Muutus algab inimesest

6. juuni 2014 Veiko Belials Luua metsanduskooli kutseõpetaja - 4 Kommentaari

Uute õppekavade tegemisega seotud mõisted (kompetentsus, väljund, lävend) on paljude arvates butafooria.

Kuulates-vaadates ja koolitamas käies olen märganud, et paljude arvates tuleb kirjutada lihtsalt „eesmärgi” asemele „väljund”, „oskamise” asemele „kompetentsus” − ja ongi väljundipõhise õppega kõik korras. Tegelikult on tegemist põhimõttelise mõtteviisi muutusega, sellepärast see nii raske ongi. Kohati näib, et laiemat pilti ei suudeta (või ei tahetagi?) näha. Ollakse kinni detailides ja vaadatakse asju liiga kitsalt. Selle hea näide on kommentaarides olev mõttevahetus 11. aprilli Õpetajate Lehes ilmunud artiklile „Mis see väljundipõhine õppekava on?”. Noppisin sealt paar lauset (kirjapilt muutmata).

Hea kolleeg, mida Sa nüüd räägid. Kas siiani ei pidanud õppekavas kirjas olema, mida õpilane kursuse lõpuks teadma ja oskama peab?

Esimene põhimõtteline viga ongi käes. Kompetentsus ei ole see pähekulunud „teab ja oskab”. See „teab ja oskab” on ainult üks kompetentsuse saavutamise eeldus, vundament, millele eri kompetentsused üles ehitada. Kompetentsused väljenduvad käitumises ja sisaldavad lisaks teadmistele ja oskustele ka suhtumisi, hoiakuid, tõekspidamisi. Kõik me teame, et punase tulega üle tänava ei minda, aga see teadmine ei maksa midagi, kui inimene selle järgi ei käitu. Hoiak on see, mis määrab. Eelmisel aastal Soomes tehtud uuring näitas, et kolm esimest kompetentsust, mida näiteks metsamasinaoperaatoritelt oodatakse, on usaldusväärsus, otsustusvõime ja vastutus. Kus on siin nüüd see „teab ja oskab”? Faktide pähetampimisest ei piisa, et töömaailmas toime tulla, vaja on enamat.

Tehke mu sõnade, mitte mu tegude järgi?

Me kõik õpetame suhtumist oma eeskujuga. Ka kompetentne õpetaja ei ole mitte see, kes teab oma ainet tippteadlase tasemel, kuid kelle tunnid algavad veerandtunnise hilinemisega ja jäävad teinekord üldse ära, vaid see, kes ei koorma õpilast talle mittevajalike kuivade ja tööeluga seondamatute faktiteadmistega, mida tuleb hinde saamiseks tuimalt pähe õppida. Kompetentne õpetaja teab, mida tema õpilane oma tasemel toimetulemiseks vajab, ja on talle ka töössesuhtumises eeskujuks. Kui üks õpetaja õpetab näiteks tööohutust, siis teised peavad praktilise tegevuse juures ohutuspõhimõtteid ise järgima ja seda ka õpilastelt nõudma, mitte nii, et meie asi on ju õpetada midagi muud, meie ei ole ohutusõpetajad.

Linnus ütleb, et pole oluline, millises stiilis keegi lati ületab, peaasi et ületab. Peaasi et väljund saavutatakse. Kui väljund saavutatakse näiteks valesid töövõtteid kasutades, siis on asi väga halb.

Kui väljund on kompetentsus, siis valesid töövõtteid kasutades seda ju ei saavutatagi. Töövõtted on kompetentsuse üks osa. Just selles lauses väljendub eriti selgelt tõsiasi, et ei suudeta näha laiemat pilti. Arvatakse millegipärast, et koka õpetamisel on väljundiks praad või supp, aga tegelikult on väljund selle prae või supi tegemise protsess, mille käigus kokaõpilane demonstreerib oma erialal hakkamasaamiseks vajalikku kompetentsust. Üks õpilane õpib ühtemoodi, teine teisiti, üks saavutab kompetentsuse kiiremini, teisel läheb rohkem aega, aga kompetentseks peab ta saama.

