Homerose eeposte Läänemere päritolu
Juuni lõpus külastab Saaremaad roomlane Felice Vinci, kes tutvustab Kuressaare raekojas 27.06 oma ülimalt intrigeerivat teost „Homerose eeposte Läänemere päritolu. „Ilias”, „Odüsseia” ja müüdiränne”. Eesti keeles ilmus see raamat juba aastal 2008. Autor esitab seal põneva pildi Mükeene kultuuri Läänemere juurtest ja seega ka Kreeka tsivilisatsiooni enese algupärast.
Hellas Eesti rannikul
Felice Vinci ütleb, et Trooja sõda peeti Päris-Soomes, et kenanaisene Hellas asub Eesti rannikul ja samastab Homerose Hellespontose Saxo Grammaticuse Hellespontosega Läänemere idaosas. Hellespontos tähendab Helle meri, selle tõlkevaste peaks olema tänane Balti meri.
Nii kauget ja asjatundlikku külalist pole siinmail kaua nähtud, võimalik, et juba argonautidest ja Odysseusest ja Pytheasest saati. Onv varemgi esitatud teooriaid mükeenlaste põhjamaise päritolu kohta. Heledajuukselised meresõitjad, kes panid aluse Mükeene tsivilisatsioonile, jõudsid põhjamaise Vahemere äärest Päris-Vahemerre pärast klimaatilise optimumi taandumist ja jahenemise algust. Kui ilmastikuolud selles n-ö Hüperborea paradiisis väljakannatamatuks muutusid, ca 1600 eKr, asuti Vinci väitel koos naiste/lastega teele.
Peab siiski kohe alguses ütlema, et siinkirjutaja kaldub eelistama aastasadade (et mitte öelda: aastatuhandete) pikkusi kultuurikontakte massilisele väljarändele. Müütilised kujutelmad on ühised mitte üksnes Euroopas, vaid suuresti kogu maailmas. Neil aegadel oli aega küll. Teave ei pidanud jõudma maailma ühest otsast teise pooleteise sekundiga. Isegi kümneaastasest mereretkest jätkus täiesti info edastamiseks, teinekord piisas ka ühest päevast – jumalikust päevast. Kuivõrd jumalikus ajaarvestuses möödub tuhat aastat kui üks päev.
Felice Vinci üllatab põhjalike ja asjakohaste teadmistega Põhjala rahvaste mütoloogiast. Paarile seigale tahan siinkohal siiski tähelepanu juhtida, kas või päikesejumala veiste tapatöö otsestele paralleelidele seto rahvalauludes, eelkõige aga Odysseuse põlvehaava loole. Mille Vinci seostab õigustatult Väinämöise põlvehaavaga ja „liipava” päikese, talve poole kalduva päikese temaatikaga. Kuid kohalikku konteksti arvestades ei saa mööda ka iiri keltide päikesehiidude, Kalevipoja ja püha Olavi põlvehaavast kuni Karja kiriku katkestatud jalaga kolmjalani välja. Aga oleks liig eeldada, et maailma keskpunktis asuv autor võiks olla detailselt kursis inimasustatud maailma äärealadel elavate rahvaste müütiliste rahvalaulude ja lugude ning asjakohaste oludega.
Ei saa mööda Saaremaast
Kuidagi on ometi juhtunud nõnda, et Felice Vincil on õnnestunud peaaegu et mööda vaadata Saaremaast. Kuidas nii – Kaali meteoriidi saar, muistse Soome-nimelise mereriigi keskus (Matti Klinge) ja Kura saar (võimalik, et Bremeni Adami Churlandi saar) … Vinci mainib vaid, et Hiiumaa lähistel asub suur saar nimega Saaremaa, mida võiks samastada Homerose Küprosega, ja et Kuressaare ja Vahemere Küprose Kyrenia nimekujud on omavahel seotud. Saaremaa võiks Odysseuse ja ka tema eelkäijate argonautide retke kontekstis kanda siiski tähelepanuväärsemat rolli.
Felice Vinci paigutab Odysseuse kodusaare Taani, tema seiklused Atlandi ookeani põhjaossa ja Päikese tütre Kirke saare Norrasse. Kirke saarel kordus pikkade päevade järk igal aastal: „… kui aga möödunud aasta ja uus tuli aegade ringis, / kuudele järgnesid kuud, tuli pikkade päevade järk taas.” Mis muud, kui et saabusid taas valged ööd, kallis jaaniaeg ja Koit valmistus Hämarikule suud andma. Hirmutav-võimas Kirke pidas eluaset Aiaia saarel, argonaudid olid külastanud vastavalt Kirke venna Aietese saart, millel Aia nimeks (nii ge, gaia kui aia tähendab vanakreeka keeles maad kõigis neis tähendusvarjundeis kui eesti keeleski; vrd ‘saare maa’). Argonaudid maabusid Aia-maal ‘Kirke kohas’. Kirke tähendab ‘ring’ (sama sõnatüvi mis ‘tsirkusel’). Kaali peakraatri sisenõlvadel antakse etendusi praegugi.
