Arvamusfestivalil olid haridusmõtted kaalukalt esindatud
Nädala eest Paides peetud arvamusfestivalil, millel osales kokku 4000 inimest, oli haridusteema kaalukalt esindatud. Seda nii kavas väljahüütud arutelude kui ka nendes osalenud spetsialistide mõttes. Kuigi mõlemal päeval toimus hulk mõttevahetusi eraldi selleks püstitatud Hariduslaval, jagus temaatilisi arutelusid mujalegi, sealhulgas kahele põhilavale.
Tunnustamist väärt oli, et iga neljaliikmelise arutelu nn juhtgruppi ehk lavalolijate hulka oli valitud eri poolte esindajaid ehk tavaliselt ministeeriumi esindaja, õpetaja ja/või õppejõud ning õpilane, mõningate spetsiifiliste teemade puhul ka regionaalne esindaja või oma ala spetsialist.
Reedel algasid arutelud Hariduslaval mõtiskeluga PISA tulemuste (üle)tähtsustamise üle ning jätkusid lõunatundidel paduvihmas vaagimisega, kas hea kodulähedane kool on võimalik. Seejärel kõneldi tuleviku arhitektidest ehk praegustest õpetajaks õppijatest ning lõpetati teemaga, mis on ettevõtja roll eesti hariduses.
Laupäeval peeti Orulaval arutelu „Kuhu kaob koolirõõm?” ning hariduslaval kõneldi teemadel „Millises koolis on hea õppida?”, „Milleks meile koolides hindamine?” ning „Haridus kui julgeolekugarantii?”.
Karistamine on hirmutav ja alandav
Orulaval arutasid reedel kell 16 Kaileen Mägi, Jürgen Rakaselg ja Kadri Järv-Mändoja, et Toomas Roolaiu juhtimisel kasvatamise ja karistamise teemat.
Orulavale kogunesid reedel kell 16 Kaileen Mägi, Jürgen Rakaselg ja Kadri Järv-Mändoja, et Toomas Roolaiu juhtimisel arutleda teemal „Karistamine ei aita ja rääkida pole mõtet, las kasvavad ise!”. Abiliseks perekeskus SINA-MINA.
Ootamatult avameelse arutelu alguses meenutasid kõnelejad mõnd lapsepõlvelugu, mis lõppes karistusega. Nii sai publik teada, et kuueaastane Kaileen sai esimest ja viimast korda elus rihma, kui jagas külalastele poodiminekuks laiali tädi kogumissahtlist võetud autoosturaha, et koolipoiss Jürgen viskas koos kaaslastega sisse geograafiaklassi aknad ja mäletab elu lõpuni, kuidas koos isaga klaasi lõikas ja liiste saagis, et neid uuesti ette panna, Kadri aga tuli koolist nuttes, sest õpetaja oli klassi ees teiste laste peale karjunud, aga tema ei olnud sellise käitumisega harjunud.
Kiiresti jõudsid arutlejad eesotsas psühholoogist Kadriga ühisele seisukohale, et karistus on alandav ning tekitab hirmu abil näilist kuulekust, mis päädib tundega, et kui valvas silm kaob, võib teha kõike.
Kadri Järv-Mändoja sõnul on lapse käitumine sageli kinni vanemates, nende kurnatuses. Kui paarisuhe on tugev, on rahulikum ka laste käitumine. Mis tähendab omakorda, et puhata peab saama ka ema ning vanemad vajavad ühist lastevaba aega.
Publiku seast tuli lapsevanemaks saamisele tabav võrdlus: kui autojuhilubade saamiseks tuleb pärast ohtrat õppimist läbida teooria- ja praktikaeksameid, siis last saades oled hoobilt ilma igasuguste õpinguteta keset Tallinna kesklinna liiklust.
Seega ei jookse hea nõu kunagi külgi mööda maha ning kuigi iga olukord on individuaalne, on sageli abi teadmisest, et sa ei ole oma muredega üksi. „Ei ole inimest, kes ei oleks kunagi elus lapse peale vihastanud,” tõdes Jürgen Rakaselg. See ei ole halb, leidis ta, oluline on, kuidas seda välja elada või sellega hakkama saada. Tõdeti, et parimal juhul tuntakse ära see hetk, mil tunded hakkavad üles kerima, ning õpitakse neid suunama ja pidurdama.
