Els Roode: Ega pill ole süüdi, kui seda mängida ei osata

29. aug. 2014 - 1 Kommentaar
Els Roode (paremal) 1955. aastal sisseastumiseksamite ajal Riia ooperiteatri ees koos leedulanna Jadvigaga. Tänavu juulis tähistas Eesti esimene kõrgharidusega kandlemängija, õpetaja ja ansamblijuht oma 80 aasta juubelit.

Els Roode (paremal) 1955. aastal sisseastumiseksamite ajal Riia ooperiteatri ees koos leedulanna Jadvigaga. Tänavu juulis tähistas Eesti esimene kõrgharidusega kandlemängija, õpetaja ja ansamblijuht oma 80 aasta juubelit.

Olin viisteist, kui kannelt mängima hakkasin. Alguses õppisin klaverit, aga kuna minu kooliaeg oli sõja ajal, kippusid õpetajad ära kaduma − kes viidi, kes läks ise, ja nii ma käisin käest kätte. Hiljem olin klaveri jaoks juba liiga vana. Kui lastemuusikakoolis avati 1949. aastal rahvapilliklass, läksin sinna. Hakkasin õppima kromaatilist kannelt, millel erinevalt rahvakandlest saab mängida kõike: klassikat, kerget muusikat, rahvamuusikat.

Minu esimene kandleõpetaja oli Eik Toivi, kes veenis mind jätkama kandleõpinguid muusikakoolis. Aga see, et ma otsustasin ka kõrgkooli kandle erialale minna, on ilmselt kasvatuse küsimus − mulle ei meeldi midagi pooleli jätta. Läksin juba jonni pärast, sest paljud ütlesid, et kannel ei ole mingi pill, sellega leiba lauale ei saa. Mõtlesin, et ega pill ole süüdi, kui seda mängida ei osata.

Minu tudengipõlv algas 1955. aastal Riias Läti konservatooriumis, kuna Tallinnas avanesid muusikaakadeemia uksed kanneldajate ees alles 2002. aastal, õpetajaks minu endine õpilane Kristi Mühling. Meie kannelde erinevusest hoolimata võtsid lätlased mind lahkelt vastu. Nimelt on Eestis, Lätis, Leedus ja Soomes kanneldel kromatism lahendatud tehniliselt erinevalt, nii et me üksteise pillidel mängida ei oska. Sisseastumiseksamil mängisingi lood ette oma kandlel. Läti keelt ei osanud ma sõnagi, komisjon pidas omavahel nõu, kutsuti rektor ja paluti mul uuesti mängida. Ja siis küsis rektor professor Ozoliņš minult vene keeles, miks ma tahan nende kannelt õppida, meie oma on ju parem. Seda oli hea meel kuulda, tahtsingi oma kannelt mängida, mitte ümber õppida.

Muusikaõpingute kõrval hakkasin ka läti keelt õppima. Alguses tuli toime tulla oma kasinavõitu vene keelega. Olin õnnelik, et minu eesnimi polnud Aita, mille lätikeelne tähendus on „lammas”. Viis aastat lambana elada poleks just meeldiv olnud. Aga ka minu eesnimi tekitas küllalt segadust. Läti keeles on ju s-täht sõna lõpus meessoo tunnus. Õnneks sattusin sel päeval, kui meile lõpudiplomeid välja kirjutati, õigel hetkel kantseleisse, muidu oleks minu diplomile kirjutatud lätipäraselt Elza Rode, Jāzepi tütar ja keegi poleks hiljem uskunud, et see minu diplom on.

Läti keele sain selgeks teise kursuse lõpuks, kuid alguses tuli ette palju eksimusi, mis lätlastele nalja tegid. Näiteks ärgitasin toakaaslasi minema kinno vaatama filmi „Jõhvikad lendavad” („Lido dzērvenes”), tegelikult oli filmi nimi „Kured lendavad” („Lido dzērves”). Lõbus oli ka see, kui lätlased eesti keelt rääkida püüdsid. Seda tegid nad tavaliselt siis, kui meie meeskoor Riias kontserte andis. RAM-i külaskäik oli alati suursündmus. Tundide viisi seisti piletisabas, ülikooli aula oli viimase kohani välja müüdud, püsti seismisekski oli ruumi napilt. Kontserdid lõppesid tormilise aplausi ja lillesajuga ning laulumehi olid jaamas saatmas pisarates lätlannad. Muidugi tundsin uhkust, et see koor on oma! Liiati laulis seal mitmeid mu endisi koolivendi, kes tihtipeale tulid pärast kontserti ühiselamusse, kus me toakaaslastega nende frakkides härrasmeestega koos teed jõime. Kord pärast koori külaskäiku harjutasime konservatooriumis hilisõhtuni. Aeg oli koju minna ja mu toakaaslane hõikas: „Lehm, koju!” Olin väga jahmunud, kuni taipasin, et ta tahtis öelda: „Lähme koju!”

Eestisse tagasi tulles oli alguses väga raske, sest tööd polnud. Muusikakoolis oli mul kaks õpilast, kuupalk oli üheksa rubla. Et end ära elatada, joonistasin lauakaarte, kudusin kampsuneid … Siis hakkas filharmoonia mulle tööd pakkuma – saatsin kandlel Estonia teatri soliste, esinesin ise. Olen kandlega pool Euroopat läbi rännanud. Tagantjärele mõeldes olen elanud õnnelikul ajal, mul on olnud palju teid lahti.

Suvel oli mul ümmargune sünnipäev. Külalisi ma kunagi ei kutsu, kes tahab, tuleb. Seekord oli aias üle saja inimese, peamiselt mu endised õpilased ja nende õpilased oma laste ja peredega. Mida paremat veel tahta! Juba üle kümne aasta on võimalik Eesti muusikaakadeemias kandle erialal ka kõrgkoolidiplom saada.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Els Roode: Ega pill ole süüdi, kui seda mängida ei osata”

  1. Signe ütleb:

    Elasime perega 1970 alguses Londonis ja ühel aastal toimusid seal Eesti kultuuripäevad. Kohal oli RAM3, tantsijad, üks klaverimängija, kelle nime ma ei mäleta ja Els Roode oli ka. Ühel õhtul oli kogu see seltskond meie kodus. RAM3-e bass laulis meile õhtul unelaulu ja üldse oli väga tore õhtu. Mulle on eluks ajaks nende kontsert Londonis ja nende külaskäik meie juurde meelde jäänud kuigi olin tol ajal umbes 10 aastat vana. Palju õnne Els Roodele sünnipäeva puhul.

Leave a Reply to Signe

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!