Edukas uurimistöö lennutab laia ilma
Tuumaka uurimistööga võib saavutada edu õpilaste teadustööde riiklikul konkursil ning saada priipääsme rahvusvahelisele võistlusele.
Tallinna 21. kooli õpilane Annette Miller ja Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilane Johanna Adojaan saabusid hiljuti Los Angelesist, maailma suurimalt teaduskonkursilt Intel ISEF (International Science and Engineering Fair). Pääsu 1700 osavõtjaga ja 5 miljoni dollari suuruse auhinnafondiga tippüritusele tagas Annettele mulluse õpilaste teadustööde konkursi III preemia ning Johannale võit noorte leiutajate konkursil.
Ehkki neiud ei toonud koju auhindu, meenutavad nad konkurssi ülivõrdes. „Seal oli väga inspireeriv olla, just teiste õpilaste pärast, kelle töid sai uurida ja imetleda. Tekkis tõsine tahtmine midagi korda saata, uurida, tegutseda,” räägib Miller. „Osalus andis hulga kaugeid ja lähemaid sõpru, kellel sarnased huvid ja püüdlused. Jõudu ja ambitsiooni on hulga rohkem, nähes teiste õpilaste pealt, et ainuke piir on tegelikult omaenese mõistus ja pealehakkamine.”
Johanna Adojaan andis ka Treffneri kooli ajalehes oma käigust värvika ülevaate: „Kõige olulisemad päevad olid need, mil toimus esinemine ja hindamine. Hindamine nägi välja nii, et seisin-istusin oma tillukeses booth’is plakati kõrval ning seal käisid järjest kohtunikud, kes kuulasid ja esitasid agaralt küsimusi. Igal kohtunikul oli aega 15 minutit. Neljapäeval tulid 5000 õpilast kollaste koolibussidega meie töid uudistama. Mind filmiti mingi ameerika telesaate jaoks. Kui keegi mulle ütleks, et „Johanna, noorus on hukas!”, ajaks ma kõik oma koivad ja sõrad vastu – ei ole! Nägin nii palju motiveeritud ja tarkusehimulisi inimesi, kes töötavad juba praegu, varajases nooruses, selle nimel, et maailma paremaks muuta ning saavad sellega suurepäraselt hakkama. Külastasime ka Hollywoodi. Hindamisejärgsel õhtul viidi meid Universal Studiosse. Terve park oli meie jaoks broneeritud – nõnda polnud ühtegi järjekorda ja kõikjal oli söök tasuta – imeline! Maailmakuulus filmistuudio oli lisaks ka lõbustuspark, täis 4D-kinosid, ameerika mägesid ja filmiteemalisi atraktsioone. Ma olen jalatallast viimse juuksetutini õnnelik, et mulle anti võimalus Intel ISEF-il osaleda!”
To Victor and his future!
Eesti õppurid on osalenud Intel ISEF-il juba 2007. aastast. Esimesena käis Victor Alari, kes pälvis eripreemia. Mullu kaitses ta doktorikraadi, teeb nüüd Saksamaal teadust ja lubab kord Eestisse naasta.
„Minule andis osalemine tugeva motivatsiooni, jätkamaks teed teadusmaastikul,” tunnistab Victor. „Tutvusin sadade endasuguste noortega, kes olid võtnud vaevaks teadustööd teha. Lisaks kohtasin Nobeli preemia laureaate ning surusin kätt mehel, kes oli astunud Kuu pinnale! Siiamaani seisab mul kabinetis Harrison Schmiti autogrammiga pilt Apollo 17 õhkutõusust. Iga kord kui tunnen, et ei jaksa enam, vaatan seda pilti ning loen sealt: „To Victor and his future!””
Eripreemia sai ka Maria Orb 2008. aastal
„See oli suureks tunnustuseks nii mulle kui juhendaja Neeme Katile,” meenutab Jõgevalt pärit Maria, kes arstiteaduskonna proviisoriõppe lõpetamise järel töötab Ravana apteegis. „Tagasi mõeldes ei oska öelda, kas osalemine edasisi valikuid otseselt mõjutas, kaudselt ehk siiski. Pigem oli see ilus lõpp ühele ettevõetud projektile. Sain enesekindlust ning teadmise, et ka väikeses kohas võib suuri asju korda saata. Kui on tahtmist ja julget pealehakkamist ning hea idee, annab see palju uusi võimalusi.”
2009. aastal Intel ISEF-il osalenud Riinu Ots tõi kaasa II preemia keskkonnatööde kategoorias ning eripreemiana osaluse Hiina noorteadlaste konkursil. Tema järgi nimetati ka asteroid!
„Osalemine jäi eelkõige meelde selle poolest, et nägin, et ma pole üksi – ainukene noor, kes kulutab millegi pärast hunniku oma vaba aega, et natukene teadust teha,” kirjeldab Riinu. „Arvan, et Intel andis mu CV-le juurde küll – sain näiteks konverentsile minemiseks stipendiumi, mida üldiselt bakalaureusetudengitele ei anta. Kuid tehakse erandeid, kui nende CV tundub erakordselt tugev ja II preemia ülemaailmsel konkursil tundus selle alla käivat.”
Riinu edasine karjäär on kulgenud ikka teaduse ja füüsika suunal – Tartu ülikooli bakalaureuseõppe järel jätkab ta Ühendkuningriigis Edinburghi ülikoolis.
