Kuidas põhikoolipoisse kutsekoolis hoida?

20. juuni 2014 Ülo Tikk ajakirjanik - Kommenteeri artiklit

Kutsekoolid loodavad, et täiskohaga rühmajuhendajad aitavad väljalangust oluliselt vähendada.

Kutsekoolides on hakatud rakendama täispalgaga rühmajuhendajaid, et oleks keegi, kes just esimesel õppeaastal lapseohtu õpilastel, eriti poistel silma peal hoiaks. Ühe rühmajuhendaja hoole alla antakse 150−200 õpilast. Rühmajuhendajad ise kinnitavad, et saavad hakkama, sest tõsisemalt tuleb tööd teha umbes poolega hoolealustest ja kutseõpetajatel on lepingusse kirjutatud ka kasvatustöö. Samas tundub sadakondki õpilast ühe rühmajuhendaja kohta palju, eriti kui arvestada, et Belgia ja Hollandi kutsekoolis õpetab ühtainust rühma korraga kaks õpetajat.

Mida arvavad rühmajuhendajad ise?

Töö, mis hoiab sind virgena!

Luule Press (pildil), Tallinna tööstushariduskeskuse rühmajuhendaja, märgib, et põhiline aur ja vile kulub tal põhikoolist tulnutele. Neid heidutab uus kool, uued kaaslased, uued nõudmised. Pahatihti käib rühmasisene võitlus liidrirolli pärast ja kombatakse piire.

„Alguses jahmatas mind nende sõnavara,” räägib Luule Press. „Kes räigemalt väljendas, see kõvem mees oli. Inimlikud, ilma pilketa rahulikud arutelud aitavad mõista, mis on sünnis ja mis mitte. Arusaamine on väga individuaalne. Mõnel võib selleks palju aega kuluda.”

Ta on täheldanud, et vene rühmade poisid võtavad seletusi tõsisemalt. Kui pärast arutelu nendega koolis kohtud, võtavad kohe käed taskust, teretavad, nägu laia naeru täis. Eesti poistele peab meelde tuletama, et vanema inimesega rääkides tuleb püsti tõusta, sõna võttes või esinedes kuuenööbid kinni panna ja muud elementaarset. Aga vene noormeestel on omad probleemid: kõva häälega rääkimine, valimatu sõnakasutus jms. Samas on selgunud, et poistele meeldib, kui täiskasvanu nendega eluliste teemade üle arutleb.

Missugune on rühmajuhendaja tööpäev? Hommikul avab ta esimese asjana e-kooli ja vaatab üle, kes on eelmise päeva konsultatsioonides ja järelevastamistes käinud ja hinded ära parandanud. Seejärel uurib ta, kui palju lapsevanemaid on oma lapse puudumise kohta e-kooli sissekande teinud. Varem võttis ta puudumiste põhjendusi vanematelt vastu telefoni ja meili teel, kuid et meilidele vastamisele kulus üle poole päeva, arvestab ta nüüd e-kooli sissekandeid. Vanemad on uue korraga harjunud ja rahul, et saavad teha märkusi, esitada küsimusi. Vahetevahel käib ta vaatamas oma rühmade tunde, jälgib noormeeste tegevust, tunnist osavõttu, missugune on meeleolu, arutab nähtut õpetajatega.

Kevadel oli lapsevanematele koolitus. Ei osalenud kuigi palju isasid-emasid, aga õhkkond oli konstruktiivne ja asjalik. Teemaks oli konfliktidega hakkamasaamine ja õpimotivatsiooni tõstmine. Vanemate leidsid, et selliseid koolitusi tuleks teha juba koolitee algul, ja kohe mitu. Kõige kõrgemalt hindavad lapsevanemad neljasilmavestlusi, sest mõneski kodus lapsed oma vanemaid ei kuula, vanemad vajavad aga abi. Avalikult nad sellest rääkida ei taha. Nii mõnelegi isale on tulnud selgitada, et pole mõtet saata poega kibeda õppimise ajal autokooli või suurema taskurahaga tema käest endale tunnustust osta. Selle asemel on vaja toetada poissi õppetöös ja koolikonfliktide lahendamisel. „Lapsevanematega suhtlemine on aidanud mul sisemist põlemist alal hoida,” ütleb Luule Press, lisades, et stressi on selles töös muidugi kuhjaga, kuid stress aitab ka virge olla. Kui asi tavalisest tõsisemaks läheb, tulevad kolleegid ja juhtkond appi.