Viis meetrit ilma teibata?

Ma ei kujuta seda õppekorraldust ette, kuidas kõik õppijad teatud kindlale tasemele viia. Mis saab nominaalsest õppeajast. Kas suudame kolmeaastaste õppekavadega tagada selle, et kõik hakkavad ette antud kõrgusest üle hüppama, kui see kõrgus muidugi väga madalale ei ole asetatud?

Latt tuleb tõepoolest teise kohta asetada. Seni on ju nõutud, et tuleb ilma teibata viiest meetrist üle hüpata. Ehk siis senine hindamine tuleb ümber pöörata. Olen sellest ka varem kirjutanud, küll üldhariduse riigieksamite kontekstis („Protsentidega hindamine on saatanast”, ÕpL 07.02.2013), huvitaval kombel ei tekitanud see mingit vastukaja või poleemikat. Tundus, et üldhariduskoolides ei saadud isegi aru, millest jutt käib.

Kogu senikasutatud hindamissüsteem on olemuselt vildakas. See kirjeldab alustuseks ära maksimumi ja hakkab siis sellest protsente võtma, et nelja, kolme ja kahe piir paika panna. Asi ei parane enne, kui võetakse kätte ja pööratakse see lõpuks pea pealt jalgadele – kirjeldame kõigepealt ära rahuldava taseme, aga teeme seda sisuliselt. Mis on lävend, see miinimum, milleta me ei saa rääkida erialal toimetulekust (üldhariduse puhul aine-, riigieksami, keskhariduse vm rahuldavast läbimisest)? Millised teadmised, millised oskused, millised kompetentsused? Ja konkreetselt palun! 50 protsenti kõigist asjadest ei ole lävend! Kutsehariduses oleme uuele arusaamisele juba jõudmas, üldharidus magab aga veel õndsat und.

Küll olen ma nõus probleemi sellise püstitamisega, et mis saab õpilastest, kes ei jõua kolme aastaga nõutud tasemele.

Mulle on jäänud küll koolitustest mulje, et see reform on ellu kutsutud inimeste poolt, kellel endal puudub selge arusaam ja teadmine, kuidas toimub teadmiste ja oskust omandamine.

Kahjuks on praegu kogu ideoloogia alus jäik haridusraamistik, mis näeb ette, et kutsekool lõpetatakse igal juhul kvalifikatsiooniraamistiku 4. tasemel (isegi kui kutsestandard seda ei nõua). Kas lõpetaja töömaailma jaoks vajalikud kompetentsused ka sellele vastavad, on iseküsimus. Kuna madalama tasemega pole lubatud lõpetada, tekib skisofreeniline olukord: kas kutsekool peab hakkama taset võltsima või mitte toime tulevaid õpilasi välja viskama, sest madalamal tasemel pole ju teoreetiliselt võimalik lõpetada.

Deklareeritakse, et arvestuse aluseks olev EKAP (Eesti kutsehariduse ainepunkt) on „veniv”, kuid samas on seadusesse kirjutatud, et selle väärtus on 26 tundi ja kogu nominaalse õppeaja arvutus (ja mis peamine – rahastamine) käib ju ikkagi selle järgi. Nii et koolist vaadates näib, et õppeaega võib „venitada” küll, kui õppija nominaalajaga hakkama ei saa, aga raha selleks peab leidma kool ise.

Kust tuleb ähmane tsoon?

Õpetajad on positiivsena välja toonud tõsiasja, et hindamise osa ähmane tsoon muutub väiksemaks. Õpetaja tunneb end nüüd hinnet pannes kindlamalt, sest hindekriteeriumid on rakenduskavades varasemast selgemalt lahti kirjutatud („Õppekavategu võtab õpetajad võhmale”, ÕPL 16.05.2014).

