Kolm raamatut luuludest

5. juuni 2014 Ilmar Tomusk - Kolm raamatut luuludest kommenteerimine on välja lülitatud

Luul jumalast

Oxfordi evolutsioonibioloogi Richard Dawkinsi (1941) raamatu „The God Delusion” (Bantam Books 2006) eestikeelse tõlke pealkiri on „Luul jumalast” (Valgus 2011). „Luul” on eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt meditsiinitermin ja selle tähendus on haiguslik kujutlus, tegelikkusele mittevastav veendumuslik mõte.

Luuludega on nii, et kellel need on, ei tea, et tal need on. Tema arust on tegemist reaalsusega ning luulud on hoopis nendel, kes neid ei näe. Meenutagem kas või Nobeli majanduspreemia laureaadist John Forbes Nashist vändatud filmi „Piinatud geenius”, milles skisofreenikust peategelane oma luuludega võitleb.

Dawkinsi arvates on luulud kõikidel usklikel. Teadusliku ning võitleva ateistina pakub ta hulga vastuväiteid, mis peaksid jumala olemasolu kummutama. Peamine neist on Darwini loodusliku valiku teooria. Selle kinnituseks tsiteerib ta astrofüüsik Fred Hoyle’i, kelle sõnul on kõrgemate eluvormide tekkimine evolutsiooni teel võrreldav sellega, et torm käib üle romula ning selle käigus tekib seal leiduvast materjalist Boeing 747. Dawkins pöörab Hoyle’i mõtte pea peale, lausudes, et jumal ongi seesama ilmvõimatu Boeing 747.

Richard Dawkins

Richard Dawkins

Eriti kuri on Dawkins nende peale, kes arvavad, et jumal on loonud maailma. Tema sõnul on teadus tõestanud vastupidist, ja väga rumalad on need, kes sellest aru ei saa. Samas pole Dawkins ka ise luuludest vaba, sest kui Ben Stein küsib temalt ühes intervjuus elu tekkimise kohta, selgitab Dawkins, et elu sai alguse esimesest end reprodutseerinud molekulist. Miks ja kuidas see juhtus, ei tea Dawkinsi sõnul tema ega keegi teine. Seejärel pakub ta välja teooria, et kunagi ammu arenes kuskil universumis kõrgel tasemel tsivilisatsioon, kes disainis elu ja külvas selle meie planeedile. Dawkins peab seda tõenäoliseks, lisades, et rakust võib leida märke nn disaineri kohta, kes võibki olla mujalt universumist pärit tsivilisatsioon. Kumb on teaduslikum luul, kas luul jumalast või luul tulnukatest, sellele ei oska mina küll vastata. Aga tulnukaluul on igati sobiv vastus Dawkinsi kuulsale küsimusele, kes disainis disaineri. Täpsemalt: kui jumal on looja (disainer), kes siis lõi (disainis) jumala? Tulnukate kohta on Dawkinsil vastus olemas – nemad tekkisid kaugel universumis vastavalt Darwini teooriale.

Dawkins ulatab abikäe kõigile, kes soovivad religioonist vabaneda. Nii on tema ingliskeelse raamatu lisas enam kui 30 organisatsiooni kontaktid, mis maailma eri paigus ateistliku kasvatustööga tegelevad. Mulle on see teema tuttav, kuna omandasin 1981.–1982. aastal Tallinna polütehnilises instituudis õhtuti dotsent Kuulo Vimmsaare teadusliku ateismi loenguid kuulates ateistliku kasvatustöö organisaatori kutse ja sain kõvade kaantega tunnistuse selle kohta, et ma oskan teaduslikult jumalat eitada. Eriti põnevad olid need loengud, kui Vimmsaare oli haige ning teda asendas Priit Kelder, kes tutvustas marksistlikele üliõpilastele häbi tundmata zen-budismi aluseid.

