Armastatud õpetajal suur juubel
12. augustil tähistas pool sajandit Tartus võõrkeeleõpetajana töötanud Felita Agate Viikna oma 100. sünnipäeva.
Saada saja-aastaseks – see on suur saavutus. Eriti kui elad üksinda neljandal korrusel, saad endaga hakkama, suhtled paljude inimestega, käid kontsertidel ning teatris – hoolimata väga halvast silmanägemisest. Just sellist elu elab saja-aastane Felita Viikna.
Felita Viikna sündis Tartus ja on elanud 94% oma elust Taaralinnas. Felita lapsepõlv jäi Esimese maailmasõja aastaisse, mil pere pidi kasinalt ja kokkuhoidlikult toime tulema. 1921. aastal algas koolitee Eesti noorsoo kasvatuse seltsi tütarlastegümnaasiumis (praegune Miina Härma gümnaasium), kus Felita õde oli juba kaks aastat õppinud.
Juba lapsepõlvest tundis Felita huvi keelte vastu. Õppida oli raske, sest puudusid sõnastikud ja õpikud. Tuli loota ainult õpetajale. Saksa keelega tegi Felita algust kolmandas, inglise keelega viiendas klassis. Tema lemmikkeeleks ja õppeaineks sai aga ladina keel, mida ta valdab tänini. Seda õpetas koolidirektor Ants Karu ja tema nimest lähtuvalt tunti kooli tüdrukuid linnas „karuohakatena”. Rivaalitseti „roosinuppudega” Tartu tütarlaste gümnaasiumist, mille direktor oli Jaan Roos.
Gümnaasiumi lõpetamise järel 1932 astus Felita ülikooli saksa ja inglise keelt õppima. Raske majandusliku olukorra tõttu pidi Felita suviti töötama. Nii algaski õpetajakarjäär – ta õpetas eesti keelt lastele, kel kodukeeleks saksa või vene keel.
Felital polnud aega võtta osa üliõpilaste lõbusast seltsielust, kuid sõpradest ta puudust ei tundnud. Õppetöö kõrval tundis ta huvi spordi, matkamise ja reisimise vastu.
1938. aastal lõpetas Felita ülikooli cum laude ja kuigi tollal oli tööpuudus suur, tehti talle neli tööpakkumist: Tallinna, Rakverre, Põltsamaale ja Pärnusse. Felita valis Pärnu kaubanduskeskkooli, sest selle linnaga oli hea transpordiühendus tema kodulinnast Tartust. Pärnus töötas ta kuus aastat, nautides töötingimusi. Kolleegid olid väga meeldivad ja direktor hooliv, aitas noort. Aga peamine – Felita kiindus õpetajaametisse ja õpilastesse.
Ilus elu lõppes 1944, mil armastatud pere lagunes. Kartuses oma elu pärast olid õde ja üks vendadest sunnitud põgenema läände. Pärnu kaubanduskeskkooli hoone põles maha ja nõukogude võim teatas, et selliseid koole pole vajagi. Kool suleti.
Felita naasis kodulinna, millest kaks kolmandikku oli varemeis, nii ka tema kodu. Ema elas Tartu ligidal maal. Inglise ja saksa keele õpetaja koha Tartu 3. keskkoolis leidis Felita kergesti. Eluaseme leidmine ei olnud niisama lihtne. Lõpuks leidis ta väikse toakese, kus puudus vesi. Seda tuli tuua naabertänavast. Käimla oli õue peal. Lisandusid asotsiaalsed naabrid, kellega tuli jagada kõrvalruume. Neis tingimustes tuli õpetajal elada viiskümmend aastat … See ütleb mõndagi Felita iseloomu kohta – tagasihoidlik, leplik, kannatlik, kuid optimistlik – küll ükskord saan midagi paremat. Koolis ta ei kaevelnud, sest tundis Tartu hädasid. Esimesed sõjajärgsed korterelamud ehitati alles 1960-ndate lõpus, need aga määrati nomenklatuuri inimestele, kelle hulka õpetajad ei kuulunud.
1963. aastal 3. kool suleti. Felita töötas lühikest aega põllumajandusakadeemias, seejärel Tartu 5. keskkoolis (praegune Tamme gümnaasium) ja siirdus 1993. aastal kõrges eas – 79-aastasena − pensionile.
Oma tasakaalukuse, rahulikkuse, delikaatsuse ja hea inimesetundmise tõttu pole tal olnud ühtegi tõsist konflikti õpilastega. Vastastikune mõistmine ja austus tegid temast armastatud õpetaja. Felita näeb igas inimeses head ega räägi kellestki halvustavalt.
„Mul ei ole kunagi vaja olnud häält tõsta,” ütleb Felita. Järjekindel saab olla ka vaikselt ja märkamatult.
Ta huvitus igast õpilasest ja oskas tänu laiale silmaringile muuta keeletunnid eluliseks ja huvitavaks.
Felita Viikna tööd tunnustati 1962. aastal teenelise õpetaja tiitliga ja vahetult enne pensionilejäämist Ignatsi Jaagu medaliga.
Praegu suhtleb ta palju vaegnägijate ühinguga, kust saab raamatuid kuulamiseks.
Saja-aastane Felita Viikna üllatab oma kadestamisväärse, lausa fenomenaalse mäluga. Ta mäletab ja teab kõike.
Soovime imepärasele õpetajale, heale kolleegile ja toredale kaaslasele rahulikku, rõõmsat ja raugematu huviga elu.
Hilinenud õnnesoovid armsale õpetajale!
Üks lugu:
Istusin saksa keele tundides esimeses pingis. Sealt oli hea tahvli ees vastajale ette öelda. Niipea, kui õpetaja Viikna märkas mu “kuritegu”, saatis temale omasel,rahulikul, kuid vastuvaidlemist välistaval moel mu ukse taha. Nii oli esimestel kordadel. Hiljem piisas, kui õpetaja vaatas minu otsa ja siis ukse poole. Sõnu polnud vaja.
Hoolimata sellest, et ma paljud saksa keele tunnid ukse taga veetma pidin, suutis õpetaja Viikna ühe õppeaasta jooksul mulle õpetada rohkem, kui teised saksa keele õpetajad kuue aasta jooksul kokku.
Kahju, et nii lühikest aega tema õpetada olla sain. (Tema oli meil ainult asendusõpetaja.)
Sügav kummardus ainsale õpetajale, kellest ma tõeliselt lugu pidasin/pean.
Olgu ta hoitud.
Loreida