Loovalt loovtöödest

20. juuni 2014 Victoria Parmas - Kommenteeri artiklit

Kui mina Rocca al Mare koolimajja jõudsin, oli 8.b klassi loovtööde kaitsmine juba alanud. Laval suurel ekraanil oli parajasti operatsioonilaual 8.b klassi õpilane Jaan Eerik Planken ning järgmises kaadris avas kirurgi skalpell rindkere, kus tuksus süda. Jaani loovtööks oli õpetlik film „Süda” ning 3D-printeri abil valminud südame mudel.

Juba paar aastat näeb põhikooli õppekava ette, et õpilastel tuleb 7. või 8. klassis valmistada ja kaitsta loovtöö. Nii vorm kui ka sisu on õpilase enda valida. Nõnda valmibki üheksa kuu jooksul hulk raamatuid, filme, käsitööesemeid, laulu- ja tantsunumbreid, makette. Loovtöö vorm lubab fantaasial lennata ja tegelda sellega, mis endale kõige rohkem meeldib. Kui vaid oskaks selle kõige-kõige leida. Et kevadel ei läheks ainult filmivaatamiseks või raamatulehitsemiseks, piirasid õpetajad vormivalikut, kui paar õpilast juba sarnase lahenduse registreerinud olid. Nii oli lõpptulemus mitmekesisem. Tingimuseks oli seegi, et tulemus pidi olema seostatav kolme õppeainega.

Aasta eelviimasel koolipäeval olid peale õpilaste endi ja neljast õpetajast koosneva žürii kooli aulasse kaitsmisele tulnud ka mitmed vanemad. Ühelt poolt oli see võimalus elada kaasa oma lapsele, teisalt sai näha huvitavaid töid, millest nii mõnedki panid imetlusest ahhetama.

Omaette nauditav oli õpilaste esitlusoskus. Mõni vallandas saalis naerupahvakuid, teine pani haudvaikuses kuulama ja kaasa mõtlema. Enamik võlus oma vaba esinemisoskuse ja avatusega. Julgeti tunnistada oma vigu, rääkida töö ajal ette tulnud ebaõnnestumistest või sellest, kuidas algne mõte tegemise ajal sootuks teise pöörde võttis.

Avameelsuse ja julguse poolest jäi meelde Birke Elisabeth Jakobsoni puukastis olev „Valgete lehtede läbipõlemine”. Tüdruku esialgsest ideest kirjutada 150-leheküljeline romaan, sai lõpuks 15 leheküljel essee, milles ta kirjeldas oma teekonda üheksa kuu jooksul algusest kuni lõpptulemuseni: idee sündi, stressi, abi otsimist terapeudilt ja ingliskeelsest erialakirjandusest, ajahätta jäämist, toetavaid vestlusi pereliikmetega, hirmust ülesaamist, eneseleidmist.

„Tavaliselt räägime oma headest asjadest, kuid mina analüüsisin loovtöös oma viga – kirjutasin essee oma läbipõlemisest,” teatas ta esinemispuldis läbi mikrofoni enesekindlalt saalis istuvale publikule. „Kast, millest pidi saama kodu minu esimesele romaanile, on nüüd halbade asjade ärapanemiseks. Ma õppisin sellest kogemusest väga palju: õppisin usaldama oma vanemaid, sain teadmisi eneseanalüüsist ja jagu suurimast hirmust – valgete lehtede kartusest.”

Raamatud, mis ei olnud kavandatud nii mahukatena, said aga õigeks ajaks valmis. Kreeka juurtega Katerina Tzolas oli koostanud retseptiraamatu „Minu Vahemere köök”, Maria Johanna Milder oma fotodega käsitsi kirjutatud raamatu „Things I Love” ning kirglik kalamees Christopher Pihlakas „Kalaraamatu”, mis sisaldas tema püütud kalu, ülevaadet kalapüügi varustusest, retsepte ja mõtteid. Loovtööga seoses elas poiss aga läbi ka oma elu kõige hullema kogemuse.

„Mis on minu jaoks kalastamine?” esitas tänu vanaisale juba 5. eluaastast kalal käiv Christopher kaitsmisel küsimuse ja vastas: „See on kõige parem tunne. Kui viskad korgi vette, tuleb hinge rahu.” Rahust oli aga asi kaugel, kui poiss ühel õhtul pooliku jäätise lauale jättis ja hommikul ärgates oma kalaraamatu selle seest leidis. Heade inimeste abiga sai loovtöö siiski päästetud.

Õpilaste juhendajateks olid kas pereliikmed või peretuttavad, oma ala head spetsialistid. See tagas ka tööde kõrge kvaliteedi. Nii oli Marcus Pertelsoni tehtud ja Janno Põldmaa juhendatud film surfarite elust nõnda nauditav, et võiks vabalt olla mõne surfiklubi reklaamfilm. Kooli staadioni ääres on jalgade puhkamiseks nüüd aga Villem Tõnissoo disainitud ja isa abiga valatud betoonalusel puidust kollane pink. Emale valamukapi meisterdanud Karl Parelot juhendas tema vend. „Mu vanem vend oli proovinud teha sarnast kappi oma puutöö lõputööks, aga see ebaõnnestus. Võtsin ta enda juhendajaks, et ta ütleks, mis läks valesti,” rääkis Karl, kelle projektiga olid seotud ka poisi isa, kes aitas keerulisemate operatsioonide juures, ja vanaisa, kes tõi tööriistad. „Kõige keerulisem oli õigete torude ostmine. Neid õigeid veel pole, seega kapp töötab, aga vett me veel kasutada ei saa.”

„Tundub, et teie ema on väga kannatlik. Kas teil mõnda nooremat venda pole, kes mõne koolitöö raames torutööd enda peale võtaks?” viskas hindamiskomisjoni liige Kaido Kreintaal nalja. Komisjon toetas õpilasi kogu kaitsmise jooksul, esitas asjalikke küsimusi ning jagas tunnustust ja soovitusi, mida tulevikus võiks silmas pidada, et töö veelgi parem saaks.

Loovtöö võimaldas õpilastel ühelt poolt näidata seda, mida nad kõige paremini oskasid, teisalt andis juurde palju uusi oskusi. Kes õppis kasutama mõnd uut arvutiprogrammi, kes pildistama või konstrueerima lõikeid, kes omandas sepa-, puutöö või filmikunsti võtteid. Samas kogeti ka, et lihtsana näivad tööd võivad kauem aega võtta, kui esialgu paistab.

Kuigi iga õpilane võis valida just selle tehnika ja teema, mis talle kõige südamelähedasem ja kõige paremini välja tuli, ei saanud kõik tööd siiski positiivset hinnet. Nii tuleb paaril õpilasel, kelle töö kas puuduliku ajakasutusoskuse või liiga kergekäelise suhtumise tõttu hindamata jäi, oma tööd veel täiendada ja see uuesti esitada. Väärt kogemus edaspidiseks seegi.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!