Kui vähe on vaja, et head teha!
Lõppeval kooliaastal käis 113 Lääne-Virumaa abiturienti kohalikes vabaühendustes kogukonnapraktikal.
See oli esimene kord, kui Eestis katsetati ühiskonnaõpetuse osana kogukonnapraktikat, mis viis gümnasistid koolikeskkonnast välja vabaühendustesse, et õppida tundma nende töökorraldust ja toimimispõhimõtteid ning avastada võimalusi ka ise teiste heaks midagi kasulikku teha.
On ju omajagu vahet, kas õpid kodanikuaktiivsuse mõistet õpikust ja loed selle kohta ajalehest või aitad ise meeskonna liikmena millegi sünni juures kaasa: korraldad Eesti linnade talimänge või oma kandi lastele ja noortele kohvikuõhtut, paned kokku toidupakke ja ulatad neid abivajajaile, käid rääkimas ja mängimas puuetega lastega, hoolitsemas varjupaiga loomade eest ja otsid lahendusi nende elutingimuste parandamiseks või mõtled kaasa, kuidas spordibaasi rohkem tervisesportlasi tuua, ja kirjutad selleks projektitaotlusegi.
Kes tegid otsa lahti?
Esimestena panid vabaühenduste liidu EMSL eestvedamisel kogukonnapraktika ja iseenda proovile Rakvere gümnaasiumi ja Rakvere reaalgümnaasiumi lõpuklasside õpilased. Seda tänu nende ühiskonnaõpetuse õpetajatele Heli Kirsile ja Elle Kohalile, kes usuvad, et vabaühenduse juures abiks käies saab õpilane arendada endas mitmeid eluks vajalikke oskusi ja teadmisi, millest koolipingis õppides jääb väheks.
Teiselt poolt tulid poolele teele vastu Lääne-Virumaa vabaühendused, kes pakkusid enda juures praktikakohti ja leidsid noortele ülesandeid, mis andsid neile vabaühenduse tegevusest hea arusaamise ning võimaluse jõu ja nõuga ühenduse töösse panustada. Meelepärase praktikakoha valisid õpilased endale 24 vabaühenduse seast, kes olid eelnevalt käinud end koolis õpilastele tutvustamas. Populaarseimateks kujunesid huviselts Elujoon, Mõedaku spordibaas, Rakvere toidupank ja vabavaralist tarkavara arendav MTÜ Nynask.
Iga õpilane kohustus leppima oma juhendajaga kokku vastastikku sobivad ajad, mil novembrist märtsini vähemalt kümne tunni jagu ühendusel abiks käia. Õpilased täitsid ka praktikapäevikut ning pärast praktikat analüüsiti vabaühenduses kogetut nii praktikajuhendaja kui ka kaasõpilaste ja õpetajaga.
Kui kõrgelt õpilased kogukonnapraktikat hindasid?
Nüüd kevadel küsisime katseprojektis osalenud õpilastelt, kui kasulikuks ja huvitavaks nad kogukonnapraktikat ühiskonnaõpetuse osana peavad. Kasulikkuse kohta jagunesid vastused klassikalise Gaussi kõvera järgi. Skaalal 0−5 anti hindeid kahest viieni. Valdavalt arvati, et kogukonnapraktika oli neile ühiskonnaõpetuse aines keskmiselt kasulik. Peamiselt oldi rahul just võimalusega teha midagi täiesti uut, mille käigus omandati ühtlasi oskusi ja teadmisi, õpiti iseennast tavatutes olukordades paremini tundma ning arendati endas kasulikke omadusi – rajamärgiste paigutamisel treeniti täpsust, pereraadio otse-eetris sõna võttes eneseväljendust, eakatele arvuti kasutamist õpetades kannatlikkust, suurüritust korraldades tähelepanu pöörama ka detailidele. Sai proovida programmeerimist, põneva pressmasinaga õnnitluskaardi meisterdamist, spordiürituse eelarve koostamist, SWOT-analüüsi, suheldi inimestega, kellega muidu vähe kokku puututakse (puuetega inimesed, eakad, vaesed, lapsed). Kogukonnapraktika olulise tulemusena tõid paljud õpilased välja, et nad said hea ülevaate vabaühenduste toimimisest, majandamisest ja rollist ühiskonnas.