Klassijuhataja, suhte­korraldaja, kasvataja, pihiisa

Marko Sassjan (pildil) on Pärnumaa kutsehariduskeskuses 151 poisi ja viie tüdruku rühmajuhendaja. Ta ütleb, et rühmajuhendaja amet on umbes sama mis üldhariduskoolis klassijuhataja, kuid lisaks peab ta olema veel ka suhtekorraldaja, õpilaskodu kasvataja ja teinekord pihiisagi. Kas koormus liiga suur ei ole? „Kui rühmajuhendajal on kindel ja toimiv süsteem, jõuab ta kõigi abivajajateni,” ütleb Marko Sassjan.

Suur probleem on puudumised, märgib ta. Mõnelgi kodust pääsenud noorukil ajavad pea segi peibutavad linnatuled ning ühiselamu tundub peo ja pillerkaari paigana. Pärnu kutsehariduskeskuses tuleb puudumisest enne tunde rühmajuhendajale teatada ja see tähendab, et juhendaja mobiilipostkast täitub juba varavalges ühesuguste teadetega: olen haige. Rekord on olnud 25 sellise tekstiga sõnumit ühel hommikul. Marko Sassjan ei mõista, miks kaotati pikema puudumise korral kehtinud arstitõendi nõue. Muidugi on iseseisvaid noori, keda pole vaja pidevalt kontrollida, kuid kahjuks on ka neid, keda tuleb kogu aeg tagant utsitada ning vahel kurja häältki teha, sest ei saa ju neid elu hammasrataste vahele jätta. Sassjan tõdeb, et noored vajavad eelkõige usaldusisikut, mitte hurjutajat.

Väljalangemise põhjus võib olla vale erialavalik. Teismeline pole alati pädev õigesti otsustama. Pärnu kutsehariduskeskuses lubatakse vabade õppekohtade olemasolul eriala vahetada. Oluline on noort tema elutee hakul toetada.

Õpetaja võiks ka tänapäeva jõuda

Hannes Mets, Ida-Virumaa kutseõppekeskuse direktor, leiab, et lisaks rühmajuhendajale oleneb paljugi ka õpetajast. Nii mõnigi elab veel möödunud sajandis, uskudes, et tema peab klassi ees rääkima ja õpilastel tuleb sama jutt järgmisel päeval üles öelda. „Me räägime kooliuuendusest ja digipöördest, aga vaadake klassituppa − õpetajal on vana mobiiltelefon, poistel kõige uuemad nutitelefonid. Kuidas saab õpetaja niimoodi nutiseadmete kaudu poistele huvitavaid ülesandeid lahendada anda?” küsib Hannes Mets.

Nende poistega, kes juba varasemalt on oma jalgratast või sääreväristajat putitanud, on kutsekoolis lihtne – neid huvitab kõik, mida õpetatakse. Kuid õpetaja peab leidma mingi rosina ka nende jaoks, kes pole enne kutsekooli käsi õliseks teinud. Ja seda rosinat tuleb teinekord päris kaua otsida. Koolijuht Mets toob näite oma praktikast. Oli poiss, keda justkui miski ei huvitanud. Üldharidusained läksid, nagu nad läksid, näiteks matemaatikaõpetaja pidas teda lootusetuks. Siis märkas tislerite õpetaja poisi kunstisoont. Ta andis talle mootorsae kätte ja laskis puuskulptuure välja saagida. Noormees müttas platsil pimedani ja oli järgmisel päeval varakult kohal.

„Ühtegi inimest ei tohi varakult maha kanda või kõrvale lükata,” tõdeb Mets.

Mida tehakse põhikoolis?

Andres Kompus, Põltsamaa ametikooli direktor, leiab, et põhikoolid peaksid oma tööd korralikumalt tegema. Kui kutsekoolis peab mõnele õpilasele isegi kuuenda klassi matemaatikaülesannete lahendamisel appi tõttama, on ikka kuri karjas küll. Põltsamaa ametikool on võtnud kümmekond aastat vastu hulganisti selliseidki õpilasi, kel on põhikool seitsmenda klassi paiku pooleli jäänud. Koostöös Põltsamaa ühisgümnaasiumiga õpetatakse neile põhikoolis nõutav tagantjärele selgeks – suudavad küll! Nad saavad esmateadmised ka kutseõppest, rahul on nii poisid kui ka nende vanemad. Nii mõnigi mees, kes poolvägisi Põltsamaale toodud, on pärast, kui aru peas, õpetajaid tänamas käinud. Tänavu lõpetab kooli sel moel paarkümmend õpilast. Tullakse mitte üksnes meie maakonnast, vaid ka naabrusest, isegi Põlva- ja Võrumaalt.

Andrus Kompus on veendunud, et kool peab probleemidega õpilasi aitama, neid kasvatama ning nende hoiakuid kujundama. Tihti elavad nende laste pered suures viletsuses, sõna otseses mõttes peost suhu, mõned lapsed on täiesti kooli ülal pidada.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!