Seda lauset lugedes olen ma üksjagu nõutu. Kes neid hindamiskriteeriume siis enne kirjutas? Ja kes nüüd? Kes keelas õpetajal varem hindamiskriteeriume selgelt lahti kirjutada, nii et ähmast tsooni ei oleks? Hindamiskriteerium sisaldab ju seda, mida hinnatakse (sisu), kuidas seda tehakse (metoodika, sagedus) ja millisel tasemel (mitte­eristaval hindamisel lävendi kirjeldus, eristaval ka lävendist kõrgemate hinnete saamiseks vajaliku taseme kirjeldused). Kui õpetaja ise seda ei tea, mida ta siis üldse klassi ees teeb?

„Mul on olnud häbi juba rida aastaid jälgida, kuidas imiteeritakse hariduses uutmist,” ütleb üks kommentaator eelnevas lõigus tsiteeritud artikli juures.

Kuni õpetajad ei teadvusta endale, mida nad teevad, jääbki kõik imiteerimiseks. Me võime kui tahes palju süsteeme muuta, kui ei muutu inimene, ei muutu miski. Õpetaja on ju see, kes klassis õpiprotsessi juhib. Kui ta ise aru ei saa, mida ja milleks ta teeb, miks siis õpilane sellest aru peaks saama? Tarmo Loodus ütles kvalifikatsiooniraamistiku tasemeid kirjeldades: „Kolmanda kutsetaseme töötaja teeb tööd iseseisvalt, kuid ei otsusta midagi ise. Ta saab aru, et mõnda asja võiks teha teisiti, kuid keegi peab talle ütlema, et nii on tõesti parem – alles pärast heakskiitu hakkab ta uut moodi tegema.”

Me ju eeldame, et õpetaja ei ole kolmandal tasemel. Me eeldame, et õpetaja on mõtlev ja ennastjuhtiv olend. Või kas ikka on?


4 arvamust teemale “Muutus algab inimesest”

  1. kalle toom ütleb:

    Veiko, aitäh väga sisuka artikli eest, just hoiakute ja hindamise teema lisamise eest! Väga asjakohane (kuigi valus) on osutamine haridusuuenduste võtmekohale – uuendus ilma rakenduseta igapäevases õppes, st õpetaja tasandil, jääb tõesti imitatsiooniks. Lisaksin siia veel vahelüli, kelle kaudu haridusuuendused õpetajani peaksid jõudma – koolijuhi. Kui koolijuht haridusuuendustest aru ei saa ja nende rakendamist oma koolis eest ei vea, siis on see muuhulgas ka koolijuhtimise imitatsioon.

    Üks Sinu väide jääb mulle arusaamatuks: “Kahjuks on praegu kogu ideoloogia alus jäik haridusraamistik, mis näeb ette, et kutsekool lõpetatakse igal juhul kvalifikatsiooniraamistiku 4. tasemel (isegi kui kutsestandard seda ei nõua). Kas lõpetaja töömaailma jaoks vajalikud kompetentsused ka sellele vastavad, on iseküsimus.”

    Selgituseks. Kutsekoolis toimub õpe kvalifikatsiooniraamistiku 2.-5. tasemel, seejuures on õppekava seotud ühe kindla tasemega juba tulenevalt õppekava aluseks olevast kutsestandardist. Seega ei ole tõesti võimalik lõpetada 4. taseme õppekava, kui selle õppekava õpiväljundite lävend jääb ületamata. Kui aga õppekava on koostatud 2. või 3. või ka 5. tasemele, siis sellisel õppekaval õppija lõpetab kooli ka selle konkreetse taseme kvalifikatsiooniga. Lisaks ei keela keegi õppijal liikumist ühelt õppekavalt teisele, kui vajalikud eeldused on olemas.

    Kommentaari lõpetuseks on hea tõdeda, et meil on õpetajaid, kes mõistavad haridusuuenduste tagapõhja, suudavad neid uuendusi rakendada ning veel ka teisi selles aidata.

