Tenerife koolis hispaania keel suhu

30. mai 2014 Merike Teder Postimehe ajakirjanik - 3 kommentaari

Minu kuueaastane tütar ei tahtnud kooliminekust kuuldagi. Terve suve jooksul vastas ta küsimusele, kas ta kooli minna juba tahab, eitavalt. Kuid et Hispaania riigikoolis minnakse kooli juba viieaastaselt, polnud valikut. Esimese koolipäeva, 9. septembri hommikul ta natuke isegi nuttis, enne kui Tenerife lõunaosa tuntud kuurordi Playa de las Americase kooli minema hakkasime. Siis võttis end kokku, pani koolikoti selga ja läksime.

Ei mingit aktust, ei mingit pidulikkust – lapsevanemad ja lapsed trügisid kooliõuele, nimekirja järgi otsisime üles klassi, mille rivvi laps pidi end võtma. Kui õpilased koos, mindi klassidesse. Tütar valis kohe tahvli lähedal esimese pingi välja ja istus sinna. Nüüd temast enam hirmu ei paistnud, ainult uudishimu.

Tütre kõrvale istus bulgaarlanna Anna, kellest kujunes kiiresti tema sõbranna. Esimesel lastevanemate koosolekul sai selgeks, et tegu on 1. ja 2. segaklassiga, kus 18 õpilasest vähemalt kaheksa on välismaalased. Bulgaarlane, poolakas, hindud, hiinlased, eestlane … kõiki õpetatakse esimesest päevast peale hispaania keeles, hoolimata sellest, et vähemalt minu laps oskas hispaania keeles öelda vaid „Hola!” ja „Gracias”.

Esimene koolipäev oli ka ainus kord, mil lapsevanemad klassiruumi pääsesid. Ülejäänud päevadel (kui välja arvata lastevanemate koosolekud) pole teistel peale õpilaste ja õpetajate kooliõuele asja. Kogu territooriumi ümbritseva aia värav on lukus, avatakse täpselt kell 9 ning sealt lähevad sisse vaid lapsed. Siis värav lukustatakse. Koolitundide algust ning lõunavahetunni ja tundide lõppu kuulutab vägev õhuhäiret meenutav sireen, mida on kosta isegi mu teisel pool parki asuvasse koju.

Koolitundide lõpus on kooliaia taga taas tunglemine. Minutipealt kell 14 lükatakse värav lahti ning õpetajad annavad lapsed ükshaaval lastevanematele üle. Turvalisuse huvides. Kui lapsevanemat või lähedast sõpra vastas pole, helistatakse. Üksi lapsed algkoolist koju minna ei tohi.

Umbkeelsena kooli

Esimese koolipäeva lõpus tuli laps tagasi rõõmsa näoga. „Kuidas meeldis?” küsimus sai õnneliku vastuse: „Hästi!” Ja nii ka kuu, kaks hiljem, senimaani. Klassiõpetaja Toñi on sümpaatne noor naine, kes tütre kinnitusel mitte kunagi ei karju (mõni teine õpetaja koolis seda siiski tegevat). Ometi on ta suutnud panna lapsed end austama. Kui tüdrukul on mõnel õhtul kodutööde tegemisel laiskus peal ja ma olen katsetanud lausega „Eks jäta siis tegemata”, tekib lapsel sisemine sund: „Ei, pean ära tegema, muidu Toñi vangutab pead.”

Esimene koolipäev. Elli (vasakult teine) kõrval istub bulgaarlanna Anna. Fotod: erakogu

Esimene koolipäev. Elli (vasakult teine) kõrval istub bulgaarlanna Anna. Fotod: erakogu

Kuidas õpetaja end umbkeelsetele lastele selgeks teeb, on mulle arusaamatu. Kui alguses edenes õpe üpris aeglaselt („Ma ainult joonistan koolis, mul on juba igav!” teatas tütar septembri lõpus), siis mida aeg edasi, seda keerukamaks läksid ülesanded. Paari kuu pärast rääkis laps mulle juba edasi õpetaja korraldusi ning teateid, ehkki suur osa neist antakse lastevanematele edasi siiski kirjalikult. Märtsis kutsus laps sünnipäevale oma klassiõed ning siis kuulsin esimest korda, kuidas ta nendega hispaania keeles lobiseb. Sõnavara poolest on tütar vahel mullegi abiks.

Jõulude eel esimest tunnistust saades oli tulemus üpris etteaimatav. Hispaania ja inglise keel mitterahuldavad, paremad tulemused olid matemaatikas, sotsiaal- ja loodusteaduses ning kunstis ja kehalises kasvatuses. Kevadel, teise trimestri lõpuks oli olukord juba palju parem: edasiminek oli kahe hinde võrra. Eriti tegi rõõmu, et hispaania keele ja kirjanduse tulemused tunnistati seekord heaks.

Kodus näen töövihikuid, mille järgi õpitakse. Keeletundides alustati kirjatehnikast, kohe kirjatähtedega. Teisel trimestril harjutatakse tekstidest arusaamist: lühitekstide lugemist ja selle põhjal küsimustele vastamist. Sekka harjutatakse õigekirja täheühendite kaupa. Matemaatikaski on arvutamine nii tekstülesannete kui ka tehete kaupa. Tütre lemmikud on näiteks ristsõnad, kus õige sõna selgumiseks tuleb teha tehe, või pildid, mille värvimiseks saab koodi samuti arvutades.

