Otsitakse punasest vaskplekist harikatuse ehitajat …
Eesti kutsehariduskeskustes kaalutakse taas kõiki ehituse õppekava rühmi.
Kaalujad on Eesti kõrghariduse kvaliteediagentuuri ekspertgrupid. Esimesed tulemused avaldatakse enne jaani ja lõpphinnangute andmiseks on veel liiga vara, kuid silma- ja kõrvajäänust soovin siiski lehelugejale pajatada. Pealegi seisab enam kui pooltel koolidel hindamine ees sügissemestril ja, mis kõige tähtsam, täie hooga käib uute õppekavade kokkupanek, et uuel õppeaastal eluga ühte sammu astuda. Riik on selle töö tegemiseks koolidele eraldanud kopsaka rahasumma. Seda tuleb targalt kasutada, et pärast poleks piinavalt valus tõdeda: aur läks taas vile peale ja villa vähe. Mis siis silma on jäänud?
Kes vajab üldehitajaid?
Silma on hakanud kutsekoolide soov koolitada just niisuguseid noori, keda ehitusplatsil tõesti oodatakse. Korduvalt küsiti, kas tänane ehitusplats vajab näiteks üldehitajaid. Minu hinnatud koolide ettevõttejuhtidest koostööpartnerid kõnelesid nagu ühest suust, et üldehitajad ei saa oma regioonis suurettevõtetelt alltöövõttu, kuna ei suuda võistelda kindlatele töödele spetsialiseerunud mikroettevõtetega. Sealsed mehed on keskendunud ühe töö superefektiivsele tegemisele. Tänasel ehitusturul, kus töö saamise eeldus on minimaalne omahind, tehnoloogiliselt täpne ehituskiirus ja kõrge kvaliteet, ei ole „üldehitajal” enam midagi teha. Ka mitte ehituspuusepal, müürsepal-betoneerijal ega ehitusviimistlejal. Praegu otsitakse tõesti „punasest vaskplekist harikatuse ehitajat”. Üks kutseharidusmaailma võtmeisikuid on süüdistanud mind siin ülepingutamises, aga elu annab omad vitsad.
Meil tuleb harjuda mõttega, et leiva saavad lauale meistertöölised. Katte leivale aga vaid need oma ala meistrid, kes on lisaks 4. esmataseme kutseharidusele kooli kitsalt fookustatud õppekava alusel omandanud ja kätte harjutanud ühe konkreetse töö oskused.
Enn Tammaru
Uued õppekavad, mille koostamise eest riik maksab koostajaile sadu tuhandeid eurosid, tuleb enne kooskõlastusringidele saatmist erialaliitude juhtivate inseneridega läbi arutada ning nende ettepanekud tingimusteta õppekavadesse kirjutada. Need ettepanekud tulevad ju elust enesest. Kui nii talitatakse, saavad ettevõtete juhid ja tippinsenerid vastseid kutsekoolilõpetanuid kohe ehituses kasutada.
Miks me õpetame välismaa jaoks?
See oli teine küsimus, mida kutsekoolides kuulda võis. Seni on kõikidel koolidel suul jutt, et rühma optimaalne suurus on 20−25 inimest, sest vaid siis muutub koolitamine nullkasumlikuks. Väiksemaid rühmi moodustades maksab kool haridusele peale. Kuhu aga panna regioonis 25 müürseppa-betoneerijat või ehituspuuseppa? Käivitubki enamikus koolides kuuldu: noor mees saab diplomi ja kutsetunnistuse ning pühib kodumaa tolmu jalgelt, sest Põhjamaad ja Kesk-Euroopa ootavad. Meil ju praktikagi enamjaolt seal, õhkab õpetaja. Laps saab maailma näha ja sealsete kolleegidega kogemusi vahetada, õigustab lapsevanem.
Kas siin ei olekski lahendus spetsialiseerumine juba kutsekoolis? Kõrgkooli õppejõuna ja üliõpilaste inseneripraktikate korraldajana tean, et ehitusinseneri haridusega on ehitusettevõttes võimalik rakenduda juba praktika ajal viiel-kuuel eriettevalmistust nõudval moel. Miks on siis keeruline leppida koostööalti vilistlasest tööandjaga kokku, et rajada kutsekoolis ehituspuusepa praktilise töö laborisse kohaliku ettevõtte põhitööde õppimiseks vajalik stendikomplekt ja valmistada noored juba enne praktikale suundumist konkreetseteks töödeks ette? Ehituspuusepa laboris võiksid noored õppida ukse-, akna- või parketipaigaldajaks, saunaehitajaks, hoone välisvoodri paigaldajaks jne. Kõiki neid töid on ehitustel vaja hästi osata. Õppe teeb suhteliselt lihtsaks see, et nende tööde nõuded on kutsestandardites ning riiklikes õppekavades kirjas.
„Noore meistri” võistlustel räägiti palju õpilaste õhinapõhisest ettevalmistamisest. Edukate noorte õppemeister elas oma kasvandikule pikki õhtuid kaasa, konsulteeris noort meest oma pere ja päevapuhkuse arvelt. Miks ei näe ligilähedastki õhinapõhisust ka väljaspool kutsevõistlusi, tegelikuks eluks valmistumisel? Labor, mis pärast päevatööd sooja ja õdusana hommikut ootab, võiks koostöös tööandjate regionaalse juhtrühmaga olla hõivatud 2 x 8 tundi päevas. Miks peab praktikandi esimene tööriist ettevõttes olema luud, kui enne praktikale suundumist võiks just sellesse ettevõttesse minevad kolm-neli meest olla seal vajalike konkreetsete tööde tegemiseks laboris hästi ette valmistatud, teise firma mehed jälle oma töö tarvis.
Kaks olulist sõna: „mikroettevõte” ja „koostöö”
„Mikroettevõte” tuleks siin tekstis punaseks värvida ja alla kriipsutada. Mikroettevõte on meie noortööliste valdav tööandja lähema tosina aasta jooksul. Mikroettevõttes on iga liituva noortöölise osa tuntavam kui ettevõttes, kus sama töö tegijaid on kolm-nelikümmend. Mikroettevõte vajab lisajõuna meest, kelle tööoskused, vilumus ja ka tööviljakus on enam-vähem sama head kui meistertöölisel. Mõelge, juhid, õppekavarühmade metoodikud ja õppemeistrid, elu nõuab teilt vaid üht − 21. sajandi suhtumist.
„Koostöö” on teine sõna, mis lähitulevikus meid kõiki seob. Sel kümnendil seisavad ees tähtsündmused nii ehitajaid koolitavatel kõrg- ja ülikoolil kui ka paljudel kutseõppekeskustel. Ka Eesti Vabariik tähistab oma sajandat sünnipäeva. Tallinna tehnikakõrgkooli ehitusteaduskond ja Viljandi ühendatud kutsekeskkool kutsuvad selle suve 8. 9. ja 10. augustil Vana-Võitu aru pidama ja ehitajate päeva tähistama kõik ehituse õppekavarühmade liidrid ja aktiivsed õpetajad. Olete oodatud, et koostööle tõeline sisu anda. „Haritud ehitaja = ehituse kvaliteet!” – nii kõlab 8. augusti konverentsi deviis. Lisainfot leiab aadressilt http://www.tktk.ee/ehitajate-paev. Kohtumiseni!