  2. Veiko Belials ütleb:

    Aitäh, Kalle. Märkus õige, jäi täpsustamata, et kui on 4. taseme õppekavale võetud, siis 3. tasemega ju lõpetada ei saa.
    Pidasin jäiga süsteemi all silmas seda, et meil oleks nagu ühe kvalifikatsiooniraamistiku sees kaks – teine on see formaalhariduslik, mille järgi gümnaasium annab automaatselt 4. taseme või magistrikraad 7. taseme (mis, olgem ausad, on ju jama – paber ei näita veel kompetentside olemasolu, hullem veel – ega üld- ja kõrghariduses ei üritagi tegelikke kompetentse ju keegi kontrollida).
    Kutsekoolis siis 2. kuni 5. tase. Seni on jäänud mulje, et kui õpilane on võetud vastu 4. taseme õppekavale, siis ei saa teda lasta välja 3. tasemega, isegi kui sellel erialal see 3. tase olemas on, sest kolmandal tasemel on teine õppekava. Siis tulekski ta nagu teisele, madalamale õppekavale enne üle viia, aga milleks selline trikitamine?
    Kuidas peaks kool näiteks käituma, kui õpilane on küll õppekava läbinud, aga 4. taseme iseseisvust, vastutus- ja planeerimisvõimet tal lõpuks ikka ei ole. Kutsestandardi järgi aga eeldatakse näiteks, et 4. tase juhib juba mõningal määral teiste tööd ja vastutab mingi töölõigu eest. Oleks ju loogiline, et kool võiks talle anda 3. taseme tunnistuse, kui ta 4. taset välja ei anna, aga praeguse süsteemi puhul ei näe ma muud varianti, kui kool viib ta enne üle teisele (madalama taseme) õppekavale ja alles siis saab selle 3. taseme tunnistuse välja anda. Või (mida ma kardan) pigistab kool silma kinni, tegelik kompetents jäetakse jälle arvestamata ja piirdutakse sellesama vana teab-ja-oskab osa hindamisega (õppekava moodulid on ju läbitud) ning antakse ikka 4. taseme tunnistus. Kui nii hakatakse tegema, õõnestab see kogu süsteemi usaldusväärsust tööandjate silmis, sest tekib mulje, et kogu EKR-raamistik ei tööta, kutsestandarditest pole midagi kasu ja kutsekoolist ei tule ikka vajaliku kompetentsiga töötajaid, sest nad ei vasta oma tasemele, kuigi tunnistus on käes.

  3. õpetaja ütleb:

