Kui range peab olema kooli juhtkond?

6. juuni 2014 Tuuli Hiiesalu õpetaja - 4 kommentaari

Käes on lendamiseaeg. Kes lendavad lasteaiast kooli, kes koolist kõrgkooli või kutsekooli, mõni on jõudnud õpingutega juba nii kaugele, et lendab päris ellu. Lend peaks olema rõõmus sündmus, vaba ja kerge. Tavaliselt see nii ongi, kuid tuleb välja, et mitte alati ja mitte igal pool.

On üks kool ja selles koolis üheksandik, kes kirjutas õpetajatele ja juhtkonnale saadetud kirjas, kui hea meel on tal olnud õppida oma õpetajate käe all. „Te olete teinud imelist tööd, aitäh teile!” kirjutab see üheksandik õpetajatele. Paraku võime sellestsamast kirjast mustvalgel lugeda: „Kui ma siiani olin selle kooli patrioot, siis nüüd on see külg minus kustunud. Ma ei saa enam armastada kooli, kes ei armasta oma õpilasi.”

Kuidas ja miks sündis selline vastuoluline kiri? Juba ammuseid tavasid järgides pidasid üheksandikud tutipäeva, ja nagu ikka kuulub selle päeva juurde lisaks tutipaeltele, põlvikutele ja kaisukarudele ka vesi. Juhtkond oli õpilasi hoiatanud, et tutipäevaaktus jääb ära, kui keegi märjana klassi ilmub (või koolimajas pritsib või tabab veega kedagi asjasse mitte puutuvat), seetõttu mürgeldasid lõpetajad hommikul enne tunde koolihoovis.

Õige varsti jõudis nendeni aga juhtkonna teade, et kokkulepet (millest paljud teadlikudki polnud) on rikutud ja tutipäeva aktus jääb pidamata. Õpilaste nördimus kandus koos veega koolimajja. Üheksandik kirjeldab, kui elevil nad olid ja kuidas nad seda päeva nautisid, kuid küsib samas: „Kas on õige nii väikese eksimuse pärast jätta ära üritus, mida üheksandad klassid nii väga ootasid ja mida kaheksanda klassi õpilased suurima hoolega ette olid valmistanud?”

Tänu üheksandike endi visadusele ja õpetajate toetusele eksamitele saatmise üritus selles koolis siiski toimus, kuid väljapool koolimaja, vabas õhus. Õnneks oli ilmataat sel korral õpilaste poolel ega keeranud vihmakraani lahti. Kui õpetajatel ja kaheksanda klassi õpilastel jätkus häid sõnu, mida lõpetajatele öelda, siis üritusel viibinud koolijuhil paraku mitte.

Tahaks väga küsida, mis kool see on, kus lõpuklassi õpilased peavad endale tutipäeva aktust juhtkonnalt nuruma, kus lõpetaja kirjutab avalikult, et juhtkond üritab õpilaste elu teha täielikuks põrguks.

On selge, et kokkulepetest ja reeglitest tuleb kinni pidada, märjaks tehtud trepp tuleb ära kuivatada, kuid „kuritöö” ja karistus peaksid olema tasakaalus. Antud juhul oli karistus väikse eksimuse eest ikkagi ebaproportsionaalselt suur.

Olen õnnelik, et saan olla õpetaja koolis, kus tutipäeval võib ikka veepüstolitest pisut vett voolata ja aktusel ka liigutuspisaraid silmadest. Kerget ja kooli toetatud lendu kõigile lõpetajatele!


4 kommentaari teemale “Kui range peab olema kooli juhtkond?”

  1. nukker õpetaja ütleb:

    Pole mingi ime. Juba hulk aega on ministeeriumi ja valitsuse vaenulik tegevus viinud koolidest tublid koolijuhid. Omaaegsete “maa soolade” asemel on juba ammu truud parteisõdurid ja võimuahned kohatäitjad, kel sageli lastest aimugi pole. Kooli aina reformitakse ja reformitakse ning head õpetajad aina kaovad koolist. Inimestest hoolimine ongi kõige raskem, sest siis kuluvad nii närvid kui süda.

  2. Peep ütleb:

    Kooli süü on selles, et aastaid tavana toimunud sündmuse reegleid ei ole maast madalast õpetatud. Nii ongi kooli lõpus, tutipäeval, suur üllatus, et mis asja? Ei tohi… Sest näiteks mitte üks õpilane ei lähe koolimaja nurga taga pissile kuna teatakse, nii ei tohi! Nii on õpetatud. Samamoodi peavad olema kooli reeglid ja tavad aastatega juurdunud.
    Kuid ka konkreetsetel õpilastel on vastutus tegude ees. Nii ühekaupa kui kollektiivselt. Sest kui täna tolereerime reeglite rikkumist tutipeol, siis järgmised mööndused on kerged tulema. Lapsed peavcd aru saama ka sellest, et kogu klass vastutab. Üks lollitab, siis teised ei peida silmi vaid manitsevad.

    [Toon klassikalise näite: plikad ei tee mitte kui midagi, poisid aga sooritavad lollusi. Süüdi on poisid. Aga tegelikult on süüdi mõlemad! Poisid ei tee tegusid kui pole publikut. Ja kui plikad ei kihistaks-edvistaks, siis poleks ka taidlejaid!]

    Arvamuslugu on ühe inimese vaade. Ise ma sündmust ei näinud ja tegelikku tõde ei pruugi keegi kõrvalseisja teada. Aga kas kooli juhtkond oli tõesti nii kalk ja südametu nagu lugu paistab? Ja kas laste eksimused olid tõesti nii piskud?

  3. Tiina ütleb:

    Nii hoolikalt umbmäärase jutu peale on raske midagi arvata. Kui teaks, mis juhtus, siis oskaks ehk kirjutajaga kaasa nutta. Aga me ei tea, ja sellep ootaks enne arvamist ära ka teise poole nägemuse asjast.
    Mis mõte on nii pidetut lugu üldse avaldada, on mu ainus tekkinud mõte.
    Loodame, et Õpetajate Leht, kui ta kord A ütles, ütleb ka B ja toob nüüd meieni info, kuidas asjad päriselt olid.

  4. Neleri ütleb:

    Lihtsalt uskumatu, mida kõike lihtsast tänuavaldusest õpetajale, juurde ei mõelda. Mina, lugeja ja mitte asjaosaline, ei oleks osanud juurde mõelda suutmatust enam kooli mitte armastada.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!