„Peaasi, et lapsevanem ei arvaks, et ta on läbi kukkunud. Ma tean, et paljud on seda tundnud, aga alati saab olukorda paremaks muuta,” ütles Kaileen Mägi. „Mida varem saab jaole, seda paremini saab lahendada,” täiendas Kadri Järv-Mändoja. Jürgen Rakaselg lisas, et Eestis kipub olema levinud mõtteviis, et abiotsija on mannetu, aga tegelikult ei tähenda läbikukkumistunne sugugi seda, et see nii ka on. Pigem on tõenäoline, et lapsevanem saab spetsialistilt või tugigrupist ahhaa-elamuse, et teistel on samamoodi, ta ei olegi ainuke.
Digimaailm on kahe teraga mõõk
Digiühiskonna versus klassikalise kooli teemat lahkasid (vasakult): New Yorgi ülikooli ajaloodoktorant Aro Velmet, kasvatusteadlane Tiiu Kuurme, keemiaõpetaja Martin Saar, e-õppe visionäär Robert Peetsalu ning HTM-i üldharidusosakonna asejuhataja Pille Liblik. Foto: Kärt Vajakas
Festivali reedene avapäev lõppes Mäelaval tugeva kaardiväega. Pille Liblik, Tiiu Kuurme, Martin Saar ja Robert Peetsalu lahkasid Aro Velmeti juhtimisel teemat „Klassikalise kooli viimased päevad?” ehk teisisõnu kooliformaadi tahtlikku või tahtmatut muutumist tänapäeva digimaailmas.
Ühelt poolt üllataval ja teisalt mitte sugugi üllataval kombel olid kõik arutelus osalenud üsna ühel nõul, et digimaailm on kahe teraga mõõk: tänapäeva maailmas täiesti vältimatu, kujutades samas ohtu vahetule suhtlemisele; andes õpetajale võimalusi, aga võttes sageli õpilased tunnis endale. Samuti noogutati kaalukalt kaasa mõttele, et kui varem pidi õpetaja olema teadja, siis tänapäeval on teadja internet ning õpetaja roll on olla vahendaja ja juhendaja.
Ohtra ja selgelt teemast huvitatud publiku hulgast kõlas mõte, et tänases koolis ei olegi veel midagi muutunud, sest praegused õpetajad ülikoolis digiteadmisi ja -oskusi ei saanud. Selle aga kummutas sealsamas kõrvalreas õpetaja, kes tõdes, et kuigi ta 15 aastat tagasi ülikoolist vastavat õpetust ei saanud, on ta end ise harinud ning YouTube’i vms klassis kasutamine talle probleem ei ole.
(Kuri)kuulsat Facebooki pakuti õpetaja huvides kasutama näiteks tänapäeva koolimaailma ühe murelapse – õpilaste pidevate perepuhkuste – puhul, mil suusamäge või liivaranda nautijatel võiks olla kohustus postitada (poose)piltide asemel pigem uut ja huvitavat (ajaloolis-geograafilist) infot, mida nad sellest paigast on saanud, harides sellega nii kaasõpilasi kui õpetajatki.
Digiteema viis kõnelejad ka ainete lõimimiseni, mis tundus olevat Martin Saare lemmikteema ja suur unistus. Väites, et lõimingu poolest on Eesti õpetajad Euroopa esirinnas, tõstatas ta küsimuse, kas gümnaasiumiõpilasel ikka on vaja õppida nii palju aineid. „Me ei vaja koolist teadmisi, me vajame seoseid,” nentis Saar ja käis välja idee, et äkki piisab praegusest poole vähematest ainetest. Teda toetas Peetsalu, kes tõdes, et praegu õpib õpilane seda, mida tema eest on otsustatud, ning kui ülikoolis antakse võimalus õppida seda, mida tahad, ei oska inimene äkki selle vabadusega midagi peale hakata. Nii et seda vabadust võiks hakata jaokaupa andma juba varem.
Selle arutelu puhul oli publik, eriti noored mehed, väga varmas sõna võtma. Nii kõneles üks Tartu ülikooli õppejõud, et seal arutatakse parajasti, kas õpilastel peaks isiklike digiseadmete kasutamise loengu ajal ära keelama või mitte – ikka selleks, et noid ei kasutataks loengu kontekstis ebasihtotstarbeliselt ja meelelahutuslikult ehk need ei juhiks tähelepanu mujale.