    Veiko jutust saan aru, et kompetentsid on usaldusväärsus, otsustusvõime ja vastutus. Siin on vist mingite mõistete lahti kirjutamisel midagi segi läinud. Siiani on neid nimetatud isikuomadusteks. Jah muidugi on ka need arendatavad ja kool peab kutseõppe käigus ka nendele aspektidel ilmtingimata tähelepanu pöörama. Ja mitte ainul kutseõppeprotsessis vaid kõikjal. Pean siin silmas ka seda, mis toimub pärast koolitunde koolis ja ka väljaspool kooli. Arendatavaid isikuomadusi peaks kirjeldama õppekava mõnes muus osas on ju need läbivad absoluutselt kõikides distsipliinides. Erialane otsustusvõime ja vastutus põhinevad oskustel, teadmistel ja kindlasti kogemusel. Kui üks neist puudub, ei saa vastu võetud otsuse kvaliteedis kindel olla. Samas kompenseerib kogemus vahel teadmise või oskuse puudumise. Kompetents on kahes kutseharidusele olulises seaduses erinevalt defineeritud. Kutseseadus defineerib „kompetentsus – edukaks kutsetegevuseks vajalik teadmiste, oskuste, kogemuste ja hoiakute kogum.” Kutseõppeasutuse seadusest otseselt kompetentsi ei defineeri aga §3 on siiski öeldud „Kutseõppe korraldamise eesmärk on luua võimalused sellise isiksuse kujunemiseks, kellel on teadmised, oskused ja hoiakud ehk kompetentsid … .“ Viimasest on kuhugi sõna „kogemus“ kadunud. See on ka mõistetav, kogemus omandatakse töötamisel, teatud aja järel. Nii ongi, et tööandjad mõistavad kompetentsi all üht ja koolid teist. Nüüd võid sa õppeprotsessi tulemust sõnastada üht – või teist pidi, aga kui üks räägib väravast ja teine aiaaugust on raske kokku saada. Arvan, et see ongi kõige kurja juur, et mõisted ja nende sisu on kokku leppimata. Uus KÕS koos oma rakendusaktidega on selle maailma ikka päris pea peale keeranud. Osa mõisteid on defineerimata või defineeritud selliselt, et sellest ei ole võimalik mitte midagi välja lugeda. Näiteks KÕS § 23 p 2) „täiendusõpe on käesoleva seaduse tähenduses kutseõpe, mille käigus omandatakse üksikkompetentse.“ Mis asi on üksikkompetents? Selle sisu ei ole ma suutnud ühestki täna kehtivast õigusaktist leida. Kuna üksikkompetents on sisutu sõnamoodustis siis on ka mõiste „täiendusõpe“ sisutu. Mingi kutseõppeliik, mille raames toimub … . Mis? Nii on ka teiste mõistetega. Mulle tundub, et sageli räägitakse ühest ja samast asjast kasutatakse selleks aga erinevaid mõisteid ja ei saada üksteisest lihtsalt aru.
    Mina ei saa aru, kust on see tulnud, et „oskab ja teab“ tähendab faktide pähe tampimist. Kui Eesti kutsehariduse on selliseid õpetajaid, kes käsitlevad „oskab teab“ selliselt, siis on see loomulikult ääretult kurb. Kurb juba ainuüksi seepärast, et koolides selliseid tegelasi üldse on, ei taha isegi neid õpetajateks nimetada. Olukord ei muutu paremaks, kui nüüd hakkavad need samad õpetajad oskab ja teab asemel kasutama sõnu, analüüsib, kirjutab, koostab jne. Ka siis kui siia püütakse mingi sisuline muutus külge pookida. See ongi butafooria. See on asendustegevus. See on probleemist mööda vaatamine. Probleem on pigem see, et meil ei ole kutseõpetajaid, paraku ka koolitajaid, kes suudaksid puude taga metsa näha. Kes mõistaksid, millisest töövõtete oskuslikust sooritamisest, millisest vilumusest, millistest teadmistest, oskuste ja teadmiste omavahelistest seostest, käitumismudelitest jne nn õpiväljund koosneb. Õpetajad ja kutseõpetajaid, kes ei ole tänaseks omale neid asju selgeks teinud ei muuda ka see kampaania korras õppekavade tegemine. Siin ei tohiks tegelikult isegi õpetajaid süüdistada. Veelkord, paraku puuduvad ka koolitajad. Need koolitused, kus mina olen olnud, on pehmelt öeldes … jätan siiski ütlemata. Põhiline aur läheb sellele kuidas vältida passiivseid sõnu. See milliseid sõnu me lõpptulemuse kirjeldamisel kasutame on tegelikult tähtsusetu. Õppekava tegemine on ju tegelikult ääretult keerukas protsess, mis nõuab kaunis laialdasi teadmisi nii õpetatavas erialas, kui ka õpetaja kutsealaseid. Mina ei usu, et seni keskpäraseid või lausa halbu tulemusi näidanud jalgrattur hakkab nüüd uue leiutise, kandiliste ratastega jalgrattaga, paremini sõitma.
    See, mida autor hindamisest räägib … ? Lugesin selle viidatud artikli läbi ja jäin nõutuks. Hindamist nii lihtsalt käsitled ei ole vast õige. Et meie tänane hindamissüsteem seisab pea peal. et see on vaja 180 kraadi ringi keerata …? Sellega ei saa kuidagi moodi nõus olla. Hinne ei ole ju üksnes lõpptulemuse näitaja. Ka KÕSi hindamismääruses on vajakajäämisi rohkem, kui neid võiks seal olla.
    Just tänane kutsehariduses juurutatav hindamissüsteem asetab lati nelja meetri kõrgusele ja oodatakse, et kõik sellest üle saavad, vajadusel antakse ka teivas, aga kui ikka jõudu ei ole, et teivast paindesse saada jääbki latt ületamata. See, et kolmest meetrist üle oleks saadud ei huvita enam kedagi. Ei huvita kedagi ka see, et mõni teine ületas viis või kuus meetrit. Kõik nelja meetri ületajad on ühtmoodi tublid, nii need kes lendasid sellest suure kaarega ilma teibata üle, kui need kes selle teiba abil läbi häda ületasid.
    LP Kalle Toom
    Just seepärast ongi uus süsteem jäik, et õppekava on koostatud mingi konkreetse kutsestandardi taseme saavutamiseks, aga kui lõpetaja selleni ei küüni? Siis jääb ju õppekava täitmata ja ühtlasi ka kool lõpetamata. Kutsekeskhariduse õppekavad koostatakse neljandale tasemele. Aga mõni inimene ongi selline, kes ise ei otsusta. Ta saab etteantud ülesannetega suurepäraselt hakkama, aga vastutust võtte ei taha, ei julge. Mis neist saab? Ka keskharidus jääb saamata. Jah, üles liikumisel ei ole probleeme, aga just, kui ei ole võimeid, teatavaid isikuomadusi, et läved saavutada? Selles mõtte oli prügikasti visatu süsteem oluliselt paindlikum.