Kui osa õpilasi kogukonnapraktikat kõige kasulikumaks ei pidanudki, siis huvitavaks pidas seda 80% õpilastest. Skaalal 0−5 olid huvitavuse hinnetest üle poole 4 või 5.
Aega niigi vähe!
Algul oli skeptilisi õpilasi palju ning paras hulk ka neid, kes kogukonnapraktika vastu väga pahaselt sõna võtsid. Üks peamisi argumente oli, et abiturientidel on õppetöö ja huviringide kõrvalt aega niigi vähe. Tulevikus püüame õpilastele vastu tulla, soovitades planeerida kogukonnapraktika esimesse poolaastasse, kui eksamiteks valmistumine pole veel täies hoos. Rohkemgi tekitas õpilastes vastumeelsust aga mõte, et n-ö vabatahtlik töö tehakse kohustuslikuks. Hoolimata õpetajate selgitustest, et gümnaasiumi astunuile on õppeprogrammi (sh kogukonnapraktika) läbimine täies mahus kohustuslik, jäid paljud õpilased oma seisukoha juurde. Praktikast keeldujaile (neid oli vaid kaks) anti teemaga haakuv ja ajamahult lähedane asendusülesanne.
Kuigi ka pärast praktikal käimist arvas veidi alla kolmandiku õpilastest, et kogukonnapraktika ei peaks olema ühiskonnaõpetuse aine kohustuslik osa, tunnistasid väga paljud, et esmasest skepsisest ja vastuseisust hoolimata said nad kogukonnapraktikast väga kasuliku ja hea kogemuse, ning julgustasid järgmiste aastate abituriente kogukonnapraktikale võimalust andma.
—
Vahetuid muljeid ja emotsioone kogukonnapraktikast jagavad Rakvere gümnaasiumide õpetajad Heli Kirsi ja Elle Kohal
Milliste emotsioonidega õpilased praktikalt tulid?
H. K.: Emotsioonid olid vastakad: osale õpilastest oli kogukonnapraktika ülipõnev, teistele tüütu kohustus.
E. K.: Üldine mulje osutus ootamatult heaks. Eriti liigutatud olid need õpilased, kes abistasid toidupangas, loomade varjupaigas või tegelesid puuetega lastega. Leiti, et kogukonnapraktika kogemus kulub edasi õppima asudes ära. Mõned muidu napisõnalised noored osutusid oma muljetest rääkides ootamatult jutukateks.
Mis noori kõige rohkem üllatas?
H. K.: Õpilasi üllatas, kui toredad on vanemad inimesed, kes on valmis oma elukogemustest rääkima ja eakate probleeme selgitama. Mõni õpilane sai üllatusega teada, et ta ei olegi väga suur loomaarmastaja, kui oli tutvunud kodutute loomade varjupaiga tegevusega. Mõni rõõmustas, et suutis teha väga rutiinset tööd.
E. K.: Õpilasi üllatas, kui vähesest piisab, et kellelegi head teha. Et puudust kannatavad pealtnäha tavalised inimesed, kelle välimusest seda näha ei ole. Et abivajajaid on meie ümber nii palju. Et vabatahtliku tööga saab igaüks hakkama. Et vabaühendustes tegutseb nii palju sõbralikke ja abivalmis inimesi. Et suurürituste korraldamine nõuab nii suurt pingutust ja palju ressurssi. Üllatasid ka meie ranged soostereotüübid: toidupangas oli abivajajaile toidupakke jagamas üksainus noormees ja kolmteist neidu, vabavaralise tarkavara arendamise mittetulundusühingu Nynask valis praktikakohaks üks neiu ja üheksa noormeest.
Kuidas muutus suhtumine vabatahtlikku töösse ja vabaühendustesse?
H. K.: Nenditi, et head teha on tore, et tänu praktikale pandi paremini tähele ühiskonna probleeme, näiteks kihistumist, vaesust. Pärast praktikat leidsid nii mõnedki, et toimetaks veel.
