Nii ööbikud kui ka puutetahvel

20. juuni 2014 Lembit Jakobson kauaaegne Unipiha kooli õpetaja - Nii ööbikud kui ka puutetahvel kommenteerimine on välja lülitatud

Viie maa Comeniuse Storyline’i projekt lõpetati pidulikult 17.−19. maini Murcia regioonis Valentine’i külakoolis. Hispaania Storyline’i projekti koolid alluvad Cehegíni linna hariduse peadirektorile Begoña Iniestale, kelle sõnutsi annab projekt rohkelt võimalusi õpetada maakoolides uuenduslikul moel ka edaspidi.

Storyline’i projekti viimane teema oli Euroopa. Meil Unipihal ei läbitud seda siiski täispurjedes nagu Kolumbus ookeaniavarustes, vaid klassitoas, maakaardi, atlase ja interneti vahendusel. Selle käigus õppis iga laps kasutama atlast; tuletas meelde, mis on ristkülik, sest riikide lipud on kõik ristkülikukujulised; õppis täitma kontuurkaarti, millele kannab oma tulevase Euroopa reisi marsruudi. Nii ei hakka tulevikus ükski laps otsima Kreekat Briti saartelt.

Kõige raskemaks pähkliks osutus ka 3. ja 4. klassile riikide ning nende lippude järjestamine valmival plakatil. Helenile (1. kl) satub loosiga Poola. „Mis on Poola pealinn?” küsib ta valjult. Läheb siis ise tahvlil rippuva maakaardi juurde, otsib riigi üles, vaatab sellel ka Poola lippu ning läheb pinki seda värvima.

Klass on peagi nagu sumisev mesilastaru. Kostab hõikeid: „Mis on Türgi pealinn?” − „Vaata atlasest!” − „Brüssel kirjutatakse nõrga B ja kahe S-iga” jne. Heidan pilgu Mirko värvitud Makedoonia lipule ja mindki haarab korraks õhin ning elevus, nagu oleksin minagi teel Ameerikat avastama.

Tunni lõpus kokkuvõtet tehes leiame, et lisaks teadmistele õppisime ka kannatlikkust, püsivust, üksteisega arvestamist, täpsust ja rühmajuhid juhendamist. „Ma ei teadnudki, et rühmajuht olla on nii raske,” ütleb Tõnis (1. kl).

Videokonverents

Ühel märtsi hilisõhtul saavad projektis osalevad koolid kokku Skype’i vahendusel.

Rõõmus äratundmine valitseb arvutiekraanil. Necmettini (Türgi) tuttav hääl ja nägu, Hispaaniast pärit Anna-Rosa, Linda, John Inglismaalt. Kuulan ja vaatan, kuidas nad tutvustavad üksteisele oma maade Euroopa tundmaõppimise projekti kulgu.

Ollakse üksteisest küll tuhandete kilomeetrite kaugusel, ometi mikrofoni ja veebikaamera kaudu lähedal. Tänu projektile oleme saanud kaugetest lähedasteks. See on omaette ime.

Ka riigi nimi maakaardil muutub videokonverentsidel nähtud eri maade laste ja õpetajate nägudeks. Hiljem, kui ajaloos või maateaduses puututakse kokku nende riikidega, pole need pelgalt nimed õpikus ja maakaardil, vaid seal elavad Juan, John, Martin, Maria. Nii saadakse esimene kogemus Euroopa avastamise pikal teel.

Päikeseline Madrid

17. mail hakkame Pangodist kell pool kolm öösel liikuma ja kella 12.30-ks oleme juba Madridis. Lennates puudub uute maastike ning kultuuriga kohanemise võimalus.

Õpetajad on kogu maailmas üsna sarnased. Hool, rõõm ning mure nende käe alla antud laste pärast teeb nad oma loomult ning tegemistelt üle ilma ühe suure pere liikmeteks. Ükskõik, kas nad elavad inuittide keskel Gröönimaal, kohvipruunide laste seas Etioopias või noorte eestlaste ühes lemmik väljarändekohas Austraalias.

Seesama äratundmisrõõm vallandub meis Hispaanias projektis osalevaid õpetajaid hotelli fuajees uuesti nähes. Neid musitades, patsutades, kallistades. Rõõm sellest, et ajame ühist asja, pikk talv on üle elatud, õppeaasta hakkab lõppema, ees terendab suvi, koolipriius.

See lakkamatu päikese helduse tulv, mis hommikust saadik voolab majadesse, tänavatesse, parkidesse … Sealt inimestesse tagasi.

Oleme linnaekskursioonil. His­paania õpetajatest giidid Ana ja Maria veavad meid mööda kuningate ja ülikute rajatud paleesid ja kirikuid. Türgi mehed ei võta algul kirikusse sisenedes mütsi peast, teine kultuuriruum. Nähes mind seda tegemas, paljastavad nemadki pea. Mošeedes on vastupidine tava.

