Annelinna koolides süttis tuluke

Tartu Annelinna kolmes koolis püüavad õpetajad klassitoas tekkinud probleemidele edaspidi koos kolleegidega lahendusi leida. Norras alguse saanud LP-mudelit kasutatakse Taanis juba 800 koolis.

Uudset analüüsimudelit käisid 21. augustil Tartu õpetajatele õpetamas Janne Støen ja Nina Grini Norra õppekeskkonna ja hariduskäitumise uurimise keskusest, kus tegeldakse kaasava õpikeskkonna kujundamisega koolides. Teaduspõhine LP-mudel (learning environment and pedagogical analysis) on üks abivahendeid. Tegu on kindla raamistikuga koolikultuuri parandamiseks ja senisest süsteemsema lähenemisega väljakutsetele, mida iga õpetaja töös ette tuleb.

Igas koolis moodustatakse kõigist õpetajaist 7−8-liikmelised grupid. Koolis on ka grupp, kuhu kuuluvad rühmade juhid ja juhtkond ning konsultandid.

Rühmadel on iga kuu kaks pooleteisetunnist kokkusaamist kindlatel päevadel. Koosolekul esitab üks grupiliige (juhtumi omanik) kolleegidele oma probleemi ja eesmärgi, milleni tahab jõuda. Seejärel asuvad grupiliikmed kordamööda küsimusi esitama. Üheskoos selgitatakse välja, millist täiendavat infot on vaja koguda, ning leitakse tegurid, mis on probleemi seni säilitanud. Koos kavandatakse strateegia ja meetmed ning nende rakendamine. Juhtumi omanik peab 3−5 nädala jooksul püüdma infot koguda, meetmeid rakendada. Grupi liikmed küsivad temalt kohtudes, kuidas tal läheb.

„Mitte kontrollimiseks, vaid selleks, et näidata – neil on tema probleem meeles,” nentisid koolitajad. Seejärel pöördub grupp sama juhtumi juurde tagasi ja arutab, kas meetmed on andnud tulemust.

„Ära proovi kohe kolleegile nõu anda, vaid püüa süveneda, kuula eri vaatenurki,” soovitasid koolitajad. Harva on meil asjadest tervikpilt. Me ei pruugi teada õpilase kodust keskkonda. Tasub mõelda, kas olemasolev info on kuulujutt või arvamus. Lisainfot kogudes tuleb korraldada arutelusid aineõpetajate, kaasõpilaste, vanematega, paluda kolleegi tundi vaatlema, teha küsimustikke.

„Peate õppima koos töötama,” soovitasid norrakad. „Ei saa olla õpetaja, ilma et tahaks midagi parandada.”

Eesti koolilaps on õnnetu

Koolitajate sõnul on mudeli kasutuselevõtuga vähenenud koolides problemaatiline käitumine ja koolikiusamine, paranenud on omavahelised suhted.

Norras kasutatakse LP-mudelit 500, Taanis kogunisti 800 koolis. Tegu on maailma suurima kooliarenduse projektiga ühes riigis, kus on kaasatud nii palju koole. Seetõttu otsustas ka Tartu linna haridusosakond meetodi „maale tuua”. Plaanide elluviimiseks küsiti abi Euroopa majanduspiirkonna 2009−2014 finantsmehhanismi programmi „Riskilapsed ja -noored” taotlusvoorust „Kaasamine ja sekkumised haridussüsteemis”. Tartlased panid oma projektile ka tabava nime „Tuluke” − tõenduspõhine uus lähenemine koolikultuurile.

Tuluke süttib sel õppeaastal kolmes pilootkoolis: Tartu Annelinna gümnaasiumis, Tartu Hansa koolis ja Tartu Kivilinna koolis. Kaasatud on umbes 200 õpetajat ja üle 2000 õpilase. Järgmisel õppeaastal liitub veel kümme kooli-lasteaeda.

Tartu linnavalitsuse haridusosakonna jurist Kairit Peekman, kes koordineerib kolmes pilootkoolis tehtavat tööd, avaldas lootust, et projekt aitab parandada koolides sotsiaalset keskkonda ja omavahelisi suhteid. Akadeemilise haridusega on meil ju lood väga hästi, näitavad uuringud. Kuid PISA uuring viitab tõsiasjale, et vaid 66% õpilastest tunneb end koolis õnnelikuna.

Koolide grupijuhid läbisid koolituse Norras

„Mõistsime, et läheneme probleemidele Eesti koolis liiga indiviidikeskselt, meid õpetati nägema eri vaatenurki,” rääkis Kivilinna kooli õpetaja Kersti Näär. „Norrakad rõhutasid, et alati ei pea saavutama 100% lahendust. Isegi 50% on edu. Õppigem nägema edu vähemast. Nad lohutasid meid: võib juhtuda, et probleem polegi lahendatav. Eesti õpetaja ei tihka kolleegi kaasata, sest arvab, et tollel on palju tööd. Mõtleme eestlaslikult: künnan oma põldu ise ega hakka naabrimeest appi kutsuma.”

Näär loodab, et tänu mudelile muutub koostöö süsteemsemaks. Praegu on see vajaduspõhine − kaasad kolleegi, kellega on paremad sidemed. Koolielu peaks sellega edenema. Kui suudame rakendada uut mudelit, peaks koolikultuur parenema.

Ka norrakatel läks kaua aega, et mudel hakkaks toimima ja õpetajad hakkaksid tegema koostööd.

„Saime Norras hea motivatsioonilaksu. Nüüd peame leidma tee, kuidas motiveerida kolleege veel üht väljakutset vastu võtma,” muheles Näär.

„Lisaaega on vaja kaks korda kuus ja osa õpetajaid töötab mitmes kohas, seega on algul raske planeerida koosolekuid,” arutles Annelinna gümnaasiumi õpetaja Urmas Heinaste. „Kuid palju suurem töö tuleb ära teha koosolekute vahel. Ei saa ju minna kohale midagi tegemata. Seega surve ajakasutusele suureneb. Ehk aitab teadmine, et Taanis paranes koolikultuur nii palju, et õpetajad tundsid end hästi. Peaasi, et muutused ei jääks projektiks. Aga kui õpetajail tekib inerts ja juhtkond toetab, siis see jääb ehk kestma, tulemused avalduvad ju pikema aja vältel.”

Pika koolituspäeva lõpuks, kus grupitöö vaheldus teooriaga, oli saalis rohkem rõõmsaid kui tülpinuid nägusid.

Hansa kooli ühe rühma õpetajad arvasid, et koos arutledes saab paremaid lahendusi. Meetodi puhul on ees ka kindel skeem, mille järgi lahendada. Praegu räägitakse kolleegidega pigem korraks koridoris. Analüüsi ei toimu ega hinnata efektiivsust.

Äsja ülikooli lõpetanud Kivilinna kooli kehalise kasvatuse õpetaja Ott Riisenbergi sõnul avardab rühmatöö mõttemaailma. Ta ei pelga ka võimalike probleemidega kolleegide ette tulla.

„Koos arutlemine on alati tulemuslik. Karjas tegutsemine viib edasi. Mõnel vanemal õpetajal võib olla oma põhimõte, millest ei saa üle, ja väljapääsuteed mõne lapsega tegeldes kitsenenud. Just siis on vaja teiste pilku ja ajurünnakut. Mäkketõus võib olla ka 5%. Aeglane, kuid järjekindel. Mida järjekindlam oled, seda kaugemale jõuad,” arutles Riisenberg.