Ehkki riigikool on Tenerifel tasuta, tuleb väljaminekutega arvestada siingi. Kooliaasta algul annab õpetaja nimekirja õpikutest-töövihikutest ning kirjatarvetest, mis tuleb lapsevanematel osta. Sellega saab minna lähimasse raamatupoodi, kus vaid mõne minutiga terve kastitäis komplekteeritakse. Sõltuvalt klassist selle hind varieerub, mul läksid koolitarbed maksma 180 eurot. Koolivormi riigikoolides ei ole.

Tasuta buss, tasuline lõuna

Kui piirduda vaid kohustuslike koolitundidega, ongi see kõik, mis koolile kulub. Tuttav eestlaste pere, kelle poeg juba aastakese samas koolis oli käinud, soovitas aga soojalt jätta laps ka pikapäevarühma. Saab keele kiiremini selgeks, ning mis seal salata, endalgi on lihtsam, kui igal õhtul lapsega õppima ei pea. Seda enam, et hispaania keele oskus pole mul kiita. Otsustasin pikapäevarühma kasuks, kooliväline tegevus viiel päeval nädalas maksab 50 eurot kuus.

Pikapäevarühmas saab valida, mida laps teeb – kas teeb ära kodutööd, õpib mõnd keelt vms. Meie rõhusime kodutöödele ning kool lisas ta ise välismaalastele mõeldud keeleõppesse. Sama palju kui pikapäevarühm maksavad ka muud koolivälised ringid-trennid.

Kooli lõppedes kogunevad lapsed värava juurde ja ükshaaval lubatakse nad välja, kui lapsevanem on tuvastatud.

Kooli lõppedes kogunevad lapsed värava juurde ja ükshaaval lubatakse nad välja, kui lapsevanem on tuvastatud.

Ka toitlustus pole siin tasuta nagu Eestis. Lõunasöök – küll kolmekäiguline ja üpris mitmekesine, sageli kala ja puuviljadega – maksab 70 eurot kuus. Et laps pikapäevarühma jätta, tuleb maksta ka see. Vastasel korral tuleb laps lõunapausi ajaks koju sööma tuua ning poolteist tundi hiljem tagasi kooliväravasse viia. Proovisin seda oktoobris, kuna esitasin toitlustamiseks avalduse liiga hilja ning sööklas olid kohad täis. Kuniks lahendus leiti, käisin kaks nädalat kooli vahet neli korda päevas: hommikul, kaks korda lõunaajal ning õhtul. Tundus, nagu täidaks terve päeva üks kooli vahet jooksmine.

Lisaks pakutakse siin koolibussi teenust – kaugemal elavad lapsed korjatakse hommikul peale ning pärast lõunasööki viiakse peatustesse tagasi. See on tasuta, kuid koju tuuakse lapsed pärast lõunasööki, nii et lõunasöögi raha tuleb vanematel siis kindlasti maksta.

Ah jaa, esimene söögikord koolis tuleb vanematel kaasa panna. Mahl, võileib või muu snäkk pistetakse igal hommikul koolikotti ning seda söövad lapsed esimesel suurel vahetunnil, mille nad kooliõues veedavad. Ühel päeval hakkas sel ajal vihma sadama ning siis rääkis tütar õhtul üllatunult, kuidas nad pidid klassiruumis sööma, sest õuest kamandati neid ruttu sisse.

Vihmapühad

Kui Tenerifel aga korralikult sadama hakkab, jäävad koolitunnid sootuks ära. Kanaari saarte valitsuse otsusega oli kool, samuti nagu kõik teised ametiasutused, talvel kahel päeval suletud. Põhjamaalane muidugi imestab – meil minnakse tööle iga ilmaga, tulgu taevast või pussnuge. Kuid kui ilmajaam ennustas õhtuks Tenerifele tormi, anti meedia kaudu korraldus lapsed koolist hiljemalt kell 15 vabastada, et kõik ohutult koju jõuaksid. Kaasa anti infoleht, et kuni järgmise korralduseni tunde ei toimu.

Esimene koolipäev meeldis voh nii!

Esimene koolipäev meeldis voh nii!

Olen siinset tormi ja selle kahjusid näinud – mägedest saabuv veekogus ei mahu ära mägedesse tekkinud sängidesse, vesi pühib minema teelõike ning uputab mitte ainult maa-aluseid garaaže ja ristmikke, vaid kihutab ka mööda linnatänavaid ookeani poole, jättes endast lahkudes järele kruusa- ja prahipuru. Nii võib paduvihma ajal – isegi kui pole tugevat tuult – olla mitte lihtsalt võimatu, vaid ka eluohtlik liikuda. (Lisaks leiab justkui pangedena taevast alla kallav vesi siin tee enamikusse majadesse kas katuse, korstna või aknaprao kaudu. Siinne ehituskvaliteet on paljudel majadel selline, mida võib võrrelda kolme põrsakese loos kahe esimese venna maja omaga.)

Koolipäevad Tenerifel algavad kell 9 ja lõpevad enamasti kell 14, koolivälise tegevuse (pikapäevarühma) järel kell 17. Kooliaasta on olnud pikk ning nii on minugi tütar koolis käimisest vahel väsinud ja püüab hommikuti kojujäämist välja kaubelda. Kuid kui ta on riides ja kott seljas, siis koolimaja poole läheb ta alati kepsakal sammul ja rõõmuga.