A nagu aiandus, R nagu Räpina

22. aug. 2014 Ene Pajula ajakirjanik - A nagu aiandus, R nagu Räpina kommenteerimine on välja lülitatud

Kui mõtleme aianduskoolile, siis mõtleme Räpinale, ja õigusega, sest Räpinas on aiandust õpetatud juba 90 aastat.

Räpina on läbi ja lõhki aianduskool. Siin õpetatakse floristikat, aiandust ja maastikuehitust nii kesk- kui ka põhihariduse baasil, ning noorem- ja abiaednikuks võib saada ka eelneva põhihariduseta. Lisaks aianduserialadele õpetatakse siin keskkonnakaitset ning rahvuslikku käsitööd.

Õigustatult hea maine

Kooli maine on alati olnud väga hea. Kuigi aianduserialasid õpetatakse ka mõnes teises koolis, eelkõige Luual, aga ka Tihemetsas, Suuremõisas ja Tallinnas, on Räpina trump pikaajaline kogemus, aga ka aastakümnete jooksul välja kujundatud korralik õppemajand, kuhu kuuluvad avamaa tootmispõllud, kollektsioonaiad, õppekasvuhoone, Sillapää mõisapark ja haljasalad. Kokku on koolil maad 35,07 ha ja see kõik tundub, nagu ühele tippkoolile kohane, olevat viimse puu, põõsa ja rohututini välja timmitud. Enamgi veel, kollektsioonaiad, park ja haljasalad moodustavad Eesti ühe kaunima koosluse, mis on kõigile huvilistele avatud.

Viimased neliteist aastat Räpina aianduskooli juhtinud direktor Heino Luiga siirdus 1. juulist pensionile, jättes kooli maha parimas korras. Räpina aianduskool rekonstrueeriti põhjalikult 2012. aastal. Aianduskooli õppedirektor Liina Palu näitab valgeid klassiruume ja kabinette, mis on sisustatud nii heal ja moodsal moel, kui õpetajad vähegi tahta oskasid. Just selline tahvel, just selline arvuti, just sellised õppevahendid, kui sooviti. Botaanikaklass on varustatud kahekümne mikroskoobiga, õmblusklassis pääsevad kõik õpilased korraga õmblusmasina taha, kangastelgi on nii vanemaid kui ka moodsamaid, arvutiklass on sisustatud Apple’i kõige uuema põlvkonna arvutitega, mis näevad välja, nagu oleksid need NASA keskusest pihta pandud.

„Kahju ainult, et me ei saa kogu seda rikkust veel täisvõimsusel kasutada,” ütleb Liina Palu. „Meie soov oleks teha koostööd nii teiste kutsehariduskeskuste kui ka ümbruskonna üldhariduskoolidega ja teistegi haridusasutustega. Me pole sellel suunal veel väga aktiivselt tegutsenud. Tõsi, ühe päeva veetsid meie majas Nõmme loodusmaja õpilased ja meie võimalustega on tutvumas käinud ka lähedase Kääpa põhikooli õpetajad. Neil tundus tulevaseks õppeaastaks küll mõningasi mõtteid tekkivat, aga eks näis.”

Püsivalt tehakse koostööd Tartu kunstikooliga, kelle dekoraatori-stilisti eriala õpilased läbivad Räpinas ühe õppemooduli floristikas. Nende kaunid lõputööd kaunistavad kooli veel praegugi.

„Aiandushuvi võib, aga ei pruugi tekkida väga noorelt,” ütleb Liina Palu. Meie koolis on üle 800 õpilase, kaks kolmandikku neist on sessioonõppes. See tähendab, et õppijate seas on väga palju täiskasvanuid, kel juba on mingi amet, sageli ka perekond ning neil on tekkinud tõsisem aiandushuvi. Meie õpilaste keskmine vanus on 33 aastat. Õppetöö on korraldatud nii, et õpilane peab igas kuus ühe nädala Räpinas veetma, aga tööandjatelt ei saada selleks sageli luba. Mõnikord ongi tööaegu keeruline õppijale sobivaks sättida, aga vahel on tegu ka soovimatusega.”

Liina Palu ütleb, et vahel heidetakse neile ette hobiaednike koolitamist ja tööandjad kurdavad, et ei leia nende kooli lõpetajate seast sobivat tööjõudu.

„Minu meelest on asi selles, et tööandjad ei saa meie lõpetajatele soovitud palka maksta, sest kvalifitseerimata tööjõud on odavam. Mis hobiaednikesse puutub, siis isegi kui meie lõpetajad päris erialast tööd ei leia, mõjutavad nad oma teadmistega sageli ettevõtte või terve küla välimust.”

Uued tuuled

Räpina aianduskooli uus direktor on Kalle Toom.

Räpina aianduskooli uus direktor on Kalle Toom.