Eesti teadusagentuuri teaduse populariseerimise osakonna koordinaatori Reet Ranniku sõnul annab agentuur igal aastal teadustööde konkursi parimatele veel reisipreemiaid: EL-i noorte teadlaste konkursile, Londoni noorte teadusfoorumile ja Šveitsi Alpidesse looduslaagrisse. Esmakordselt läkitati Intel ISEF-ile ka leiutajate konkursi võitja.
Teadusagentuuri teaduse populariseerimise osakonna juhataja Terje Tuisu sõnul pole tegu lihtsalt reisiga, vaid arenguvõimaluste pakkumisega. Kui rahvusvahelisel konkursil kaasneb veel ka rahvusvaheline preemia, on see selge boonus, mis pakub jälle uusi võimalusi, avab uusi uksi, innustab ja sageli suunab ka tulevikuvalikuid.
Teadusagentuuri programmi TeaMe koordinaator Katrin Saart, kes noortega tänavu Intel ISEF-il kaasas käis, lausub, et edaspidi võiks delegatsiooni suurendada ja võtta kaasa juhendajaid ja vaatlejaid, sest on, millest õppida. Tegu on ju üliprestiižika võistlusega, mille peaauhind on 75 000 (!) dollarit. Sinna saamiseks on USA osariikides tihe konkurents.
Juhendaja ülikoolist
Annette Miller jõudis uurimisteemani („Eripärmide fluorestsentsomaduste uurimine SFS-meetodiga erinevate vedelike keskkondades”) koostöös TTÜ-ga, kus ta ka töö läbi viis. Teemavaliku tingisid labori vajadused ja käimasolevad uurimised.
„Palju Tallinna ja Tartu edukate koolide õpilasi leiabki endale juhendaja teadusasutusest. Seetõttu on teemad keerulisemad, kasutatakse koolis kättesaamatut teadusaparatuuri ja tavaliselt on need tööd ka professionaalselt juhendatud,” tõdeb Jõgeva gümnaasiumi õpetaja Neeme Katt, kellele tänavu omistati parima juhendaja preemia. Tema juhendatu, tütar Anna Katt sai I preemia ja esindab Eestit EL-i noorteadlaste konkursil Varssavis.
Terje Tuisk täiendab, et teadlaste käe all uurimistööd teha saavad ka teiste piirkondade noored. Teadusagentuur on juba aastaid huvilisi teadlastega kokku viinud, kattes vajadusel sõidukulud. Välja antakse noore uurija stipendiumi, mis lisaks sõidukuludele toetab ülikooli juhendaja tööd ja materjalikulu.
Rahvusvahelistele konkurssidele on aastate jooksul pääsenud palju töid lisaks Tallinnale-Tartule ka Jõgevalt, Saaremaalt, Narvast, Pärnust jm.
Et nüüd teevad kõik õpilased uurimistöid, on ka riiklikul konkursil osalejate arv tõusuteel. Ka tööde tase on midagi muud, kui seitse aastat tagasi, täheldab Neeme Katt. Siis ei tehtud tuntud kõrge õppeedukusega koolides eriti palju uurimistöid ja suvalise kooli õpilane võis silma paista lihtsa töö korrektse läbiviimisega.
Isast sai tütre juhendaja nagu koolis ikka käib – õpilane pöördus õpetaja poole. Anna soov oli teha midagi keemilise eksperimendiga seoses, kuid kooli vahendite piiratuse tõttu leiti teema hoopis keemia õpetamise metoodika valdkonnast.
„Juhendajana ongi kõige raskem leida sobivaid teemasid,” nendib Katt. „Konkurssidel edukaks osalemiseks peab teema olema uudne ega tohi õpilasel üle jõu käia ja ka vahendid peavad olema koolis kättesaadavad.”
Kui õpilane saab hea töö valmis, võiks õpetaja soovitada saata see konkursile, soovitab Katt. Samas on õpilasi, kes avaldavad ise soovi teha konkursiks sobilik töö. Sel juhul peaks juhendaja tööd ikkagi kriitilise pilguga hindama.
Rahvusvahelist suurüritust oma silmaga näha on meilgi peagi võimalus – 2017. aastal on Eestil esmakordselt võimalus olla võõrustajamaaks EL-i noorte teadlaste konkursile. Üritus toimub messi vormis nagu Intel ISEF.
—
Johanna Adojaan:
Peale vestlust teadusagentuuri töötajatega sain aru, et osalemine USA konkursil pole niisama lõbusõit. Idee toetuseks tuli kirjutada teaduslik põhjendus ja eksperimentaalne tõestus -näidata, et mu leiutis (muusikamängija jooksjatele) on tegelikult ka vajalik ja sellel on eeldusi töötada nii, nagu vaimusilmas kujutasin.
Nõnda veetsin neli-viis nädalavahetust TÜ spordihoones klassikaaslastest inimkatsejänestele erinevaid andureid külge pannes ning erineva muusika saatel läbitud jooksuringe mõõtes. Olen sõpradele äärmiselt tänulik, et nad oma vabast ajast tulid ja jooksid teaduse hüvanguks. Oligi nii, et vähe treeninud inimesed lasid oma jooksukiirust kergesti muusikal mõjutada, samas kui vanad kalad ennast muusikarütmist naljalt juhtida ei lasknud. Sain oma hüpoteesile tuge!
Lugu on valminud tänu Euroopa Sotsiaalfondist rahastatud programmile „TeaMe” ning ilmus esmakordselt veebiportaali miks.ee uudiskirjas