Oleks selliseid õpetajaid rohkem!

Petra Prints

See oli õpetaja Madis Somelar, tänu kellele me ajaloo-olümpiaadil nii hea tulemuse saavutasime.

Õpilased, õpetajad, lapsevanemad ja koolijuhidki võiksid endale palju selgemalt teadvustada, et õpilased võidavad olümpiaade tihti just tänu pühendunud õpetajatele, kes neid juhendavad. Järgnevalt kirjutamegi sellest, kui palju tuge saime oma õpetajalt.

19. märtsil toimus Tartus Miina Härma gümnaasiumis 9.–12. klassi õpilaste 24. üleriigilise ajaloo-olümpiaadi lõppvoor, kuhu olid kutsutud iga vanuserühma ja teema 30 Eesti parimat ajalootundjat, kes olid saavutanud piirkonnavoorudes vähemalt 60% maksimaalsest punktisummast. Üheksandike teema oli Esimene maailmasõda, kuid gümnaasiumiõpilased võisid valida kolme teema vahel: „Teaduse ja tehnika areng 19. sajandil”, „Eesti 20. sajandi alguses. Esimene maailmasõda” ja „20. sajand: maailm 1991−2011”. Ka meil oli võimalus sel aastal ajaloo-olümpiaadi lõppvoorus osaleda. Nüüd, õppeaasta lõpusirgel, oleme tagantjärele mõelnud, mis tagas meie edu, ning vaadanud tagasi pikale olümpiaadieelsele õppeprotsessile.

Olümpiaadi lõppvoor Tartus oli mitme kuu raske töö kulminatsioon. See oli kõigest viimane pingutus enne finišijoont. Nii nagu olümpialootustel, eelnes meilgi finišile pikk ja põhjalik ettevalmistus. Olümpiaadiks hakkasime õppima juba novembris. Elise teema oli „Maailma ajalugu 1991–2011” ja Petra teema „Teaduse ja tehnika areng 20. sajandil”. Ränkrasked olümpiaadiraamatud said meie lahutamatuteks kaaslasteks pikaks ajaks.

Õppisime vahetunnis, bussis, kooriproovis

Olümpiaad motiveeris meid õppima asju, mida koolis tavaliselt nii põhjalikult ei käsitleta. Materjali oli väga palju ja seega pidime õppima ka oma aega paremini planeerima. Käisime pea iga päev Madise konsultatsioonides, arutasime teemasid läbi, täiendasime üksteise teadmisi ja täitsime õpetaja koostatud töölehti. Avastasime, et olümpiaadiks võib õppida ka vahetundides, bussiga sõites ja enne segakoori aega parajaks tehes. Kuigi iga hinna eest võitmine ei olnud meie eesmärk, ajendas olümpiaadiga kaasnev võistlusmoment tublisti pingutama, sest kõik tahavad ju olla parimatest parimad. Samuti oli olümpiaad ideaalne võimalus uurida sügavamalt teemasid, mis meid väga paeluvad, ning saada kinnitust, et meie valitud tulevane eriala on täpselt õige.

Uusi raamatuid saime südaööselgi

Madis ostis kokku virnade viisi ajalooraamatuid ja jagas neid meile, et me raamatukogu võlglaste musta nimekirja ei satuks ning saaksime raamatutesse pliiatsiga märkmeid teha. Laupäevahommikused külastused raamatukauplustesse muutusid meil traditsiooniks, samal ajal kui teised alles õndsat und nägid. Mõningaid raamatuid tuli tellida ka kaugemalt, sest Pärnus neid saada ei olnud. Madis veetis pikki tunde meile raamatute põhjal töölehti koostades. Viimastel päevadel enne olümpiaadi tegi ta seda isegi kõrge palavikuga, sest soovis anda meie teadmistele viimast lihvi. Petra isa sõitis terve päeva Pärnu ühest otsast teise, et uued töölehed Madise käest Petrale tuua ja Madisele vastutasuks Sinupreti viia.

Vahemaad ei olnud olümpiaadiks valmistumisel probleem. Nii mõnelgi südaööl sõitis Madis Pärnust 20 kilomeetri kaugusele Jõõpresse Elisele raamatuid viima, et Elis maailma globaalprobleemid ikka piisavalt hästi selgeks saaks. Kui silmast silma ei olnud võimalik kohtuda, sai õpetajale igal kellaajal helistada. Madis pidas silma peal korraga seitsmel olümpiaaditeemal, lisaks gümnaasiumile ja üheksandale klassile ka piirkonnavooru põhikooliteemadel, kusjuures iga teema kohta oli 300−500 lehekülge kirjandust. Seega pidi ta läbi töötama tuhandetes lehekülgedes materjali ning suutma kaasa rääkida nii Jugoslaavia lagunemise kui ka tuberkuloosibakterite avastamise teemal.

Meil kujunes õpetaja elutoas välja oma lauasüsteem: samal ajal, kui ühe teema õpilased diivanilaua ääres õpetajaga teemat läbi arutasid, valmistasid teise teema inimesed söögilaua taga ette oma küsimusi ja mõtteid loetu kohta, hiljem vahetati kohad ja protsess kordus.

Muutsime teadlased elavateks inimesteks

Olümpiaadieelne teekond ei olnud üleliia lilleline, kuid meie koosviibimistel ei puudunud ka lõbus külg. Madise sõbralikud naljad Singeri arvukate naiste ja teiste teadlaste veidruste üle aitasid õpitut meelde jätta. Samuti innustas ta meid ennast õpitava teadlase või diktaatori olukorda panema. Ta püüdis aru saada, läbi milliste prillide nemad maailma nägid ja miks nad tegid seda, millega nad on end maailma ajalukku kirjutanud. Madis rõhutas, et ajaloost tuleb õppida palju rohkem kui lihtsalt aastaarve ja isikute nimesid. Ajaloo kõige olulisem väärtus on võimalus õppida teiste vigadest ja leida endale eeskujusid.

