Kõige parem on suhelda silmast silma
Tallinna Pääsusilma lasteaed paistab olevat Eesti hariduslembesemaid lasteaedu. Direktor Silvi Suur kaitses tänavu Eesti esimese lasteaiadirektorina doktorikraadi, õpetajad aga omandavad järjest paremat haridust.
Õppealajuhataja Sirje Sepp kirjeldab Silvi Suurt kui direktorit, kelle südameasi on õpetajate erialane kõrgharidus. Kui tööle tuleb inimene, kel seda pole, soovitab direktor ta õppima. Tänu sellele ongi enamik Pääsusilma lasteaia õpetajaid erialase kõrgharidusega. Kuna Silvi Suur töötab ka Tallinna ülikooli kasvatusteaduste instituudis lektorina, kohtutakse kolleegidega kahes rollis: direktor ja õpetaja ning õppejõud ja üliõpilane. Praegugi õpib kaks õpetajat magistriõppes pedagoogikat.
Ülikooliga on tihe side. Alushariduse pedagoogi eriala üliõpilased käivad Pääsusilma lasteaias avatud õppe- ja kasvatustegevusi vaatamas. Et osaletakse „Kiusamisest vaba lasteaia” projektis, käivad tudengid ka laste koosolekutel.
„Silvi on toetav ja õpetajatele arenguvõimalusi pakkuv kolleeg,” jätkab Sirje Sepp. „Vanempedagoogi ametijärgu saamiseks on vaja esinemisvõimalusi. Silvi leiab neid alati ning õhutab õpetajaid konkurssidel osalema.”
Lapsevanem on meeldiv koostööpartner
Silvi Suur kinnitab õppealajuhataja juttu: „Õpetaja professionaalne areng ja parima pedagoogilise kogemuse kolleegidega jagamine on ju väga oluline. Püüame juhtkonnaga selles eeskuju näidata. Ka mõned meie õpetaja abid on asunud bakalaureusekraadi omandama. Küllalt väärikas eas ja pika kogemusega õpetajad piirduvad pedagoogilise seminariga, aga käivad palju täienduskoolitustel.”
Oma esimene õpetaja lasteaias Lilli ning õpetaja abi Saima on neljaselt lasteaeda läinud Silvil praegugi selgelt meeles. Lasteaias käimine oli tore kogemus ja paljud tollased mängukaaslased on nüüdki lähedased, isegi kui kohtutakse aastakümnete tagant. Tollal oli lasteaias õues jooksmist rohkem, polnud nii palju tehnikavahendeid ja õppimist, kuigi lugemist ja kirjutamist õpiti ka siis. Silvi Suur mäletab, et tol ajal kasutati lasteaias palju põletusaparaadiga puu peale mustrite põletamise tehnikat. Ta nägi veel hiljuti vanematekodus selliseid omatehtud plaate.
Silvi Suur pole isegi mõelnud ennast ühelegi teisele erialale. Väiksena mängis ta tihti nukkudega kooli. Põhikoolis hakkas tunduma, et päris väikeste lastega tegelemine on kõige südamelähedasem.
Silvi Suur kaitses 16. mail Tallinna ülikoolis doktoritöö teemal „Õpetajate, direktorite ja lastevanemate hinnangud koostööle koolieelses lasteasutuses”.
Doktoritöö juhendajaks oli professor Marika Veisson, kes juhendas ka bakalaureuse- ja magistritööd. Juhendajaga on koostöö eri uuringuid tehes kestnud juba 17 aastat. Doktoriõpingute raames osales ta kahes suures lastevanematele suunatud uuringus ning avaldas nende põhjal artikleid, mille analüütiline kokkuvõte sai doktoritööna kaante vahele.
Miks valis ta teemaks just lasteaia ja kodu koostöö? „Lasteaia juhile on lapsevanem väga oluline koostööpartner,” vastab Silvi Suur. „Olen lasteaia juhina töötanud 1993. aastast, läheb juba 22. aasta. Võib tunduda, et mis siin enam uut on, aga igal sügisel uute inimestega kohtudes mõtlen vähemalt korra, et sellist olukorda pole varem kogenud.”
Ka doktoritöö uurimuses selgus, et lapsevanemaid nähakse koostööpartneritena ja koostööd peetakse üldiselt heaks. Suhtlemine toimub üritustel, samuti hommikuti ja õhtuti lapsi lasteaeda tuues ja koju viies. Õpetajate arvates on oluline hea koostöö ja vastastikune usaldus. Õppe- ja kasvatustegevuses ilmnevatest probleemidest räägitakse vanemate ja kolleegidega. Mõnikord kasutatakse probleemide ilmnemisel spetsialistide abi. Peamiseks probleemiks, mis suhtlemist takistab, on vanemate vähene aeg koostööks õpetajatega. Õpetajate arvates oli oluline vestelda lastevanematega lapse arengust ning nõustada lastevanemaid.