Luul teadusest

Rupert Sheldrake (1942) on Cambridge’i doktorikraadiga biokeemik, kes on uurinud taimede arengut ja fütohormoone. Üleilmse tuntuse on ta saavutanud valdkonnas, mida tõsised teadlased nimetavad pseudoteadusteks. Ta uurib parapsühholoogiat ning sellega seotud nähtusi – ekstrasensoorseid võimeid, selgeltnägemist jpm. Sheldrake on loonud teooria morfilisest resonantsist, mis ühendab organisme väga suurte vahemaade tagant, edastab teavet ohtude, omandatud oskuste jms kohta ning mõjutab ka pärilikkust.

Rupert Sheldrake

Rupert Sheldrake

Oma raamatus „The Science Delusion: Freeing the Spirit of Enquiry” (Coronet 2012, ek „Luul teadusest: Uuriva vaimu vabastamine”) heidab autor teadusele ette, justkui oleks see veendunud, et kõik on juba selge ning ümbritseva reaalsuse lõplikust mõistmisest on puudu vaid mõned pisidetailid.

Teadusest on saanud uskumuste süsteem, mis rajaneb kümnel dogmal: kogu loodus, ka elusorganismid, on pelgalt mehaanilised masinad; mateerial puudub teadvus, isegi inimteadvus on aju tekitatud illusioon; mateeria ja energia hulk on alati samasugune (v.a Suur Pauk, mille käigus kogu mateeria ja energia ühtäkki tekkisid); loodusseadused on muutumatud; loodusel puudub eesmärk, evolutsioonil pole eesmärki ega suunda; bioloogiline pärilikkus on ainult materiaalset päritolu; teadvus asub peas ning see on ajutegevuse produkt; mälestused on salvestatud materiaalsel kujul ajus ning surres need kaovad; seletamatud nähtused nagu telepaatia on illusioon; mehhanistlik, ainult materiaalsel põhinev meditsiin on ainus, mis tegelikult toimib.

Sheldrake’i arvates peaks teadus dogmadest loobuma ning vaatama maailma avarama pilguga. Ta on nagu paha poiss, kes istub klassi tagumises pingis, ja kui õpetaja räägib õpilastele õppekavas ette nähtud juttu, tõstab ta aeg-ajalt pilgu ja küsib mõne küsimuse, millele õpetaja ei oska vastata. Näiteks küsib ta, mis on teadvus ja kus see asub. Miks näevad inimesed mõnikord sündmusi ette ja tunnevad, kui neid selja tagant vaadatakse, kuigi nad seda ei tea? Miks sa tead mõnikord juba telefonihelinat kuuldes, kes helistab? Kuidas koerad ja kassid teavad, millal peremees koju tuleb? Miks mõjuvad platseeboravimid teinekord niisama hästi kui päris ravimid? Kus olid looduse seadused enne Suurt Pauku ja kust me teame, et need on muutumatud? Kust me teame, et loodusel ei ole eesmärki? Kui loodusel ei ole eesmärki, kuidas saab eesmärk olla inimesel jne?

Õpetaja on selliste küsimuste pärast kuri ja paneb Ruperti nurka seisma. Samamoodi on teadusringkonnad pannud Rupert Sheldrake’i nurka seisma. Kuid see ei tähenda, et küsimusi, mida Sheldrake küsib, ei tohiks küsida, või et need lihtsalt iseenesest kuskile kaovad.

Oma mõtete illustreerimiseks toob autor arvukalt näiteid, millest kõige toredam on lugu hallist Aafrika papagoist Nkisist, kes kasutas edukalt enam kui 1500 ingliskeelset sõna. Nkisi kommenteeris oma perenaise tegevust ja tema mõtteid, Sheldrake’i sõnul ärkas Nkisi perenaine tihti üles selle peale, et tema Psittacus erithacus seletas, mida perenaine parasjagu unes oli näinud.

