kutseõpe oleks pidanud muutuma paremaks juba siis, kui ainekeskse õppe asemel tulid moodulõppekavad,” sõnab Merits. „Õpetame nüüd õpilasele töö osasid: kui satud sellisesse töösituatsiooni, on vaja selliseid teadmisi-oskusi.”
Vedler lisab, et väljundipõhises õppekavas tuleb õpiväljundid ja hindamiskriteeriumid nii hästi lahti kirjutada, et kui õpilane seda loeb, saab ta aru, kuhu peab jõudma. Suur erinevus õpilase jaoks võrreldes varasemaga on ka see, et erinevalt põhikoolist, kus nii mõnigi õpilane on harjunud viiest ülesandest ühe tegemata jätma, peab ta kutsekoolis õppides kõik väljundid saavutama. Tööandjale ei saa ta ju hiljem öelda, et see oskus jäi koolis omandamata, sest ta puudus sel ajal või jättis selle teema õppimata. Põhikoolist tulnud õpilased on paraku harjunud veel teistmoodi õppimisega ja rohkem hinnetele orienteeritud.
Vedler on näinud IT-süsteemide spetsialisti uut õppekava rakendades õpilaste ehmatust − põhikoolis ei pidanud nad kõiki asju ära tegema. Seega on selgitustööd vaja rohkem teha.
Õpetajad lausuvad, et õppekavade rakendumine 100% on võimalik ideaaltingimustes. Kui palju õnnestub rakendada, näeb siis, kui üks ring on peal.
„Kas me ikka oleme valmis neid õppekavasid rakendama ja kui kaua läheb aega soovitud tulemusteni?” küsib Liivi Raudsepp. „Võtmeisikuks on siin õpetaja ja eelkõige õpetamine peab muutuma. Põhiküsimus on aga, mis muutub õpilase jaoks. Kas väljundipõhised õppekavad toovad ikka tulemuste selguse, paindlikkuse, õppijakesksuse, lävendipõhisuse?”
Kasu õpetajale
Merits ja Vedler arvavad, et õpetaja elu läheb esialgu kindlasti raskemaks. Uute õppekavade rakendamine eeldab tihedat koostööd nii õpetajate endi vahel kui ka õppetöö korraldajatega. Eks seda ole ennegi tehtud, aga nüüd ei saa ilma enam üldse hakkama.
„Alguses on mõtteviisi muutus keeruline, hiljem läheb vast kergemaks,” sõnab Vedler. Õpetajad on positiivsena välja toonud tõsiasja, et hindamise osa ähmane tsoon muutub väiksemaks. Õpetaja tunneb end nüüd hinnet pannes kindlamalt, sest hindekriteeriumid on rakenduskavades varsemast selgemalt lahti kirjutatud.
Merits lisab, et õpetajad peavad edaspidi hakkama enesetäiendamisele veel rohkem tähelepanu pöörama. „Õpetame nüüd tervikuid. Meil on selliseid õpetajaid, kes on keskendunud meelisteemadele, aga nüüd peavad nad vaatama ka vasakule ja paremale ning teadma, mis oli enne ja mis tuleb pärast nende teemasid. Vaja on rohkem koostööd.”
Mõni õpetaja on võrrelnud praegust ajajärku 1996. aastaga. Ka siis kasutati õppekavade loomisel samu põhimõtteid. Eks uus olegi tihtipeale uuesti ülesleitud vana.
—
Kuidas edeneb teie koolis õppekavade reform?
Marika Šadeiko
Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli projekti- ja arendusjuht
Projekti „Kutsehariduse korralduse ja õppekavade reform” raames oleme hakanud väljundipõhiseid õppekavasid koostama ning meie kool on ajagraafikus. Projekti raames väljundipõhiseks muudetavad kümme õppekava saavad valmis septembri lõpuks ning takistusi nende koostamiseks ei ole. Samuti on kool hakanud projektiväliselt mõnd õppekava väljundipõhiseks muutma hoolimata sellest, et selle tähtaeg on alles 2016. aastal.
Hannes Mets
Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse direktor
Tegemisel on kõik õppekavad, mis olid planeeritud, kuid kirjutamine on eri staadiumides. Mõnel puhul (keevitaja, sanitaartehnika lukksepp) ei ole veel kutsestandardit, mis oleks õppekava koostamise aluseks.
Juuksurite ja kokkade õppekava on saadetud Innovesse kooskõlastamiseks. Teised õppekavad on nende kahe staadiumi vahel.
Meie kooli puhul on spetsiifiline takistus osa õpetajate vähene riigikeele oskus. Teiste koolidega sarnane probleem on kontseptuaalselt uus lähenemine, mida on eriti pikaajalise staažiga õpetajatel päris raske omaks võtta.
Täie austusega kolleegide ja hariduselu korraldajate osas tahan siiski olla otsekohene ja öelda, et see variserlikkus ja bürokraatia , mis on paljudele pedagoogidele juba olemuslikuks saanud, hävitab kõik ilusa , mis on targad inimesed kunagi välja mõelnud oma järeltulijate õpetamiseks – kasvatamiseks.
Keegi soolise võrdõiguslikkuse osakonnast pole tõstatanud küsimust, miks meie koolides on napilt viiendik meesõpetajaid ?
Põhjusi on mitmeid, esimene ongi seotud mõttetu bürokraatia ja omaenese väärikuse madaldamise nõudmisega. Igat meest käsitletakse meie inforuumis kui potsntsiaalset pedofiili ja teisitimõtlejat. Selle tõttu pole meessoost õpetajatel asja ei lasteaeda, ei algkalasside õpetajaks, isegi mitte põhikooli kehalise kasvatuse õpetajaks !See surve, mis on saanud osaks meestele, lõhnab, pehmelt öeldes, genotsiidile.
Mul on olnud häbi juba rida aastaid jälgida, kuidas imiteeritakse hariduses uutmist.Tohutu hulk maksumaksja raha on kulutatud nn. arengukavade ja visioonide väljatöötamiseks SPA -des ja teistes meelelahutuskohtades, koolides vohab tohutu ja mittevajalik paberimajandus.
Milleks on vajalik see rumalus, et iga õpetaja koostab oma isikliku õppekava ? Isegi paljukirutud endise riigikorra ajal taoliste rumalustega ei tegeletud. Näiteks oli kehtestatud riiklik kehalise kasvatruse programm, mille järgi õpetajad korraldasid oma tööd. Ja see programm oli päris tõhus.
Teistes ainetes võiks ainekava rolli täita õpiku tagakaane asuv materjali esituskava.
Nüüd ollakse jõudnud kusagile määratlemata maastikule, kus kõik tahavad olla väga targad,omamata aga selleke vajalikke oskusi ja teadmisi.
Ja direktorid poevad oma parteile, õpetajad juhtkonnale , ja kõik ilustavad oma tööd arvutis ning on endaga väga rahul.
Aga , mida arvavad sellest õpilased, ja, kes neid õpetab,ja , kasvatab ?