Vaadates neid kõrgeid katedraale ning barokkstiilis losse, ei saa lahti tundest, et maarahvana pole meil midagi sellele vastu panna. Meie oma ilm ning kultuur rajaneb mitte niivõrd maailmast kokku krahmatud rikkusel kui läbikäimisel looduse ning meid ümbritsevate maastikega. Põldude, metsade, järvede, rabade ning soodega. Nendega ja nendes koos elamisega. See jääb rüütli- ja kuningakultuuris elanud rahvastele arusaamatuks ning kaugeks.

Sookvoodid

Lõunalauas ühes Madridi vanas kohvikus vaen meie projekti delegatsioone soovoliniku silme läbi. Rootsit esindab üheksa naist, Türgit viis meest. Esimeses pole mitte ühtegi meest, teises mitte ühtegi naist.

Hispaania roogade ja veini nautimist saadab paras melu. Kõige valjemini, ägedalt žestikuleerides räägivad selles keelte paabelis hispaania õpetajad, neile järgnevad inglise omad, hoopis vaoshoitumalt türgi mehed, rootsi naised ja meie. „Kuidas nad küll samasuguse 25 õpilasega klassis hakkama saavad?” mõtlen temperamentseid hispaanlannasid vaadates.

Lõuna on kahetunnine. See pole lääne inimesele iseloomulik toidu allakugistamine, hamburgeri ja kokakoola kibekiire neelamine, vaid toidu, veini ning üksteisega koosolemise nautimine. Selleks võtavad kõik aega.

Seitsme õpilasega kool

Oliivisalud, kahkjad odrapõllud, tühjaks jäänud lagunenud jaamahooned, millel on lähestikku neli kurepesa. Silmapiirini viinamarjaistandused. Nagu ei olekski maailmas midagi peale viinamarjade ning oliivide valmimise ja odra küpsemise. Nii jõuame 19. mai hommikul Valentini kooli, mille õues tervitavad meid lapsed plokkflöödipala ja rütmika tantsuga.

Selles liitklassidega koolis õpib 30 nelja- kuni kümneaastast last. Kõik ühtemoodi teksapükstes ning valgetes T-särkides. Kooli fuajees võtab meid vastu „Tere tulemast!” seinal. Sama tervitus on ka inglise, rootsi ja türgi keeles. Seintel kõigi projektis osalevate maade kohta pildid. Leiame nii Tallinna vanalinna kui ka Pika Hermanni torni ja lauluväljaku kohe üles. Ka sõnad „tänan”, „palun”, „tere”, „head aega”, „head isu” on kirjas. Ja seda kõigis keeltes.

Kui kümneaastased tüdrukud ja poisid puutetahvli abil projektis tehtust inglise keeles oskuslikult ülevaate annavad, oleme tõelises hämmingus. E-riigina oleme küll üle maailma tuntud, kuid digitehnikaga varustatuse poolest jääme siinsetest külakoolidest kaugele maha.

Valentini kool on vaid üks kolmest koolist, mis on liidetud omavahel üheks. Selle õige nimi on Rio Argos Region De Murcia Colegio Rural Agrupado. Siia kuuluvad Valentini (30 õpilast), Canara (20) ja El Campillo of Jimenez El Chaparral (7) kool.

Lapsed tulevad kooli jala. Hispaanias on tundmatu hommikune 1−1,5-tunnine vallabussiga kooli loksumine.

Kooli seinad on täis pilte ning lipukesi projektis osalevate maade kohta. Laulame sealsetele lastele „Juba linnukesed” ja näitame slaidiprogrammi Unipiha kooli tegemistest. „Kas teil järvele jää ka peale tuleb?” küsib üks poistest. „Ja saate uisutada?” Poisi näost on näha kahjutunne, et tema seda Hispaania talvel kunagi teha ei saa.

Ennelõunasele Cehegini linnapea vastuvõtule on kohale kutsutud nii telemehed kui ka kohaliku lehe ajakirjanikud. „Ma olen Tallinnas käinud,” ütleb linnapea Jose Soria Garcia naeratades, kuuldes, et oleme pärit Eestist. „Vanalinn on väga ilus. Seal asub Euroopa vanim apteek. Minu jaoks olid kõik nüüdsed iseseisvad riigid üks suur Venemaa. Eestist ei teadnud ma enne Tallinna midagi.”

Linnapea vastuvõtu lõpus tänab Türgi delegatsiooni juht Necmettin linnapead vastuvõtu eest. Seda ei tee ei meie, rootslased ega inglased. Idamaise kultuuriruumi juurde kuulub tänamine au osutamise eest.

Kui me Hispaaniast tulnutena järgmisel päeval lastele loodusõpetuse tundi anname, mõtlen endamisi: „Alles kaks päeva tagasi imetlesime 8−9-aastaste laste puutetahvli käsitsemisoskust seitsme õpilasega külakoolis. Meie koolis seda võimalust pole. Aga meil laulab ööbik ja vint, lillatab sirelihekk, lõhnavad kooli aias piibelehed. Hispaania lastel seda pole. Hispaanias kuulsime lindudest vaid varblast Madridis ja räästapääsukesi külades. Aga tänapäeva lapsele on vaja nii ööbikulaulu kui ka puutetahvlit. Kummastki ei tohiks ta jääda ilma.