Saatana luul

David Berlinski (1942) on Princetoni haridusega filosoofiadoktor. Ta on mitmes ülikoolis õpetanud matemaatikat, inglise keelt ja filosoofiat, kirjutanud raamatuid diferentsiaal- ja integraalarvutusest, süsteemianalüüsist, matemaatika ajaloost ja filosoofiast. Lisaks on tema sulest ilmunud mõned krimiromaanid. Hiljuti loetud „Newton’s Gift: How Sir Isaac Newton Unlocked the System of the World” („Newtoni and: Kuidas sir Isaac Newton muukis lahti maailmasüsteemi?”) on nauditav lugemine neile, kes inimkonna ajaloo ühe helgema pea mõttemaailmast paremini aru saada tahavad.

16David Berlinski (3)David Berlinski luuluraamat on „The Devil’s Delusion: Atheism and its Scientific Pretensions” (Basic Books 2009, ek „Saatana luul: Ateism ja selle teaduslikud ambitsioonid”). Berlinski raamatu ajendiks on Dawkinsi oma. Berlinski on kinnitanud, et ta on sekulaarne agnostik. Siiski leiab ta, et võitlev ateism, kõige religiooniga seotu naeruvääristamine ning teadusliku maailmapildi ainuõigeks pidamine on väär, kuigi religiooni vastaste arvates on teadus ainuke asi, millesse mõistlikud inimesed peaksid uskuma. Berlinski ülistab teadust ja teadussaavutusi, kuid leiab, et maailmas on palju sellist, mida teadus ei suuda seletada.

Tema veebileht võtab raamatus tõstetud küsimused lühidalt kokku.

• Kas keegi on suutnud kunagi tõestada, et jumalat pole olemas? Mitte sinnapoolegi.

• Kas kvantkosmoloogia on selgitanud, kuidas tekkis universum või miks see olemas on? Mitte sinnapoolegi.

• Kas teadus on suutnud selgitada, miks universum näib olevat peenhäälestatud selliselt, et selles võiks eksisteerida elu? Mitte sinnapoolegi.

• Kas füüsikud ja bioloogid on valmis uskuma kõike seni, kuni see pole seotud religioosse ideega? Küllap vist.

• Kas moraalne ratsionalism on aidanud meil mõista, mis on hea, mis on õige ja mis on moraalne? Ei ole.

• Kas sekulaarsus on kohutaval kahekümnendal sajandil toonud maailma headust? Kaugel sellest.

• Kas teaduses eksisteerib piiratud ning ängistavalt ainuõige mõtteviis? Nii paistab olevat.

• Kas teaduses või teadusfilosoofias on midagi, mis õigustab väidet, et usk on irratsionaalne? Mitte ligilähedaseltki.

• Kas teaduslik ateism on intellektuaalse põlguse labane väljendusviis? Surmkindlalt.

Ateism ei ole religiooni suhtes ülimuslik ning religiooni eitamine ei tee mitte kedagi teaduslikumaks. Et universumi ja elu olemasolu seletada, pakub teadus välja üha fantastilisemaid teooriad. Kui universumist jääb väheseks, aitab hädast välja multiversum, kus on lõputu hulk universumeid, millest ühes tekkisid juhuslikult kõik eluks vajalikud tingimused.

Ateism pole religioonist humaansem, selle tõenduseks toob autor nimekirja 20. sajandi sõdadest ja konfliktidest, lisades andmed sadade miljonite inimohvrite kohta.

Berlinski, olles oma karjääri jooksul tegelnud molekulaarbioloogia, füüsika, matemaatika, filosoofia ja kirjandusega, tunneb end ühtviisi kodus, rääkides nii holokaustist, Suurest Paugust, elementaarosakeste standardmudelist, Newtonist, Einsteinist, Anna Kareninast, evolutsiooniteooriast kui ka kvantfüüsikast. Üks selle raamatu pärl on kindlasti Stephen Hawkingi ainetel ning katoliku katekismuse eeskujul koostatud kvantkosmoloogia katekismus, milles esitatud küsimuste ja vastuste kaudu näitab autor lõbusas stiilis, mida ta tänapäeva kvantkosmoloogist arvab. Selgituseks lisab ta, et tegemist pole sugugi kvantkosmoloogia paroodiaga, vaid see ongi kvantkosmoloogia.