Pärtel Tall on teinud kümne aasta jooksul neli nukufilmi: „Porgand!” (2003), „Teatriporgand” (2006), „Porgand suvitab” (2008) ja „Liivamees” (2013). Kõik neli on autorifilmid, kus ta on stsenarist, kunstnik ja režissöör ühes isikus. Kõik on tehtud plastiliinitehnikas. Kõik on hästi vastu võetud.

Juba Pärtel Talli esimene film „Porgand!” oli menukas – võitis festivalidelt mitmeid auhindu ja sai Eesti kultuurkapitali aastapreemia debüüdiauhinna. Suuresti tänu esimese filmi edule sai autor teha ka „Porgandi” sarja kaks järgmist filmi. Ka eelmise aasta oktoobris linastunud „Liivameest” on juba märgatud: aprillis sai film Prantsusmaal loodus- ning keskkonnafilmide võistlusel noore vaataja auhinna, mai alguses Horvaatia animafilmide festivalil eripreemia. Film on valitud veel õige mitme festivali programmi, kuhu teadupärast kandideerib maailmast sadu filme.

Kui tähtsad need auhinnad filmi­tegija jaoks on?

Filmitegija jaoks on publiku auhind kõige suurem tunnustus. Teen filme ikka eelkõige publikule, kuigi kriitikute arvamus on samuti tähtis. Eriti hea meel on selle üle, et ka Eestis on mu filmid hästi vastu võetud. Kõige rohkem lähebki korda see, et mu maailmavaade inimestele meeldib, et need lood kedagi puudutavad. Kasu on sellest nii palju, et see julgustab filme edasi tegema.

Kas te vaatasite ise lapsena palju multikaid? Millised neist on eriti meelde jäänud?

Minu põlvkond sai vaadata juba Soome televisiooni, kust tuli eri maade joonis- ja nukufilme. Kellaajad olid teada, sel ajal tuli õppimine pooleli jätta ja olla teleka ees. Multikate hulgas, mida Pikku Kakkonen näitas, oli vähe neid, mis ei meeldinud. Aga filmid, mis järele mõtlema panid ja kummitama jäid, olid pigem Eesti nukufilmid. Kaks kõige mõjuvamat filmi on minu jaoks olnud Riho Undi ja Hardi Volmeri „Imeline nääriöö” ja „Nõiutud saar”. Näen praegu ka oma tütre ja poja pealt – üks on seitsme-, teine viieaastane –, et küsimusi tekitavad neil just Eesti animafilmid. Kodus on kõik seitse DVD-d, mis Nukufilmi 50 aasta juubeliks välja anti, neid filme nad vaatasid kuude kaupa. Kusjuures sugugi mitte ainult lastefilme.

Kust on pärit teie kunsti- ja kultuuri­huvi?

Kindlasti kodust. Mõlemad vanemad on kunstiõpetajad, ema on akvarellist, isa maalib õlimaale. Selles, et ma plastiliinifilme hakkasin tegema, on „süüdi” minu ema. Ta õppis maastikuarhitektuuri ning teda huvitab aiandus ja aiakujundus. Kui me kunagi endale suvekodu saime, tegi ta plastiliinist talu ja aia maketi ning mängis selle peal läbi, kuhu suvel peenar, kuhu lilleklump ja kiviktaimla teha. Mina vahtisin seda põnevat maailma üle lauaserva pealt. Siis nuiasin endale ka plastiliinikarbi ja pappaluse ning hakkasin ise palke veeretama ja majakesi tegema. Sestpeale olengi näppupidi plastiliinis kinni olnud. Mul on vedanud, kuna saan seda teha senimaani, pakutakse koguni sellealast tööd. Ka mu õde ja kaks venda on joonistanud ja maalinud, kunstitegemine on asi, milleta me keegi ei saa. Emapoolse vanaisa Emil Laansoo poolt, kes oli muusika- ja kitarrimees, oleme saanud ka muusikahuvi.

Millises koolis te käisite?

Lõpetasin endise Tallinna 46. keskkooli kunstiklassi. Alles hiljuti käisin seal oma filme näitamas, väga tore oli endiste õpetajatega kohtuda. Edasi läksin Tallinna pedagoogikaülikooli. Paberite järgi olen kunstiõpetaja joonestamise lisaerialaga. Kolm aastat õpetasin Lasnamäe üldgümnaasiumis tehnilist joonestamist, siis hakkas filmimaailm üha rohkem aega nõudma.