Silvi Suure meelest on lastevanemad meeldivad koostööpartnerid. Nad on haritud, laia silmaringiga, töötavad eri aladel. Nende soovitustest ja nõuannetest, teinekord ka konstruktiivsest kriitikast on palju abi. Probleemiks on tänapäeva lapsevanema suur hõivatus. Ta soovib saada infot meiliga ja kiiresti. Vähemaks kipub jääma silmast silma suhtlemist, üksteise ärakuulamist. „Kui tegin 2009. aastal üle Eesti uuringut, siis ei jäänud meilitsi suhtlemine veel nii domineerima. Kindlasti on see piirkonniti erinev, aga meie lasteaias oodatakse juba aastaid e-posti, listi ja blogide vahendusel suhtlemist. Ühtpidi on hea operatiivselt toimetada, aga lapse toetamise ja arendamise seisukohast on tingimata vaja näost näkku lävida. Tuleb leida aega, et arutada ja üksteist paremini mõista,” rõhutab Silvi Suur.
Üheskoos töötada on parem
Direktor tunneb rõõmu ka lasteaia tegusast hoolekogust. „Eelmisel kevadel valis Tallinna haridusamet Pääsusilma lasteaia hoolekogu aasta hoolekoguks. See oli väga suur tunnustus. Aitäh hoolekogu esimehele Arnold Albertile, kelle eestvedamisel nii edukalt toimetatakse. Haabersti linnaosa valitsus valis tänavu aga meie hoolekogu liikme Margit Keskeri parimaks hoolekogu liikmeks. Hoolekogus on ka lapsevanem Katre Liiberg, kes sai eelmisel aastal heategevusprojekti „Märka ja aita” parima tegija preemia,” puistab Silvi Suur premeerituid nagu varrukast. „Hoolekogu on hea toetaja ja nõuandja. Suuremad otsused teeme koos. Eelmisel aastal oli palju ühiseid ettevõtmisi. Tegime koos hoolekoguga näiteks aastase personaliprojekti „Hea koostöö annab kvaliteedi – teeme koos!”, mis haaras vanemaid ja lasteaiatöötajaid. Selle käigus korrastati ning viidi turvanõuetega vastavusse lasteaia õueala ning soetati uusi õuevahendeid, korraldati sügislaat, tehti ühiseid töötube ning koolitusi lastevanematele ja õpetajatele.”
Õppeaasta alguses arutatakse hoolekoguga, mida ja kuidas teha koos vanematega. Vanemate osalusel on hulk traditsioonilisi ettevõtmisi, nagu sügislaat, kuhu kodudest tuuakse aedvilju, marju, hoidiseid, küpsetisi … Kuna 2005. aastast ollakse tervist edendav lasteaed, on ka tervist edendavaid üritusi, näiteks „Kõnni terviseks”, kus vanemad teevad lastega kõnniringi. Kes võtab lapse käekõrvale, kes paneb kärusse. Pisema lapsega saab teha lühema tiiru, esimene kontrollpunkt on aia taga.
Detsembris on hoolega ette valmistatud jõuluüritused. On kohvik vanemate ja laste küpsetistega, lasteaia personal keedab teed ja kohvi. On õnneloos, kus iga loos võidab. Juba mitu aastat esitavad õpetajad peredele näidendi, mille tulu kantakse „Märka ja aita” fondi.
Jõuluajal toimub jõululaat, kus pakutakse kodudes küpsetatud piparkooke ja piparkoogimaju, meisterdatud kõikvõimalikke jõulukaunistusi. Rühmas valmistavad lapsed jõululaadale näiteks jõulukaarte ja päkapikke. Päkapikke on küll paberist, küll puidust, voolitud ja lõngast tehtud. Õpetajate loovus on ammendamatu.
Need on vaid mõned lasteaia ühisüritused. Samamoodi arutavad sügisel iga rühma õpetajad vanematega aasta tegevuskava. Üritusteks ja õppekäikudeks tuleb vanematelt huvitavaid ettepanekuid, mida jõudumööda rakendatakse.
