Vanameistri pärand sai kaante vahele
„Sipsik, Naksitrallid, Krõll, Nublu, Aatomik, Nukitsamees, Kunksmoor, Ponts-Ontsu, Pokud, Pintselsabad, Kadri, Arabella, Agu Sihvka … ,” kui lastekirjanduse keskuse juht Triin Soone värske galerii avamisel ja raamatu esitlusel Edgar Valteri loodud tegelaskujusid loetles, tundus, et see nimekiri ei lõppegi ning eesti lastekirjandusest kedagi nimetamata ei jäägi.
Nüüd, kui Valteri looming lisaks galeriile ka uhkete kõvade kaante vahele kokku on kogutud, võib vaat et nii öeldagi. Vähemalt kinnitas Valteri lasteraamatuillustratsioone koondava koguteose kirjastaja Tiina Tammer, et kui aastaid tagasi samalaadset kogumikku Ilon Wiklandist teha oli lihtne – Wikland astus Haapsalus sisse oma galeriisse ja näitas: see läheb, see ei lähe; see läheb, see ei lähe –, siis Valterilt enam nõu küsida ei saanud. Ning kui kirjastaja ümber kõrgus tosin virna tuhandete joonistustega, tuli hakata tegema raskeid valikuid. Esimene neist oli see, et Tammerraamatu kirjastatud raamatust jäeti välja kõik täiskasvanute teoste illustratsioonid. Teiseks jäeti mõne erandiga välja õpikutes, aimeraamatutes ja perioodikas ilmunud pildid, välja arvatud mõni Tähekeses üllitatud varane Sipsik, kes ajakirjast raamatusse ei jõudnudki.
Sellele, miks Valter üht tegelast mitu korda üle ja uuesti joonistas, pakuti raamatu esitlusel vargsi põhjuseks näiteks seda, et ta ei olnud oma loomega rahul ning tahtis paremat. Uhkes kogumikus, mis lisaks loome tutvustamisele sisaldab ka kunstniku kaasaegsete mõtteid ja mälestusi vanameistrist endast, ütleb aga Aino Pervik, et tegelikult ei leidnud Valter vanu joonistusi sageli enam lihtsalt üles ja nii oli tal mugavam uued joonistada.
Nii nagu Wiklandi loomingu kogumik, on ka Valteri loomet tutvustav teos mõeldud laiale sihtgrupile ning pakub silmarõõmu ühtaegu nii lapsele kui ka täiskasvanule. „Eriti hea meel on mul selle üle, kui kedagi ajendab taaskohtumine mõne tegelasega raamatut uuesti lugema,” ütles teose koostaja Krista Kumberg, kellel paremate piltide valimine ja tekstide kirjutamine võttis aega kaks ja pool aastat.
Nii Kumberg kui ka Valterit hästi tundnud Leelo Tungal tõdesid, et imetlevad vanameistri loomingus enim seda, kuidas too oskas kujutada liikumist ja näoilmeid. „See on täiesti hämmastav, kuidas ta suutis joonistada kahemõõtmelisele pildile lausa reaalselt tajutava liikumise,” sõnas Kumberg ning nentis, et Eestis on imetlusväärselt häid lasteraamatute illustraatoreid, aga kujutatava ilmekuse ja dünaamilisuse osas neist Valterile võrdset vastast ei ole. „„Lehes ja puus” on üks koer, kes lohet nähes ehmub. Seda pilti vaadates ma juba tunnen, kuidas see hirmunud loom leheküljelt välja vupsab ja värisedes mu õla külge klammerdub,” kirjeldas ta üht Valteri eriti meelde jäänud joonistust liikuvast objektist.
Valteriga kirjavahetuses olnud Leelo Tungal näitas esitlusel vanameistri käsitsi kirjutatud kirja – selle igal lehel täiendasid teksti autori joonistused. Mis annab märku sellest, et joonistamine ei olnud Valterile töö, vaid elustiil.
Seda nentis ka Tungal, meenutades raskeid aegu taasiseseisvumisaja algusest, mil ei lastekirjandust ega -kirjanikke osatud hinnata ning Valterigagi nii mõnelgi puhul üsna inetult käituti. Aga isegi kui kirjastustelt lubatud raha saamata jäi, ei muretsenud kunstnik mitte enda, vaid nälga jäävate koerte ja parandamata katuse pärast. „Isegi siis, kui kirikuõpetaja talle humanitaarabist kaks pakki kohvi tõi, tundis ta, et peab selle eest kuidagi tasuma, ning joonistas kirikuõpetajale tänutäheks eksliibrise, muretsedes veel, kas sellest ikka piisab,” kõneles Tungal.
„Valter tegi alati kõik, mida sa oskasid temalt paluda. Ja lisas omalt poolt veel midagi juurde,” lisas ta lastekirjaniku ja illustraatori koostööd meenutades.