Karl Muru kasulikud kiiked kirjandusse

6. juuni 2014 Mari Klein - Kommenteeri artiklit

Kirjastus Ilmamaa on kokku pannud kogumiku kirjandusteadlase ja -kriitiku Karl Muru kümmekonnast kirjutisest, mis ilmunud aastatel 1983–2012 ajakirjades Tuna, Keel ja Kirjandus, Looming ning eri kirjanikest kõnelevates teostes.

Ühtaegu keelt, kirjandust ja ajalugu kätkev hariv raamatuke sobib lõimivaks lisalektüüriks kõigis neis ainetes. Siit leiab lisalugemist nii Underi- kui ka Alveri-, nii Visnapuu- kui ka Ristikivi-, nii Sütiste- kui ka Masingu-huviline, olgu oma teadmiste täiendamiseks või referaadi tegemiseks.

Kahtlemata on see köide tubli lisandus lakoonilisematele ja lühematele õpikutekstidele, aidates jõuda künnisele, kust tee mõistmiseni on jälle tsipake lühem, ning õpetades ühtaegu seda, kui vähe me teame – ei, pigem kui palju on meil võimalik veel välja uurida. Aga sedagi, kuidas ka kirjandusest on võimalik kirjutada kirjanduslikult. Kui, siis tunneb hing pisukest puudust ees- või järelsõnast, mis põhjendaks, miks just nüüd ja nimelt need artiklid valitud on.

Muru selgel ja sisukal (eriti alguses kohati tajutavalt portreteeritava stiilist mõjutatuna pisut lüüriliselgi) viisil vormistatud kirjutised võimaldavad lugejale sissevaate aega, mis jääb meile iga päevaga üha kaugemaks ja suletumaks – seda enam, mida vähemaks jääb meie ümber inimesi, kes mäletavad või teavad sellest killukestki, olgu otse või kaude. See vaade heidab mõnele paigale või tegelasele selles hoopis teistsuguse varju, kui oleme senises valguses näha osanud. See on jupike ajalugu, kübeke elu, paljuski rõhuga Välis-Eestil ning raudse eesriide tagant sinna pageda õnnestunud kirjandustegelastel, jätmata unarusse ka kodumaiseid.

Näiteks 2002. aastal ajakirjas Tuna ilmunud artikkel Heiti Talvikust sisaldab ridu: „Erinevad olid olnud arvamused selleski, kas ähvardava uue Nõukogude okupatsiooni eest põgeneda välismaale või jääda kodumaale, et juhtida oma rahvast põrandaaluses võitluses nõukogude võimuga” (lk 75), mis pole aktuaalsust minetanud tänaseski ühiskonnas. 2009. aastal ilmunud Kalju Lepikust kõnelevas raamatus aga seisab tema lause: „Selle luuletuse lähteks on Stockholmile iseloomulikud kanalid ja sillad, mis metafoorselt väljendavad pagulase sunnitult turvalist olemasolu ning samas sellele vastanduvat rahulolematut vabaduseigatsust aheldamatu tuulekujundi kaudu” (lk 118) – kas tekitab see äratundmist ka praegustes läinutes või on kõik kinni ikkagi ajas ja võimalustes (tagasi tulla)?

Raamatu lõpus on ära toodud kaks omaaegset Murule saadetud (tänu)-kirja tema arvustatavatelt ehk Debora Vaarandilt ja Betti Alverilt. Viimane neist on väärt omaette tähelepanu kui särav näide, kuidas tippluuletaja suudab oma põgusa tänugi sõnastada luulelisemalt kui teine inimene värsiridu seada.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!