Kui Silvi Suur 2003. aastal Pääsusilma lasteaia direktoriks tuli, tõi ta endaga kaasa toreda traditsiooni – lahtiste uste nädala. Seda peetakse märtsis, lasteaia sünnipäevanädalal. Siis on iga päev eriline, täis ettevõtmisi ja külalisi. Alati on üks päev pühendatud Järveotsa gümnaasiumile. Sealt tulevad külla lasteaia kõige värskemad vilistlased, 1. klassi õpilased, ning õpetajad. Teine päev on Tallinna alushariduse ainesektsiooni õpetajatele, kellele pakutakse avatud tegevusi – näiteks õppemänge eri vanuses lastele ja ainevaldkondadele, mitmesuguseid töötube. Üks päev on lasteaiajärjekorras olevatele väikelastele ja nende vanematele. Nad tutvuvad lasteaiaga, käivad rühmades, kuulavad kontserti. Keegi õpetajatest mängib pisikeste külalistega. Lahtiste uste nädalal kutsutakse alati ka lapsevanemad külla. Õhtuti organiseerib iga rühm mängimist või meisterdamist vanematega. Tavaliselt 5. märtsil, lasteaia sünnipäeval on lastepeod sünnipäevatordiga. Õpetajad kostümeerivad end mõneks tegelaseks, on mängitud torti, Lottet ja kloune, peaasi, et lastel oleks lõbus.
Tänavu sai lasteaed 35-aastaseks. Juubeli puhul tehti ühine suurem tänuüritus kõigile – personalile, lapsevanematele ja headele koostööpartneritele.
Mida lapsevanemad tahavad
„Küsitlesin doktoritöö tarvis direktoreid, õpetajaid ja lapsevanemaid. Selgus, et lapsevanemad ootavad, et neid kaasataks rohkem lasteaia tegevusse ja otsustamisse ning et neile korraldataks loenguid ja koolitusi. Enda kogemuse põhjal saan öelda, et lastevanematele mõeldud koolitustest ei võeta kuigi palju osa. Tõenäoliselt on raske selleks aega leida. Uuringu järgi soovitakse lapse arengu teemalisi koolitusi: kuidas tulla toime erivajadusega lastega, kuidas lapsi kooliks ette valmistada, kuidas arendada laste sotsiaalseid oskusi,” selgitab Silvi Suur. Eelmisel aastal tehti vanematele ka „Kiusamisest vabaks” programmi metoodika teemaline koolitus. See programm meeldib nii lastele kui ka vanematele. Rühmades peetakse päevikut – lapsele antakse karuke koju ning tegevused, mida seal koos karuga tehakse, pildistatakse või kirjutatakse üles. Siis on peredel eriti huvitavaid ettevõtmisi. Karuga käiakse loomaaias, muuseumides, looduses. Teatris ja kontserdilgi on karu kaasas olnud.
„Uurimistulemused on üldistatud, ent ikkagi soovivad vanemad rohkem suhtlemist lasteaiaga. Nad ootavad, et õpetaja võtaks kontakti, et temaga saaks usalduslikult suhelda. Lapsevanemad ja õpetajad peavad heaks koostöövormiks arenguvestlust. Kõigile osapooltele on tähtis lasteaia hea maine. Ju siis vanemad hindavad lasteaeda, kuhu nad lapsed panevad,” usub Silvi Suur.
Olukordi, kus kodu ja lasteaia väärtushinnangud lahknevad, tuleb ikka ette. Tihti on lahkheli põhjus möödarääkimises või mitte lõpuni kuulamises. Silvi Suur püüab siis lapsevanematele selgitada mitte enda, vaid lasteaia seisukohta, mis lähtub lapse arengu huvidest. Vestlus aitab. Lahkhelide puhul kehtib reegel, et last mingilgi moel konflikti ei kaasata. Vajadusel korraldatakse vestlusringe näiteks õppealajuhataja ja spetsialistide osalusel. Alati on ühises arutelus leitud probleemile lahendus.
Enne lapse lasteaeda toomist soovitab Silvi Suur lasteaiaga tutvuda. Tasub uurida lasteaia eripära, väärtusi ja eesmärke ning õppe-kasvatustegevuse korraldust. Seejärel tuleb anda selgesõnaliselt tagasiside ja rääkida oma ootustest. Kui need kohe lahti räägitakse ja suhtumine on vastastikku lugupidav, saab alguse hea koostöö. „Võimalus küsida on hästi oluline. Mitte ainult lapsevanem, vaid ka personal ja juhtkond ootavad, et nendega räägitaks. Teeme nädalas korra pikema koosoleku ja pea igal hommikul arutame päeva läbi. Hindan inimesega rääkimist. Kui meili saadan, helistan tihtipeale üle. Ütlen lapsevanematele, et olen alati nende jaoks olemas. Helistage, kirjutage või tulge läbi,” julgustab Silvi Suur. „Kindlasti on asju, mida arutada, et miskit paremaks muuta. Peaasi, et kellelegi ei jääks midagi südamele.”
