Õpivägi

25. juuni 2014 Margus Ott filosoofiadoktor - Kommenteeri artiklit

Kaitsesin hiljuti Tallinna ülikoolis filosoofia alal doktoritöö „Vägi. Individuatsioon, keerustumine ja praktika” ning selle kokkuvõttes pakun töös esitatud ideede üheks arenduskohaks välja õpetamise, pedagoogika. Muidugi ei suuda ma seda siin läbi viia, see nõuaks ka hoopis pikemat käsitlust, kuid visandan siiski mõned esialgsed mõttesuunad.

Olen küll kümme aastat tegutsenud ülikoolis õppejõuna ja veel kauem ise koolides õppinud, kuid see ei tähenda, et pretendeeriksin asjatundlikkusele õpetamise ja õppimise vallas, tundmata lähemalt metoodikaid, õpiteooriaid. Ülepea võib kahelda, kas filosoofilisest lähenemisest on õpetamise ja õppimise praktika jaoks mingit kasu. Võib-olla lahenduste näol ei olegi, aga mitmed vägagi erineva taustaga filosoofid (Deleuze, Dennett jt) on toonud filosoofia põhilise tugevusena välja problematiseerimise ja küsimise võime, isegi kui ta pole nii tugev lahenduste ja vastustega. Filosoofia esmane ülesanne oleks siis n-ö käik lahti ühendada, ja kui tema üritus uut käiku sisse lülitada jääb ebarahuldavaks, saavad seda teha juba teised, antud juhul õpetajad ja pedagoogikateoreetikud. Ja teiseks läheb õpetamise asi mulle korda – see tagab selle, et too problematiseerimine ja küsimine pole pelgalt huvitu uitlemine.

Kes ma ise olen?

Õppimises ja õpetamises on määrava tähtsusega küsimused, kes me oleme, kes ma olen, kes ma ise olen. Sest õppimine on miski, mille ma pean ise läbi tegema, esimeses isikus; seda ei saa niimoodi mehhaniseerida nagu „Matrixi” filmis, kus võitluskunstioskused justkui laeti arvutist otse inimesesse – ja isegi seal võttis see mingi aja ning sisaldas olulisi esimeses isikus tehtud vigu ja eneseületusi. Niisiis, õppima pean ma ise. Peale selle saab eristada õppimise kvaliteeti selle järgi, mil määral ma olen kaasa haaratud, st mil määral ma õpitavat „mõistan”: alates papagoina kordamisest kuni sellise mõistmiseni, kus ma pääsen mõistetava sisse ja valdan seda, nii et ma saan mitte ainult leida ettenähtud vastused, vaid luua ka uusi lahendusi ehk iseseisvalt edasi mõelda. Tuupimises ei pruugi olla midagi halba – eriti kirjanduses ja võib-olla ka filosoofias tuleb mõned tekstid pähe õppida –, juhul kui sellele järgneb hilisem läbiseedimine ja omastamine. Me kõik teame „Kui tume veel kauaks ka sinu maad” ja veel mõnd teksti – see kuulub pärimuse hoidmise juurde. Hiinas õppides õppisin pähe „Suure õpetuse” ja see tekst pole lakanud end avardamast.

Misasi see „ise” aga on? Või õigemini, kes olen mina „ise”? Siin saab väga oluliseks, millise (enamasti ebateadliku) metafüüsikaga me töötame. Vastusena sellisele küsimusele hakatakse ilmselt rääkima „identiteedist”: mina „ise” olen see ja see. Näiteks eestlane, meessoost, keskealine, tallinlane, õppejõud jne. Ometi on selge, et ükski neist määratlustest ei käi ainult minu, vaid ka paljude teiste kohta. Kuid mis on see, mis käib just nimelt ja ainult minu kohta? Võib ütelda, et mälestused, kogemused, oskused. Siin tuleb aga minna veelgi fundamentaalsemaks: mis tahes asi, mida ma enda kohta nimetada saan, ei kirjelda adekvaatselt mind ennast elava ja muutuvana. Kõik, mida ma enda kohta nimetada saan, on midagi „olevat” ja isegi täpsemalt öeldes midagi „ruumilist”, st midagi, mis on fikseeritud või fikseeritav füüsilises või kujutluslikus ruumis (ja mis peale selle on juba alati „ajast maas”). Mina ise aga elan, muundun, kestan, olen ajaline.