Madis Somelar oma raamatuvirnaga.

Olümpiaad pani mõistma, et igal isikul on oma lugu, mida mõjutab suuresti nende perekond ja lapsepõlv. Näiteks tagas Karl Benzi tähelennu tema naise Berta vägitükk. Aastal 1888 võttis naine poegadega oma mehe loodud autoga ette pea sajakilomeetrise teekonna ning jõudis edukalt sihtpunkti. Tol ajal oli naisterahva juhitud uudse masina viperusteta pikk sõit sensatsioon. Tuli osata näha juhtunut 19. sajandi kontekstis ja mõista, miks see omas ajas nii erakordne oli.

Paljudele maailmakuulsatele teadlastele maksis teadustöö tervise. Marie Curie suri pikaajalise raadiumimürgituse tagajärjel ning ka Röntgen ja tema abiline haigestusid kiiritustõppe. Teadlaste huvitavad ja mõnikord ka traagilised elulood aitavad nende saavutusi meelde jätta ning panevad mõtlema, kui kõrge hinnaga, millise pühendumuse ja raske töö tulemusena on teadusavastused sündinud. Selline pühendumus on eeskujuks ka meie õpetaja Madisele, kes oma eeskujuga seda väärtust omakorda meile edasi annab.

Võtsime appi joonised ja kaardid

Kirjandust läbi töötades saime ruttu aru, et kõike pähe õppida ei ole võimalik. Selle asemel tuleb luua seoseid nii ajalootunnis õpitu kui ka ühiskonnaõpetusega, füüsika, bioloogia, geograafia kui ka tänapäeva maailmas toimuvate sündmustega. Elis õppis kaardil pähe Põhja-Kaukaasia arvukad autonoomsed piirkonnad ning Petra tutvus isa joonistatud kavandite järgi neljataktilise sisepõlemismootori ehitusega ja selle tööetappidega, isegi autokapott tõsteti üles. Ainetevaheline integratsioon ilmnes ka pärast olümpiaadi, kui Petra tundis füüsika- ja keemiatunnis ühikute ja keemiliste elementide nimedes ära tuttavad teadlased olümpiaadiraamatustest. See muutis õppimise sidusamaks. Elise õppetöös moodustas suure osa töö kaartidega, samal ajal kui Petra toa seinad kattusid 19. sajandi teadlaste portreedega. Lõpuks õppis ta neid habeme pikkuse ja ninakuju järgi eristama. Töö kaartidega andis hea ülevaate maailma kõigist konfliktidest ja arendas suutlikkust kõrvutada teksti kaartidega.

Võrdlesime vastandlikke allikmaterjale

Madis sundis meid mõtlema allikakriitiliselt ning õpetas eri allikaid võrdlema. Morset kujutati ühes raamatus omakasupüüdliku patendivargana, teises aga multitalendina, kel oli kaks tõelist kutsumust. Et mõista kinokunsti sündi, ei saa piirduda ainult ühe daatumi pähetuupimisega, vaid tuleb tutvuda mitme allikaga ja luua enda jaoks kinokunsti arenguloost tervik. Eri allikaid analüüsides õppisime ära tundma kallutatud teksti ka igapäevaelus. Viimaste aastakümnete rahvusvaheliste konfliktide analüüsimine aitab mõista maailmas toimuvat ja olla suuteline leidma paralleele varasemate kriiside ja praeguse Ukraina konflikti vahel. Õppimine nõudis ka funktsionaalse lugemise oskust. Mõned tekstid, näiteks ajakirja Diplomaatia artiklid, tundusid kohati raskemad kui hiina keel. Lugesime neid õpetajaga üha uuesti, kuni neid arutades jutu mõte lõpuks kohale jõudis.

Ajaloost sai midagi rohkemat kui faktid!

Oleme kuulnud korduvalt väiteid, et ajaloo õppimisel on peamine rõhk faktidel. See ei ole täielik tõde, kuid selles on oma tõetera. Madis on öelnud: „Faktid on ajaloolasele sama mis keeleõppijale sõnavara.” Fakte teadmata ei ole võimalik midagi analüüsida. Faktid on vundament, milleta maja koos ei püsi. Kuid loogikat rakendamata ei ole võimalik sündmuste eeldusi, põhjusi, tagajärgi ja nendevahelisi seoseid mõista. Analüüsioskust on vaja ka kronoloogilise tunnetuse tekkeks, näiteks võib loogika abil järeldada, et Borodino lahingu tulemustest ei olnud võimalik järgmisel hommikul Pariisis lugeda, sest telegraaf ei olnud veel leiutatud. Järelikult pole ühte ilma teiseta − faktid ja loogika ei välista üksteist, vaid on ajaloo õppimisel võrdselt olulised.

Õpetaja panus olümpiaadi õnnestumisse on uskumatult suur. Meie edu olümpiaadil tagas suuresti meie õpetaja Madis Somelari pühendumus ja suur töö. Õpetaja suutis meid motiveerida raske koolitöö kõrvalt oma vähest vaba aega Lahesõjale ja telegraafi leiutamisele pühendama. Ta sundis meid looma seoseid õpitu vahel ja leidma sellest väärtusi, mida endaga elus edasi kanda. Me väärtustame väga õpetaja Madise pühendumist, mis oli vähemalt sama suur kui meie enda oma. Tema innustus, töö ja toetus mängis meie olümpiaadivõitudes väga suurt rolli. Õpetajate tööd ja pühendumust olümpiaadideks valmistumisel tuleks praegusest rohkem väärtustada ja märgata.