Räpina aianduskoolis puhuvad uued tuuled igast suunast. Nagu öeldud, on 1. juulist ametis uus direktor Kalle Toom, kes seni töötas haridusministeeriumis kutsehariduse osakonna asejuhatajana ja on olnud üks õppekavareformi eestvedajaid.

Ka Liina Palu on Räpina aianduskoolis suhteliselt uus inimene. Ta on matemaatikaõpetaja, kellel on juhtimiskogemus nii üldharidus- kui ka kutsekoolist. Et ennast aiandusega paremini kurssi viia, õpib ta ühtlasi maastikuehitust.

Liina Palu kinnitab, et nad loodavad uuest direktorist palju abi uute õppekavade loomisel. „Meie koolisüsteem ei jõua tööandjate soovidele alati järele. Kutsestandardeid uuendatakse iga viie aasta tagant, seega peaksime samas tempos uuendama oma õppekavu. Muidugi võtab nii riiklike kui ka kooliõppekavade tegemine aega. Samas on kutsestandardid juba kaks aastat kehtinud, aga meie siin alles mõtleme. Tahaksime septembrist uute õppekavadega alustada, aga meil on probleeme, mida me päris omal käel lahendada ei suuda,” räägib Liina Palu ja toob näiteks integreeritud ained. Veel ei teata päris täpselt, kuidas neid integreerida. Innove sellealaseid koolitusi oleks olnud vaja juba tükk aega tagasi. Nüüd on nad need oktoobris-novembris välja kuulutanud, mis tähendab, et septembris uute õppekavadega veel alustada ei saa.

Tööandjate vajadustest lähtudes kavandatakse ka päris uusi õppekavu või osakutseõppekavu. Vahel on vaja pakkuda lühemat õpet, mis valmistaksid ette lihtsamateks ametiteks. Näiteks võiks tuua noorem-maastikuehitaja nimetuse all sillutisepaigaldajate koolitamist. Kui täpsemalt uurida, siis selgub, et noorem-maastikuehitaja peab oskama ainult ehitajale kive ette kanda.

„Selle õpetamiseks ei pea kulutama aastat või isegi kuut kuud,” lisab Liina Palu.

Puudega inimesed väärivad enamat

Mõtteainet pakub ka nende inimeste õpetamine, kes saavad hakkama vaid lihtsustatud õppekavade piires. Eestis pole nendel kutse omandamiseks just palju võimalusi: kodumajandus, puhastusteenindus, abikokk, puittoodete viimistlus, autohooldus, mõned kitsamad ehituserialad. Ja enamik neistki erialadest on mõeldud pigem neile, kelle puhul intellektipuudest rääkida ei saa ja kes pole mingil muul põhjusel, olgu see laiskus, terav vastasseis õpetajatega, lapse sündimine vms, suutnud põhikooli lõpetada. Vaimse puudega õpilased on oodatud vaid mõnes üksikus ametikoolis. Liina Palu meelest võiks ka selle valdkonna uuesti korralikult läbi mõelda, eriti kui pidada silmas praegust töövõimereformi. Räpina aianduskool on juba tükk aega teinud koostööd Maarja külaga ja õpetanud aiandust sealsetele elanikele (abiaedniku erialal). Koostöö on olnud hea ja vajadus selle õppe järele on puudega inimeste hulgas suur.

Ta meenutab ühte klassijuhatajat, kes helistas Ida-Virumaalt ja tundis huvi, kas Räpina aianduskooli lähedal ka mõni hobusetall leidub. Leidub tõesti, aga seitsme kilomeetri kaugusel.

„Sellest pole midagi,” oli klassijuhataja arvanud. Temal oli mure oma Downi sündroomiga õpilase pärast, kes oli lõpetanud põhikooli lihtsustatud õppekava alusel ja otsis nüüd kooli, kus oma haridusteed jätkata. Õpetaja meelest pidanuks see laps õppima midagi sellist, mis võimaldaks tal hobustega tegelda, sest teda ei huvita miski muu, ja kui ei huvita, siis on teda raske õppima motiveerida.

„Too Ida-Viru õpetaja lootis, et äkki õpiks too laps ka aiandust, kui vahetevahelgi hobustega tegelda saaks,” rääkis Liina Palu. „Kõik koolid võiksid oma erialad läbi mõelda ja sihtrühmi täpsustada. Haridus- ja sotsiaalministeerium peaksid puudega inimeste kutseõppe korralduse ja rahastamise koos läbi mõtlema. Võiksid ju väiksemategi vaimsete võimetega noored ja vanemadki inimesed saada parema ettevalmistuse iseseisvaks eluks ja paremal juhul ka töö leidmiseks.”

Miks mitte õppida võimalikult seda, mis huvitab, mitte ainult seda, mida kuskil koolis juba pakutakse.