Animatsiooni eriala sel ajal Eestis ju veel õppida ei saanud.

Isegi kui oleks saanud, poleks ma sinna läinud, ma ei mõelnud üldse filmi peale. Olin teinud juba päris palju plastiliinist asju ja tahtsin kunstiinstituuti skulptuuriosakonda saada. Lapsena tegin plastiliinist võimalikult täpselt automudeleid järele, mootori ja hammasratasteni välja. Hiljem hakkasid valmima juba mõtestatud teosed, kus oli oma lugu sees. Viisingi oma pisiplastika, nagu ma seda kutsusin, kunstiinstituuti vastuvõtukomisjonile näha. Nende hulgas ka ühe Lõuna-Prantsusmaa reisil nähtud maamaja, mis avaldas mulle nii suurt muljet, et pildistamisest ei piisanud, tahtsin ta läbi voolida. Vastuvõtukomisjonile tundusin ilmselt veidrikuna, kellel suurte vormide taju puudub, vastu mind igatahes ei võetud. Kohe järgmisel päeval viisin paberid pedagoogikaülikooli kunstiõpetuse erialale ja sain sisse. Kunstiaineid oli seal piisavalt, mulle meeldis just see, et erinevaid, skulptuurist graafikani.

Kuidas sai alguse koostöö Nukufilmi stuudioga?

Pakkusin pedagoogikaülikooli lõputöö ideena välja plastiliinist raamatuillustratsioonid. Need näeksid välja nii, et kolmemõõtmelised voolitud pildid on korraliku valgusega üles fotografeeritud ja siis paberile trükitud. Kunagi tahan mõne raamatu selles tehnikas illustreerida. Neid töid juhtus nägema Priit Tender, kes töötab Joonisfilmi stuudios ja kellele need meenutasid filmikaadreid. Tema ütleski, et Nukufilmi stuudios otsitakse kedagi, kes hakkaks tegema plastiliinianimatsiooni, ja viis mu sinna kohale. Näitasin fotosid oma töödest ja mulle anti võimalus üks lugu välja mõelda ja selle põhjal film teha. Töötasin sel ajal Estonia teatri dekoratsioonide töökojas ja käisin õhtuti pärast tööd stuudios kaamerate ees plastiliiniga katsetamas. Proovifilm oli „Kõrbeorel”, pärast seda hakkasin tegema filmi „Porgand!” juba professionaalse meeskonnaga.

Millest see film on?

Lähteülesanne oli teha lastele plastiliinifilm, kus mängitaks metamorfoosidega. Minu pakutud lugu ei läinud läbi, mille üle on hea meel, sest mul ei olnud stsenaristina mingit kogemust. Siis kutsuti appi Peep Pedmanson, filmi algidee ongi temalt. Film on üles ehitatud sellele, et jänes jahib lumememme porgandit ja lumememm püüab end lumeskulptuurideks muutes jänese eest varjata, kuid porgand reedab ta. Minu ülesanne oli see lugu plastiliini vormi panna.

Sellist filmi ongi plastiliiniga kõige õigem teha, sest plastiliin annab võimaluse animeerida värvide segunemist ja vormi muutumist. Panime ka maastiku elama. Kui jänes ja lumememm jooksevad, keeb ja vihiseb ka lumi nende ümber.

Kui kaua ühe nukufilmi tegemine aega võtab?

Oleneb filmi pikkusest. „Porgand!” kestab seitse minutit, tegime seda umbes aasta aega. Võtteperiood kestis kolm-neli kuud. Sellele eelnes sama pikk ettevalmistus- ja katsetamisaeg. Montaaž ja eriefektide tegemine võttis omakorda kolm kuud.

Kas monteerite oma filme ise?

Koostöös monteerijaga. Montaaž on filmi juures põhiline. Filmitud materjal on piltlikult öeldes nagu tainas, millest hakatakse montaažis saiakesi küpsetama. Üks oluline põhjus, miks „Porgand!” nii hästi õnnestus, oligi see, et mul oli väga hea monteerija. Suures osas monteeris filmi valmis Priit Tender, kes on olnud ka mu filmide kunstiline konsultant. Ma ei tea kedagi teist, kes suudaks kaadritega nii mänglevalt žongleerida kui tema.