Selline kontseptuaalne nihe muudab paljutki. Nõnda võib esmapilgul tunduda, et „mina” vastandun „teisele” (nagu Jaak Aaviksoo rääkis oma artiklis „Infokonfliktid ja enesekaitse”, Diplomaatia, nr 91, märts 2011). See aga on just nimelt ruumiline vastandus, mis ei puuduta mind ennast (ega teist ennast), vaid ainult minu pilti endast (ja teisest). Mina ise olengi ja püsingi just nimelt arvututes läbikäimistes teistega: teiste inimestega, loomadega, taimedega, masinatega, viiulitega, keskkonnaga. Minu enda muundumised kätkevad seesmiselt juba teisi, teisi „endaid” ja ümbrusi. Niimoodi vaadates ei vastandu mina teisele, vaid mina „ise” juba kätken sind „ennast” ja olen teiste „ennastega” läbikäimises juba enne pilte „minast” ja „teisest”. Isedus on „minu” ja „teiste” vahel või all. Sellel on õpetamisele ja õppimisele otsesed tagajärjed: õppides pean ma ise omandama, aga see ise pole mingi identiteet, midagi ruumilist ega piirdu minu nahapiiriga, vaid sellesse on juba hõlmatud läbikäimine kaasõpilaste, õpetajate ja kogu keskkonnaga.

Ruumilisest vastandusest: keha ja vaim

Sama puudutab teisi „ruumilisi” vastandusi, näiteks „keha” ja „vaimu”. Koolide tunniplaan võib jätta petliku mulje, justkui oleks tegemist kahe eraldi asjaga (nt kehaline kasvatus ja matemaatika), kusjuures rõhk on vaimul (n-ö intellektuaalseid aineid on tunduvalt rohkem kui n-ö füüsilisi). Ometi pole siin mingit vastandust: mina ise olen kehastunud, kehaline, kehalistes kalduvustes, hoiakutes, taotlustes. Minu „vaim” polegi midagi muud kui nende kehaliste protsesside vahendamine, „hõlbustamine”, modereerimine. See on olemuslikult seotud viivitusvõimega. Kui universumis poleks mingeid aeglustusi, viivitusi, nihutusi, selektsioone, siis poleks siin mingeid „vaime”, millegi „tajumist” ega millegi tegemist. Isend ehk indiviid tähendabki seda, et mingid jõud on kokku kogutud (mõelgem oma keha tohutule keerukusele mitmel hierarhiatasandil) ning väljaeraldatud välisust selekteeritakse keha sisemuse huvide, taotluste, tähenduste järgi. Nõnda on Jakob von Uexkülli järgi igal elusolendil oma „omailm”, kus ta teeb erinevaid liigendusi vastavalt sellele, mis talle korda läheb. Selles mõttes on isedus ja individuaalsus eeskätt pinnanähtus, pinnaefekt, kommunikatsioonis sisemuse ja välisuse vahel. Ma olen enda pinnal, enda piiril, mitte enda „sees” (viimasel juhul olen omadega sees ehk pees). Keha on teatav jõudude kogum ja kulgemine; vaim on selle kulgemise modereerimine, mis põhineb võimalusel viivitada mingite reaktsioonidega, neid tagasi hoida.