Arvamused lahknesid peamiselt teeristis, kust juhatasid suunad, kas õpetaja peaks digivahendeid tunnis kasutama või mitte. Leiti, et õpetaja peab suutma oma aine teha nii huvitavaks, et muu, sh endal kaasas olevad digividinad, lihtsalt õpilaste tähelepanu ei pälviks, teisalt ei kõlanud kõnekat argumenti, kas ja miks ei võiks õpetaja ise oma tundi huvitavaks teha just digimaailma kaasabil.
Aeg aga muudkui tiksub ning vastukaaluks nii mõndki valdavale tundele, justkui seisaks eesti kool paigal, tõi hea näite Pille Liblik, kes kõneles loo 15 aasta tagusest õppenõukogust. Ühe punktina oli seal arutluse all tänapäeval juba kõigiti aegunud küsimus, kas lubada konspekteerida ajalootundi arvutisse või nõuda, et õpilane teeks seda käsitsi … Mõistagi, lisas Liblik, ei tohi unustada ka käsitsi kirjutamist. Ta tõi hea näitena koole, kus tööde esitamisel on reegel: aasta jooksul esitatavatest töödest pool tuleb kirjutada paberile, ülejäänud võib esitada arvutisse toksituna.
Et digipööre on klassikalisele koolile aga suur väljakutse, nõustuti taas paljuski. Nii jäigi kõlama mõte, et kõige parem on püüda võtta digimaailmast see hea, mis seal on, lõhkumata seejuures klassikalise kooli kaua üles ehitatud väärtusi.
„Kuni inimene ise ei jõua äratundmisele, et tema ise ongi haridusprotsess, ta ise õpib ja komistab ja võib küsida abi ning selle eest teda ei naeruvääristata, seni ei hakka asi toimima. Võõrandumine peaks saama ületatud, koolimaja peaks olema koht, kuhu tahetaks tulla,” tõi Tiiu Kuurme sisse ühtaegu uue suuna, mis sama hästi kogu koolimõtte kokku võtab.
Kodulähedase kooli eeldus on koostöö
Hariduslava arutelul „Kas kodulähedane hea kool on võimalik?” osalesid (vasakult): Noored Kooli programmi vilistlane ja haridusaktivist Triin Toomesaar, Tartu linnavalitsuse haridusosakonna asejuhataja Toomas Liivamägi, haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Janar Holm, Ida-Virumaa noortevolikogu esimees, 10. klassi õpilane Elisabeth Purga ning Tallinna ülikooli sotsiaalpoliitika/majanduse lektor ja doktorant Triin Lauri. Foto: HTM
Reede varasel pärastlõunal paduvihmas vaagisid Janar Holm, Toomas Liivamägi, Triin Lauri ja Elisabeth Purga Hariduslaval Triin Toomesaare eestvedamisel teemat, kas kodulähedane hea kool on võimalik.
Üks arvamusfestivali huvitavaid lahendusi publiku kaasahaaramiseks oli aruteludele eelnenud küsimuste/arvamuste ring. Kui „pahaaimamatutele kuulajatele” mikrofoni pihku pistmine ja nõudmine, et oma arvamus välja öeldaks, võis kuulajaid ka eemale peletada, siis leebem variant oli rahva jagamine arvamusgruppidesse. Nii moodustati kodulähedase kooli teemal lava ette terve inimmadu: ühes otsas need, kelle meelest kool peaks olema kahe kilomeetri kaugusel, teises need, kelle jaoks lähedal võib tähendada ka 20 kilomeetrit; ühes otsas need, kelle arvates kooliminekuks võiks kuluda 15 minutit, teises need, kes ei pea paljuks ka 30-minutilist kooliteed.
Selle arutelu võlu seisnes suuresti kaasatud kooliõpilases, 10. klassis käivas Elisabethis, kes ütles välja mõtteid, mida mõne aasta pärast ehk enam öelda ei söandata, hiljem aga sageli lihtsalt ei nähta või tunnistata. Nõnda tabas publikut vaimustav vaikus ning nii mõnigi spetsialist ja redelil kõrgemal seisja tundus äkitsi oma kinganinade ees maas midagi eriti huvitavat nägevat, kui Elisabeth ütles: „Sageli on tunne, et kui õpetaja on hea, teeb aine huvitavaks ja ka õpilaste tulemused on head, hakkavad teised õpetajad ja juhtkond teda kuidagi kahtlustama, nagu ta kasutaks meie peal mingeid nippe: temast hakatakse halvasti rääkima, talt võetakse klass ära. Miks nii on? Miks ei lasta tal lihtsalt õpetada?”