„Liiva­mees” on lugu sellest, kuidas inimene võib hoolimatu tegevusega hävitada puhta looduse. Kuidas see film sündis?

„Liivameest” võib mõnes mõttes pidada minu esimeseks filmiks, sest see on algusest lõpuni tehtud minu nägemuse järgi. Algne mõte oli mul, et ka „Liivamees” tuleb puhtalt plastiliinifilm. Aga stuudio soovitas, et kuna filmi teema on loodus ja selle kaitsmine, võiks seal ka päris liiv olla. Proovisin liiva plastiliiniga segada, liivaterad lõid valguse käes särama ja tulemus oli väga ilus. Tõin mere äärest ka kõrkjaid ja kive. Natuke kartsin, kuidas see kõik kokku sobib, aga sobis hästi. Plastiliini mudides jäävad sinna ka inimese näpujäljed, see kõik hakkab ekraanil koos mängima ja elama.

Meri selles filmis on läbivalgustatud plastiliinikiht. Ma n-ö maalisin plastiliiniga klaasi peale mere. Efekt on selline nagu pärast päikeseloojangut, kui merest kumab veel päikese viimast sära. Plastiliinil on oma eelised, aga ta nõuab animaatorilt rohkem tööd kui teised materjalid. Ta kleepub, tolm ja praht jääb kergesti külge ja nukke tuleb korduvalt puhastada. Lisaks kipub plastiliin prožektorite kuumuses sulama.

Mida teeb animaator?

Animaator liigutab kaamera ees nukku. Tal peab olema väga hea kujutlus- ja ümberkehastumisvõime, et nuku karakterit tabada. Animaatorit võib võrrelda näitlejaga, kellele režissöör annab võimalikult täpse ülesande, mida ta nukult ootab. Üks asi on nukk sujuvalt liikuma panna, hoopis keerulisem on seejuures ka nuku karakter välja tuua. Need on täiesti erilised inimesed, kes seda suudavad, ja õnneks meil Eestis neid on. Igas sekundis on 24 kaadrit ja nuku liikumine – see, kuhu ta jookseb, ronib või roomab – tuleb osata kaadrite kaupa lahti mõelda. Teinekord tuleb nukuga veeta võtteplatsil terve päev, et saada kätte mõni sekund filmi.

Kas nukufilmiga on rohkem tööd kui joonisfilmiga?

Selles mõttes küll, et joonisfilmi tehakse rohkem arvuti abil, nukufilmis aga tuleb nukud ja dekoratsioonid valmis ehitada ja võimalused läbi proovida. Harilikult käib töö kolmel võtteplatsil korraga ja detaile, mille peale mõelda, on tohutult. Mind võlub nukufilmi juures kõige rohkem just see ruumiline maailm. Et ruumis, kus me elame, on veel üks teine ruum, mille saab elama panna.

Lapsevanemad on kurtnud, et multifilmikanaleid on ülearugi, aga Eesti animafilme näitab televisioon liiga harva.

ETV 2 hiljuti näitas. Aga kindlasti võiks neid näidata rohkem. Eesti animafilmide kogumikke saab muidugi ka osta. Veebruaris tuli müügile „Multivant”, millel on lisaks „Liivamehele” veel paar uuemat filmi Nukufilmi ja Joonisfilmi stuudiolt. Ekspress annab alates sügisest välja Eesti parimate lastefilmide kogumikku, üks esimesi oli nukufilmide plaat, kus on kõik mu neli filmi peal. Aeg-ajalt näidatakse animafilme ka kinos. Ja PÖFF-il on alati kavas meie uuemate animafilmide programm.

Millest tuleb teie järgmine film?

Stsenaarium ei ole mul veel lõplikult valmis, aga võin öelda, et ka järgmine film on seotud plastiliiniga. Seekord proovin animeerida koos kahte sellist kontrastset mateeria vormi nagu valgus ja plastiliin.

Kui see saladus pole, millist plastiliini te oma filme tehes kasutate?

Sedasama plastiliini, mida saab igast poest osta. Kuna seda kulub palju, tellime seda suurte kamakatena. Loodan, et pärast filmide vaatamist hakkavad lapsed ise ka innukamalt plastiliiniga katsetama.