E. K.: Saadi aru, et vabaühendused muudavad ühiskonna sidusamaks, aitavad kodusistujaid aktiivsesse ellu tuua, pakuvad neile eesmärgistatud tegevust.
Missugused on kodanikuühiskonna teemad koolis?
H. K.: Nüüdisühiskond, demokraatlik ühiskond, kohalike omavalitsuste toimimine, integratsioon, kodanikuühiskond, mittetulundusühingute tegevusvaldkonnad, Rakveres tegutsevad MTÜ-d ja sihtasutused, riigi ja kodanikuühiskonna koostöö, kodanikualgatus, suhtlusvõrgustikud, meedia ja reklaam. Kuna nii mõnigi abiturient on mingi vabaühenduse tegevuse juures varemgi abiks olnud, lasksime eelmistel aastatel nendel õpilastel oma kogemustest klassile rääkida.
E. K.: Neid teemasid on mingil määral õpitud ka põhikoolis, kuid sellest ei mäleta abituriendid suurt midagi. Ilmselt oli põhikoolis huvi vabaühenduste vastu veel väike ja elukogemus samuti napp.
Milliseid aruteluteemasid tõi kogukonnapraktika teie tundidesse?
E. K.: Läksime lausa filosoofiliseks: mis on vabadus?! Kui vabad me oleme? Jõudsime sinna vabatahtliku töö ja praktika juurest. Arutlesime liberaalse maailmavaate ja vaesuse üle. Kes on vaesuses süüdi ja mis vaesust põhjustab? Puuetega inimeste kaasamine ühiskonda oli üks uus teema.
H. K.: See, mis õpilasi liigutas ja üllatas, tekitas ka tundides elavat arutelu. Mainisin neid teemasid juba ka eespool: näiteks vaesus, kihistumine, eakate toimetulek, noorte enda võimed ja tulevikuplaanid.
—
Kes tahavad kaasa lüüa?
Kogukonnapraktika laieneb järgmistel aastatel üle Eesti. Huvitatud koolidel ja vabaühendustel palume julgesti ja viivitamata ühendust võtta vabaühenduste liiduga (EMSL) aadressil teve@ngo.ee. Rohkem infot ngo.ee/ kogukonnapraktika.
Oma rikutuse tasemelt lugesin sõna “kodusistujad” sõnaks “kodusisustajad”, sest tunnetan korteriühistute tasandilt trendi – mina maksan, aga Teie peate tegema, et mul korteris hea oleks. Ka koridori ja ukseesise ja maja ümbruse peate ilusaks tegema. Mõned püüavad võidelda sellise hoiaku vastu kasvõi sellega, et teevad trepikodade pesemiseks graafikud, mille alusel kõik korterid järjekorras peavad trepikodasid koristama. Tore on vaadata, kui pärast suurt lumesadu pered koos lastega on tulnud maja ümbert kõnniteid puhastama, sest labidad ja luuad on kõigile kättesaadavad. Kurb on vaadata, kui pensinärist koristaja üksi seda teeb.
Ootus on kujunenud, et noored saaksid materiaalse võimaluse aidata eakamatel inimestel kasvõi moraalselt vananenud arvutustehnikat paika panna ja algkursuse anda, vanema inimese kogemusi arvestades, kuidas arvuti tööle saada, välja lülitada, kuidas midagi huvitavat teada saada, kasvõi mingit mängu mängida, arvet maksta jne. Rägitakse, et ca 20% elanikest ei oma arvutikasutuse võimalust.
“Kurb on vaadata, kui pensinärist koristaja üksi seda teeb.”
Kurb kui tööle võetakse inimene, keda on kurb töötamas vaadata.
Kurb, kui kommenteerija
— ei tahagi mõista juttu , mida ta kommenteerib.
— või lähtub vaid kaine aru poolelt vaadates, kaasamata südant. Aga a i n u l t südame ja mõistuse koostöös sünnib t a r k u s …
— Ja naljakas see kommentaar ka polnud! 🙁