Tee määrab inimese, kuniks jagub vett

6. juuni 2014 Mari Klein - Tee määrab inimese, kuniks jagub vett kommenteerimine on välja lülitatud

vesi-mäletabKui kevade hakul jõudsid minuni kaks soome autori romaani – Emmi Itäranta „Vesi mäletab” ja Joel Haahtela „Täheselge, lumivalge”, mis värskelt eesti keelde tõlgitud, mõtlesin kirjutada neist kokku ühisloo põhjanaabrite kirjanduspõllu värsketest viljadest.

Mõtlesin ülimalt naiivselt, nagu mulle alguses iga loetava reaga üha enam tundus. Sest mida ühist, peale autori rahvuse, saab olla loos, mis jutustab ulmeliselt fiktiivsest elust meie aja järel, ning lool, mis vahendab meieni kirjeldavaid päevikuid tunamullusest sajandist.

Soome romaan kui selline ei ole ometi mingi kindlaksmääratud tunnustega loom – pelgalt see, et mul selline mõte oli tekkinud, tekitas nüüd juba piinlikkust. Ja ometi ei andnud ma alla. Ning kaevudes sügavamatesse kihtidesse, leidsin üha üllatavamaid ühisosi.

Joel Haahtela „Täheselge, lumivalge” (kirjastus Hea Lugu) on ülemöödunud sajandi lõpust ja möödunu algusest pärit päevikukatked, mille kirjutaja, rahvuselt soomlane, on need olude sunnil kirja pannud Prantsusmaal, Saksamaal, Aasias, algselt noore ja uljana, hiljem vana ja väsinuna, sissekanded pühendatud peamiselt kaotatud noorusarmastusele, kirjeldades voogavas keeles nii oma tundelist teekonda kui ka arutledes argielu üle – tööst telegraafijaamas ja muljetest maailmanäituselt. Vähehaaval koorub raamatust välja pinna all pulbitsev piin, mis on paguluse tegelik põhjus.

Emmi Itäranta „Vesi mäletab” (kirjastus Koolibri) kõneleb tulevikust. Elust maal ajal, mil vesi on defitsiit ja mulla alt kaeva(nda)tav kasutatud plast kõrges hinnas, ning üle kõige valitsevad veekontrolörid, kelle hirmus elab kogu allesolev inimkond. Tegevus toimub tõenäoliselt Soomes, sellele viitavad paljud looduseterminid, kuid kogukonna keskmeks on saanud Hiina, nii kultuurilises kui ka kasuteguri mõttes. Ilmse vihjena nii inimtootmise kui ka tarbimis­ühiskonna valupunkti keskmele, mis samas on iidse teekultuuri häll. Just tee ongi selle romaani põhimuster – jälle mitmemõtteline, vähemalt eesti keeles –, minategelaseks tütarlaps, kes otsib meeleheitlikult juhtlõngu, mõistmaks endisaegset (meieaegset) maailma ja inimesi.

Mis saab siis olla ühist neis kahes – maailmatu erinevas teoses, millest esimene vajab lugemiseks rahu ja vaikust, aega ja arutust; teine haarab oma psühholoogilises tormakuses nii jäägitult kaasa, et paneb unustama kõik kõrvalise? Mis saab neis olla ühist … Lisaks sellele, mis teeb ühest raamatust kirjandusteose, ehk autori oskusele seada sõnu nii, et need kõlavad nagu vabalt vulisev vesi, mille joomisest janu täis ei saa. Kerkivad lõputu sinise taeva alla, süütavad tule ja sööbivad meeltesse. (Tõlketeoste puhul oleks säärase sõnaseadmise puhul muidugi patt kiitmata jätta tõlkijaid: Hille Lagerspetzi ja Kadri Jaanitsat.)

Ükskõik, kui rasketest teemadest ja keerukatest kannatustest nad ei kirjuta, tekitavad selgelt ja sobivalt seatud sõnad maailma ilusaima tunde, erilisima emotsiooni, tekitavad tundmuse, et sel teel olen ma juba astunud ning panevad mõtted hargnema miljonisse suunda korraga. Selles viimases on Haahtela, tõsi, märkimisväärselt osavam, mis pole imekspandav, teades, et Itäranta raamatu puhul on tegu esikromaaniga. Kui Itäranta kruvib pinget psühholoogiliselt, siis Haahtela pürib oma kirjapandus intellektuaalseisse kõrgusisse, tulemiks laused, millest kohati lausa igaüht tahaks välja kirjutada või ära märkida. Ja ometi ei kõla nad kontekstist kistuna nii kui lummava tervikteksti rüpes.

Ja nii nad kaasajas kohtusid, peategelased, keda lahutab aeg, (samal ajal kui nende loojaid lahutab vaid mõni aasta) – üks minevikust edasi, teine tulevikust tagasi vaadates –, kirjutamine omal moel mõlema võti, ka nende raamatute metatekstina. Ühes peab peategelane päevikut, pannes kirja oma mõtted ja mured, rõõmud ja raskused, lootuses (või lootmatagi?), et need jõuavad kord kuidagi järeltulevate põlvedeni. Teises annavad teemeistrid oma teadmisi edasi paksude raamatute abil, millest saab lõpuks viimane pääsetee peategelasele, kes teab rohkem, kui tohib (raamatu originaalpealkiri on „Teemestarin kirja” – otsetõlkes „Teemeistri raamat”).

Peategelased, samuti nii ajas kui ka soos üüratult erinevad, elavad aga läbi sedasama üksindust, mis võib tabada inimest ainult teiste inimeste keskel, reedetu ja hüljatuna omadest. Ja ometi ei ole see ülim igatsus nähtavalt pealispindne, see on kusagil sügaval, peidetud sümbolitesse, tabades seda tugevamalt, mida rohkem on su ümber rahvast. Rõhutades vajadust mentori järele, kes sinusse usuks ning kelle kadumisega kaob ka tükike sinu ehitatud elust, nii et sa kaotad end iseendasse. Vahutavasse voolu keerlevast maailmast rääkimata. Rohkem või vähem kaudsemalt haakub sellesamaga ka Haahtela teine hiljuti eesti keelde tõlgitud romaan „Kadumispunkt”, mis ilmus Loomingu Raamatukogus.