Sünnipäevakingiks kunstinäitus
Pool sajandit Ida-Virumaal Illuka mõisakoolis õpetajana töötanud Marta Reinsalu tähistas oma 80. sünnipäeva elu esimese kunstinäitusega kohalikus raamatukogus.
Oma maalid rahva ette tuua soovitas Marta Reinsalul Illuka valla agar kultuurinõunik Ene Raudar, kes oli mõne aja eest korraldanud lastekogumiku väljaandmiseks heategeva oksjoni, kus kõrgeima hinnaga müüdi maha just Reinsalu töö „Moonid”.
Nii ei jäänudki staažikal õpetajal muud üle, kui oma kunstilooming üle vaadata. Käiku läksid ka tööd, mis valminud aastakümneid tagasi, Reinsalu õppides kunstiõpetajate kursustel. „Vaatasin, et mõni töö on täitsa normaalne. Mõnikord on hea, kui hoiad vanu asju alles,” muheleb Reinsalu. „Viimastel aegadel olen maalinud ikka lilli. Ühtegi tööd tellimise peale pole kunagi teinud.”
Näituseks valmistuda aitas Marta abikaasa Villio Reinsalu, legendaarne Illuka kooli direktor. Tema hooleks jäi piltide raamimine. Siingi tulid kasuks vanad varud – kunagi kasutuses olnud raamid said uue värvikuue. Sammud tuli seada ka poodi ja uusi raame juurde osta.
1952. aastal Rakvere õpetajate seminari lõpetamise järel Illuka kooli algklassiõpetajaks siirdunud Marta Reinsalul tuli hakata andma ka kehalise kasvatuse ja kunstitunde. Nii otsustaski ta ka nendel aladel tarkust koguda ja läks ülikooli kehakultuuriteaduskonna kaugõppesse. Lahkuda tuli vahetult enne lõppu diplomita, sest ujumises jäi normist puudu 0,2 sekundit.
„Olin täitsa kõva ujuja, aga õppejõud oli kangekaelne. Lahkusin. Kutsuti tagasi, aga mina olin sama kangekaelne,” muigab Reinsalu, kelle meelisalad on lisaks ujumisele olnud ka võrkpall ja suusatamine. Sportlik on ta senini. Viimati osales oma valla matkaüritusel, kus matkati Kuremäelt Puhatu sohu.
Järgmisena võttis Reinsalu käsile kunstiõpetaja kutse omandamise. Tol ajal korraldati kolmeaastaseid kursuseid, maalimiskogemust saadi praktikatel Värskas, Tallinnas ja isegi Leningradis. Väga ilusa õlimaali tegi ta Petseri kloostrist.
„Kahju, et seda tööd endale ei saanud. Aga mulle öeldi kohe, et ära loodagi tagasi saada, meil on sellega omad plaanid. Ju ta mõnele kirikupapile kingiti,” oletab Reinsalu.
Muide, õpinguteaegseid väga häid pintsleid kasutab ta senini. Kuremäe kloostrit, mis koduõuelt kiviga visata, siiski maalinud pole.
Töid läks kaduma
Reinsalu õpilaste töid saadeti palju ka vabariiklikele näitustele. Lastele meeldis eriti monotüüpiat teha. Üks tüdruk joonistas kord oma koduümbrust: suuri puid ja põdra, keda ta iga päev kooliteel kohtas. Seegi töö rändas võistlusele. Aasta pärast tulid Kongost aukirjad õpilasele ja juhendajale, aga töö ise jäigi Aafrika avarustesse.
2002. aastal, kui täitus 50 aastat õpetajastaaži, pani Marta Reinsalu kooliukse enda järel kinni ja ütles keelitajatele, et ei pea saja aastani tööle jääma.
„Ei mäleta ühtegi momenti, et distsipliiniga oleks probleeme olnud,” sõnab ta. „Kõige ilusam aeg oli siis, kui olin noore õpetajana palju lastega koos. Toredad olid võistlustel käimised, võistlesin isegi. Ja laagrid, spartakiaadid ja vabariiklikud suusavõistlused, treenisime ka pühapäeviti. Lapsed tulid jalgsi kaugelt kohale. Nüüd kuulen, kuidas suusatreener räägib, et igaühele pead väravasse järele sõitma. Aeg on muutunud. Aga meeldis töö ka pärastpoole, kui tegin kunstiringi. Ostsin kommi ja küpsiseid, sõime koos. Senini käivad õpilased külas.”
Õpetajad on olnud ka Reinsalu ema ja õed, vend juhendas õpilasringi. Kui lapsed koju läksid, ütles isa ikka, et ta läheb toast ära, sest ümberringi on ainult pedagoogikajutud.
Kooli mängisid suure pere lapsed kogu aeg. Vanem õde Ruth oli range õpetaja ja pani hindeid.
„Mul polnud muud mõtetki, kui õpetajaks õppida,” ütleb Reinsalu. Kaksikõele Raelile meeldis väga õmmelda ja algul lubaski ta astuda kergetööstustehnikumi. Kui õeksed aga rongis linna poole loksusid, selgus, et temagi tuleb õpetajate seminari.
„Ega see mulle meeldinud, sest kõik asjad pidid meil ühtemoodi olema ja mõtlesin, et millal tast lahti saan,” muigab Reinsalu. „Aga lõpetamise ajaks oli mõistust juba nii palju rohkem, et tahtsin koos temaga töötada. Suunatigi meid samasse rajooni. Õnneks mitte samasse kooli, see oleks probleeme tekitanud – meid aeti kogu aeg segamini. Kui ta Kuremäele külla tuli, teretasid nunnad teda minu pähe.”
Reinsalu ütleb, et niisama heast peast tal maalimise tahtmist ei tule. Aga õnnitluskaarte meeldib küll teha. Juba ammustest aegadest. Sellest ajast, kui pensionile läks, on kõigile tuttavatele sünnipäevadeks ja muudeks tähtpäevadeks teinud mitusada kaarti.
Kaardi joonistamine ei võta kaua aega. Hoopis rohkem kulub õigete luuleridade otsimisele. Lemmikud on Doris Kareva, Leelo Tungal ja Virve Osila.
„Teen vahel ridu ka ümber. Siis ma autori nime muidugi alla ei kirjuta. Ütlesin kord Virve Osilale, et ärgu pahandagu,” muheleb Reinsalu.