Nii nihkuski arutelu südamik paljuski kooli asukohalt eemale, valmistama ette järgmist temaatikat ning pikendades pisut eelmist. Tõdemusega, et igasugune konkurents, ka nt PISA tabelite koostamine, ei soodusta õpetajate koostööd.
Arutelu juhtivast särasilmsest Triin Toomesaarest õhkus silmanähtavat õhinapõhist õpetamist. Ometi ütles temagi ühel hetkel otse ja ausameelselt, et kuigi talle meeldib olla õpetaja ja ta teeb oma tööd rõõmuga, ei jaksa ta seda kogu aeg teha. Eriti olukorras, kus õpetaja maine on nii madal, et õpilased küsivad temalt otse, kas ta lasti pangast lahti, et ta õpetajaks tuli. Siiski leidis nii ta ise kui nii mõnigi publiku seast, et õpetaja maine on tõusuteel, omandanuna naljaga pooleks pisukese kangelase oreooli.
Tulles tagasi kodulähedase kooli juurde, leidsid arutlejad, et see on kahtlemata võimalik, aga palju oleneb kogukonnast. Kui selle koostöö kooliga ei tööta, ei tule sinna ka õpilasi. Ideaalne oleks kohaliku omavalitsuse, kohalike ettevõtjate, kooli ja kodu koostöö, leidis Toomas Liivamägi – siis tulevad sealt inimesed, kes oskavad ja tahavad mõelda ning julgevad kaasa rääkida.
„Hea kool on see, kus kõiki kuulatakse. Ei öelda kohe „ei”. Kus kõigi arvamus loeb,” lisas kodulähedases väikekoolis õppiv Elisabeth, kelle hinnangul on väikekoolis õpilasel lihtsam silma jääda ja tähelepanu saada, aga ka õppida tundma erinevaid inimesi, sest väikekooli õpilased ei ole sotsiaalselt ja väärtushinnangutelt nii ühtlased, nagu eliitkoolide ranges pingereas olla võib.
Janar Holm tõdes, et praeguse õpilaste arvu juures on osa koolide sulgemine paratamatu ja sageli loeb õpilaste arv, aga kurb tõsiasi on ka see, et mitmel juhul on torukooli säilitamise nimel suletud mõni väikekool, mis toetanuks sessamas arutelus rõhutatud väärtusi.
Triin Toomesaar pakkus, et ehk tulebki 21. sajandi maailmas eelistada väikekoole, olgugi see kallis. „Väikeriigi pidamine ongi ju kallis,” nentis Toomesaar.
Triin Lauri aga ütles, et kuigi väikekooli on lihtsam pidada, ei peaks see olema põhjendus. Ning kõneles, et temal on kaks väga head, aga erinevat kodulähedase kooli kuvandit/kogemust. Üks neist asus Hiiumaal, töötas seitsme õpilasega majas, mis oli ühtlasi õpetaja elupaik ning mille köögis keedeti koos lõunasööki. Teine on Eesti suurim ja seal käivaid tema lapsed. Nii et kooli võtmeisik on siiski õpetaja, arvasid mõlemad Triinud.
Üheskoos leiti, et üks reegel kooli kaugusel on lihtne: mida väiksem laps, seda lähemal peaks asuma kool. Ülikooli puhul ei eelda ju keegi, et see peab olema tema kodulinnas.
Kuuldud festivaliarutelude põhjal tundus kõlama jäävat tõdemus, et nooremad arutlejad olid varmad ja valmid süsteemi muutma ja lammutama ning seda algusest peale uuesti üles ehitama – parema tulemuse nimel muidugi. Vanem generatsioon ning mõneti ka ministeeriumi esindajad olid alalhoidlikumad ja skeptilisemad ning püüdsid pigem säilitada ja võimalusi mõistusega kaaluda. Aga see ei peaks üllatama kedagi. Maailm püsibki ju arvamuste paljususel ning see on küllap ka selle festivali mõte.