Ma küll ei ole märganud, et Tallinna Pedagoogikakoolis omandatud haridus oleks nii madalal tasemel. Meie lasteasutuses on tööl nii Tallinna Pedagoogikakooli , bakalaureuse kui magistrikraadiga õpetajaid. Seis on üsna halb. Eesti keele kirjaoskus jätab kõvasti soovida, kõrgtasemel eesti keele oskusest ei maksa rääkidagi, suhtlemisoskus puudulik, organiseerimisvõime puudulik, käitumisoskus puudulik. Lasteaiaõpetajal ei ole üldse vajalik omada doktorikraadi. Mingit tähtsust ei oma see, milline pedagoogiline haridus kellelgi on, vaid see kas õpetajal on soov seda tööd hästi teha, soov omandada pidevalt ametialaseid teadmisi, tahe õpitut enda töös kasutada jne. Pool Eestimaad on täis endise Tallinna Pedagoogikakooli õpetajaid ja nad on väga professionaalsed tegijad ! Momendil antavast pedagoogilise kõrghariduse õppekavast umbes pool on täiesti mõttetu ja seda ei ole selles töös kunagi vaja. Koolieelse lapse anatoomia, füsioloogia ja hügieen, psühholoogia, koolieelse lapse pedagoogika, emakeel, vene keel, emakeele metoodika, algõpetuse, logopeedia praktikum, lastekirjandus, ilmekas lugemine, laste loodusega tutvumise metoodika ja looduse praktikum, matemaatiliste mõistete arendamise metoodika, kunstitegevuste metoodika, muusika koos muusika metoodikaga, kehalise kasvatuse metoodika, tehnilise õpetamise vahendid, töökaitse, rütmika, informaatika, praktilised tööd, kehaline kasvatus, , individuaalne klaveriõpetus, pedagoogiline praktika lasteasutuses, kursusetöö – need kõik on omandatud Tallinna Pedagoogikakoolis, lisaks töö käigus omandatud arvutioskus ja kõrgtasemel eesti keele oskus. Kas see ei olegi pedagoogiline haridus ?
Täiesti Mallega nõus. Ega haridus iseenesest ei tee tööd. Meilgi on palju Tallinna Pedagoogikakooli lõpetanud õpetajaid. 40-50-aastasena kõik enam kõrgkooli ei lähe. Tallinna on kaugel käia ja kui on valida, kas koolitada ennast või oma lapsi, siis loomulikult ikka eelistad lapsi. Olukord, kus vastne bakalaureusekraadi omanik saab rohkem palka kui kogenud keskeriharidusega õpetaja, on ebaõiglane.
Olen Teiega täiesti nõus. Töötan lasteaias juba 25 aastat ja olen ka koguaeg saanud nn. ” kõrgharidusega ” õpetajatest vähem palka. Sageli on veel olukord selline, et ära tuleb teha ka paarilise töö, kuna tal puuduvad töökogemused ja oskused ning lisaks saan palka temast vähem. See olukord on väga ebaõiglane.
Olen õpetajana töötanud 18 aastat. Lõpetasin Tallinna Pedagoogilise Seminari 16 aastat tagasi(kaugõppes). Tundsin vajadust, mitte ainult materjaalset,edasiõppimiseks. Olen rahul oma otsuse üle. Õpetatavad ained on vajalikud ka eneseharimiseks (silmaringi avardamiseks), mitte ainult erialaseks tööks. Kiidan igati õppimist ja innustan ka kõiki kolleege, kellel keskeriharidus edasi õppima oma kutsetöös. Taluma peab pingelisi perioode kuid oskuslikult aega planeerides saab hakkama. Võidate teadmistes, mida oma töös kasutada ja saate palgalisa. Olete innovaatilisemad. Enne uuesti õppimaasumist olid minu tööga rahul lapsed,lastevanemad, kolleegid ja juhtkond. Nüüd edasi õppides tunnistan, et ma ei ole täielikult rahul oma eelnevalt tehtud tööga. Nüüd tean kuidas seda teha paremini.
Vabandega, kuid juhin teie tähelepanu sellele, et sõna ” materiaalne ” kirjutatakse i – tähega, mitte j – ga. Vaatasin ÕS – ist.
Vabandage, kuid juhin Teie tähelepanu sellele, et sõna ” materiaalne ” kirjutatakse i – tähega, mitte j – ga. Vaatasin ÕS – ist.
Siin on trükivead sees, seetõttu trükkisin uuesti.
Alati on mida õppida 🙂