Suure jumalanna Kirke koda, mida nimetatakse ka Kirke lossiks, asunud varjatud paigas, metsises pühas orus ja seal oli „kõik kivist kanditud kaunisti välja”. Saare pind oli ühtlaselt madal, selle keskel kasvas põlistammik, kus olnudki see püha org Kirke kantsiga. Küsimus on, kas valgest paekivist üles laotud Kaali muinaslinn võis sedavõrd varasel ajal juba olemas olla. Iseloomulik, et vahetult enne Kirke kantsi jõudmist tõttas Odysseus mägiteed pidi – kuigi saare pind olnud ju ühtlaselt madal („nii mägiteed pidi üksinda tõttas tundmatul maal” Odüsseia 10:281).
Odysseus kiirustas seega oma tulevase armukese Kirke palge ette otsekui anglosaksi lugulaulu „Beowulf” nimikangelane, võõral maal temagi, ligi kaks tuhat aastat hiljem, kui ta pööras tasaselt põlluteelt ära põrgueide eluaseme juurde põrgujärvel. Põrgukantsi külje all olnud mülgas ja rabavesi. Beowulfi tee viis piki kiviseid järsakuid, kitsukesi tõuse, püstisi mäekülgi: minnes mööda mulda ja põllumaad, võis mäeserval järsku märgata puid, mis ülalt hõlmasid halli kivi – rõõmutu mets, all maa veerel vesi. Vaikiv puutihnik sirutus veepindu kattes, hoides end juurtest kinni.
Arheoloog Vello Lõugas on kirjeldanud, kuidas võis omal ajal välja näha minek Kaali järveni (ja seega ka Kaali muinaslinnani): mida lähemale, seda suuremad paemürakad tõkestavad teed, seda tihedamaks muutub kivistik. Üles järvemäele rüsinu ees avaneb pilt võimsast stiihiast: kraatri sisenõlvadel läbimatu ürgmets, vaikne veepeegel kaetud tuulemurruga, tüvede vahelt läigatamas tume vesi.
Armujumalanna kümblus
Lähenedes Felice Vinci pöörasevõitu ideedele mõistvalt, mitte üksnes ainuteadja teadlase positsioonilt, võib leida palju uusi ja paljulubavaid võimalusi. Võtame kas või sellesama Saaremaa & Küprose paralleeli. Selleks tuleb kõigepealt pöörduda kreeka armastusejumalanna Aphrodite poole, kes ilmutas end musta meteoriidi kujul. Esmane kujutis temast olnud meteoriiditükk, mida hoitud Küprosel templis, pärit hiljemalt aastast ca 1200 eKr. Asi selles, et kui Aphrodite pääses võimsa tulejumala kütkeist, sööstis ta kohe Küprose saarele, kus teda ootas hiis ja altar. Graatsiad kümblesid teda seal ning panid talle selga säravkauni rüü, mis ime lausa (Odüsseia, 8:360–366).
Aastal 204 eKr toodi Väike-Aasiast Rooma früügia Jumalate Ema kehastav väike must meteoriit, mis pani alguse uuele päikesekultuse traditsioonile. Meteoriit paigutati Palatinuse künkal asuvasse võidujumalanna Victoria templisse. Idamaise emajumala kultuses sisaldus huvitav detail: 25. märtsil alanud kevade saabumise pidu päädis paari päeva pärast tema piduliku kümblusega Almo jões, mis suubub Tiberisse linnamüüride all. Pidulik rongkäik suundus alla jõe kallastele, härjavankris sõitis jumalanna hõbekuju, näoks nukiline must kivi. Purpurisse rõivastatud ülempreester pesi jõevees vankrit, kuju ja muid pühi esemeid.
Rooma ajaloolane Tacitus aga kirjeldab viljakusjumalanna Nerthuse kultuslikku pesemist germaanlaste pühal saarel ühes järves. Saarel on püha hiis ja selles pühitsetud vanker, mida veavad kaks lehma ja mis on kaetud vaibaga – vaid preester tohib seda puudutada. Kui jumalanna naaseb pärast ringreisi surelike keskel oma pühamusse, pestakse „vanker ja vaibad ja – kui tahad, siis usu – ka jumalus ise üksildases järves. Abiks on teenijad, kelle seesama järv kohe endasse neelab. Seetõttu valitseb salahirm ja püha teadmatus selle suhtes, mida vaid surmaminejad näevad.” Vello Lõugase veendumuse kohaselt on tegu Saaremaa ja Kaali järvega.
Ju siis kehastus ka see Tacituse viljakusjumalanna, keda püha saare saladuslikus järves pesti, taevakivina. Kaali meteoriidi kajastus? Meteoriit seostub müütilises kontekstis päikesega. Päikese poeg, algselt pigem siiski Päikese tütar on müütilises kontekstis meteoriidi võrdkuju. Päikese pesemisest on juttu nii eesti kui ka soome mütoloogias. Ka Tacituse mainitud aestide jumalate ema seostub meteoriidikultusega.
[…] oggi mi ha contattato anche Sash Uusjärv, uno dei quattro direttori**** in forze alla Kirjastus Tänapäev. Uusjärv mi ha riferito che al momento il testo è in fase di traduzione e che verrà pubblicato a […]