Reet Linna: Minu ilusad õpiaastad
Kokandushuviline Reet oma 13. sünnipäeval köögis toimetamas.
Elasin lapsepõlves üsna kasinates tingimustes. Pere vanema tütrena pidin juba varakult olema emale majapidamistöödes abiks. Meie kodu asus kortermajas, kus köök oli väike, aga see-eest ehtis seda puudega köetav pliit. Teadagi täitus see õdus ruum alati isuäratavate aroomidega, kui memm lõunat valmistas. Jõuluaegne kapsalõhn tuleb veel nüüdki ninna. Ema kõrvalt õppisin juba lapsena oma kõhu eest hoolitsema. Küllap sealt jäi minusse ka kokkamiskirg. Klassiõhtuteks olin juba osav kartulisalati valmistaja ja küpsetamine oli mul lausa lemmiktegevus.
Tallinna 7. keskkoolis (hilisemas prantsuse lütseumis) olid tüdrukutele kohustuslikud kokanduse tunnid. Ja uskuge, praegugi on mul alles siniste kaantega kaustik, kus on kirjas kõik tarkused, mida sealt saime, ja terve hulk elementaarseid retsepte pealekauba! Aeg-ajalt võtan selle ikka lahti, et vaadata, kuidas ise majoneesi või küpsetuspulbrit teha. Kui mitte tütar, siis lapselaps saab selle kindlasti endale.
Pärast keskkooli lõpetamist seisin valiku ees: mida edasi õppida? Muusika oli meie peres alati esimesel kohal, aga joonistada tahtsin ka väga. Tegin katsed filharmoonia estraadistuudiosse, sain sisse ja nii jäi laulmine ja muusika ikka minuga. Aasta aega mõtlesin, kuhu edasi õppima minna. Lõpuks otsustasin Tallinna pedagoogilise instituudi kasuks. Aasta oli 1963. Fakulteet, kuhu sisse sain, oli toonane JT – joonistamine ja tööõpetus. Seal õpiti veel joonestamist, kunstiajalugu, käsitööd ja kokandust. Nagu näete, kõik üsna naiselikud ained. Vabalt oleks see eriala võinud olla kodumajanduse nime all. Ega poisse meie kursusel suurt olnudki! See oli väga tore aeg, tore kursus ja erakordselt toredad õppejõud. Maalimist õpetasid meile näiteks Enn Põldroos ja Lembit Sarapuu, graafikat Peeter Ulas ja Concordia Klar.
Kokanduse õppejõud oli toona legendaarne Salme Masso. Ta oli õpetaja, paljude kokaraamatute autor, telekokk – legend juba oma eluajal. Õpetamisstiililt oli ta väga nõudlik, kogunisti karm. Masso oli võtnud endale kindla eesmärgi teha igast noorest neiust korraliku perenaise. Mäletan, kuidas Masso nõudis, et kartulisalat ja rosolje oleksid hästi peeneks hakitud, et kartulid poleks pudruks läinud ja palju muudki. Ja kuidas ta lauakatmist õpetas! Meile tundus see nii lihtne – mis seal ikka, paned nõud lauale ritta ja ongi kõik. Kodus oli seda ju küll nähtud. Aga ei, vähegi viltune nuga või taldriku vale kaugus lauaservast võttis hinde alla. Pean tunnistama, et esialgu polnud ma sugugi Masso suur lemmik. Ikka tegin midagi valesti, olin lohakas ja kärsitu.
Ma ei unusta kunagi, kuidas ta õpetas meid kilu puhastama. Ma ei armastanud lapsena kalalõhna, veel vähem tahtsin käsi kalaga määrida. Püüdsin kilupuhastamise operatsiooni sooritada noa ja kahvliga. Minu meelest tegid paljud meist nii. Õpetaja Massole ei meeldinud see sugugi ja küll ma siis sain võtta: kilu tuleb puhastada paljaste kätega, mitte mängida siin mingit preilit!
Ta lasi mul kümnete kaupa kilusid puhastada, kuni rahule jäi ja ma lõpuks hinde kätte sain. See tund jäi mulle igaveseks meelde ja tänaseni puhastan kilu paljaste kätega.
Olen tagantjärele õnnelik, et meie kursus sai oma köögitarkused kuulsa Salme Masso käe all. Ega tudengipõlve ajal osanudki seda nii hinnata. Olen kindel, et kõigist meie kursuse tüdrukutest said suurepärased perenaised ja head kokad. Saatuse tahtel ei saanud minust koolipreilit, vaid hoopis ajakirjanik, aga tudengiaastaid meenutades uhkustan ikka oma suurepäraste õppejõududega, kelle hulgas oli ka legendaarne Salme Masso.