  4. Veiko Belials ütleb:

    Kompetentside jaotust valdkondadeks võib vaadata näiteks materjalist: https://www.tootukassa.ee/sites/tootukassa.ee/files/Uldised%20kompetentsid.pdf
    Palju asju, mida peetakse isikuomadusteks, on tegelikult käsitletavad kompetentsidena. Näiteks iseseisvuse ja vastutuse ulatus on üks kompetentse, mille alusel kvalifikatsioonitasemeid lausa üksteisest eristatakse (http://kutsekoda.ee/fwk/contenthelper/10410671/10410681 )
    Tööandjad kasutavad kompetentside hindamist personalijuhtimises, töö- ja arenguvestlustel, edutamisel, palgaotsuste tegemisel jne ( http://www.fontes.ee/est/organisatsioonile/hindamine/mis-on-kompetentsid ). Ja tööandja seisukohast vaadates “kui ei ole võimeid, teatavaid isikuomadusi, et lävend saavutada”, siis ei sobi see töötaja ka töökohale, kus ta seetõttu hakkama ei saa. Selles osas olen nõus, et ka kutsekoolis peaks saama tasemeid paindlikumalt määrata – vastavalt tegelikule võimekusele.
    Mis puudutab üksikkompetentsi, siis on peetud silmas, et kursuse läbimisel ei omandata tervikkvalifikatsiooni (millel on oma kutsestandard all), vaid mingi osa sellest, millel ei ole eraldi kutsestandardit (näiteks esinemiskoolitus annab eelduse ühe konkreetse kompetentsi – esinemisoskuse – saavutamiseks).
    See, mis sõnu me kasutame, ei olegi nii tähtsusetu (on suur olemuslik vahe, millist sõna näiteks teadmise kirjeldamiseks kasutada: “loetleb”; “kirjeldab”; võrdleb” või “analüüsib”. Kõik näitavad teadmist, aga väga erineval tasemel). Küll on aga probleem, kui asju endale selgeks ei tehta ja hakatakse lihtsalt vanadest asjadest rääkides kasutama uusi mõisteid, nende tegelikku olemusse süvenemata. Aprilli lõpus Innove korraldatud konverentsil “Praktiliselt praktikast” käigus oli näiteid lademes. Muide – seal kasutati terve päeva jooksul ainult sõnu “teab” ja “oskab”. Ainult Marge Kroonmäe koolide akrediteerimise välishindajana kasutas oma ettekandes läbivalt sõna “kompetents” ja kvalifikatsiooniraamistikust rääkisid ainukestena Soome ja Šveitsi külalised. Töötoas jõudis asi selleni, et üks kooli esindaja väitis, et kui õpilane kooli tuleb, siis tal loomulikult ei ole alguses kompetentse (sic!) ja ta omandab need järk-järgult õppimise käigus. Sellise lause peale ei oska enam ei nutta ega naerda.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!