Õppimise ja õpetamise üks põhiline ülesanne

See on ka õppimise ja õpetamise üks põhiline ülesanne: kuidas saada kontakti oma jõududega ja neid koondada, eristada, nüansseerida, arendada. Jõud ongi olemuslikult paljune, ja see eestikeelne sõna sobib selle tähistamiseks väga hästi, kuivõrd siin langevad ainsuse ja mitmuse nimetav ühe harva juhtumina kokku. Jõudude arendamine tähendab korraga nende lõimimist ja eristamist. Minu isedus ehk vägi ongi mu jõudude lõimimise ja eristamise masinavärk. Nagu koolist teada, käib jõudude treenimine eeskätt mitmesuguste eesmärkide kaudu: tuleb lahendada ülesandeid, teha valmis joonis, kirjutada referaat, sooritada kaugushüpe jne. Kui me saame seeläbi kontakti oma jõududega ning neid vabalt avaldada ja avardada, siis oleme rõõmsad ja kerged. Kuidas seada parajaid väljakutseid, mis poleks liiga rasked ega keerulised, ning kuidas organiseerida ja varieerida individuaalset ja grupitööd – selles seisneb pedagoogika leidurlus.

Seejuures jääb midagi võib-olla varju või ühekülgseks. Kui mõtestame õppimist ainuüksi selliste nõutavate õpiproduktide kaudu, kaotame jällegi silmist enda kulgemise, muundumise kui elava protsessi, mis neid produkte tekitab. Finišid on olulised, kuna panevad meid pingutama. Aga finiš on kõigest harjutamise üks osa. Kui oleme midagi hästi teinud ning oma jõude rakendanud ja arendanud, siis oleme rõõmsad. Aga peab olema see, kes saab rõõmus olla. Kõige üldisemalt öeldes: kui õppimine käib suuresti „kujude” (nimetatavad eesmärgid) kaudu, siis samavõrd oluline õppimise osa on oskus kujusid lammutada, pihustada, lahustada. Ei tule ainult ära õppida („valmis teha”), vaid ka ära õppida (nagu fraasis „ära rebima”, st just loobuda valmistegemisest). Siin on oluline koht Tauno Jürgensteini arutletud mõtlusel („Kas koolis võiks kohta olla ka meditatsioonil?”, ÕpL 28.03). Kõige üldisemalt öeldes ongi mõtlus selles seoses igasuguste kujude, klompide lahustamine. Kui meel jälgib ennast, siis meelde tulevad igasugused „asjad”, ja neid vaadeldes nad lahustuvad, kergenevad, peenenduvad.

Liikuda iseenda poole

Sellisel moel liigume justkui kõige otsesemalt iseenda poole, ehkki, nagu me nägime, see „ennas” pole mingi asi, mille poole saaks liikuda, vaid see on liikumine ise. Mõtluses tuleb see liikumine välja, saab eksplitsiitseks. See nägemine käib just taibates, et me oleme teatavas mõttes „tühi koht”, et ma „ise” ei ole midagi nimetatavat, ehkki minu enda kaudu tekib igasuguseid nimetatavaid asju (mis aga sageli lähevad keerdu, sõlme, klompi ja kompleksi). Selline kohalolu oma jõududel, oma jõudude juures olemine, on veel kõige rõõmsam. Nagu ütleb Spinoza: „Kui vaim vaatleb ennast ja oma teojõudu, siis ta on rõõmus” („Eetika”, III. 53). Elu ise on rõõmus ja mina ise olen rõõm. See on tõepoolest oluline enesetehnika, mida igaühel on hea kas või natukene harjutada, sest sel moel võtame oma elu enda peale, saame aktiivseks, kuna oleme kontaktis omaenese jõududega ega piirdu pelgalt reageerimisega väljast saadud üksikimpulssidele. Või teisipidi, just sel moel saavutame kõige suurema paindlikkuse, valmisoleku reageerida mis tahes muutustele ja impulssidele keskkonnast, kuna me oleme n-ö tühi ja meid ei blokeeri need klombid, kompleksid, eelarvamused, mõtted (olgu need või „tõesed”). Selline enesest-tühjus on palju isikupärasem kui mis tahes „identiteediotsingud” (mis käivad paratamatult läbi kujude, toodete, hoiakute, mis on ühised paljudele ega ole mulle iseomased). Ja kas looming ei käi just selle tühjuse kui sulanduva tasandi ning täis-suse kui kujudetasandi, väes- ja käesolu vahel?


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!