Johanna Helin: Kolm lugu heast teost

Johanna Helin oma tavapärases töökeskkonnas – maailma muutmas. Foto: erakogu

Kuidas vanaisa Aafrikas kaevusid puuris

Olen pärit Soomest. Mu vanaisal oli kaevupuurimisettevõte. Kui ta 70-aastaselt pensionile jäi, juhtus ta telekast nägema, kuidas Angolas ja Namiibias vaevlevad inimesed veepuuduses. See oli ajal, kui Lõuna-Aafrikas toimusid suured muutused – Namiibia sai iseseisvaks ja Angolas käis iseseisvussõda. Vanaisale läks nähtu hinge. Ta teadis, et Soomes ei tehta tema vanade masinatega enam midagi, kogu tehnoloogia on juba moodne ja elektrooniline. Nii otsustas ta kinkida oma kaevupuurimistehnika sinna, kus seda vajati – Aafrikasse. Üks Soome heategevusorganisatsioon toimetas masinad Angolasse pagulaslaagritesse. Vanaisa läks ise samuti sinna, et õpetada kohalikke neid masinaid kasutama. Ta oli üldse väga seiklushimuline ja julge inimene. Kaevud said puuritud ja vesi tuli.

Kui Namiibia iseseisvus (muide, peaaegu samal ajal kui Eesti, 1992), oli oodata, et põgenikud tulevad tagasi Namiibiasse. Puurmasinad viidi siis üle piiri Angolast Põhja-Namiibiasse ning vanaisa läks ka sinna kaevupuurimist õpetama. Ta oli seitsmekümnendates Soome mees ja inglise keelt ei rääkinud. Mina olin siis kahekümnene ja läksin temaga Namiibiasse tõlgiks kaasa. See oli mu esimene Aafrika kogemus ning mõjutas mind ja mu huvisid tugevasti, kuigi olin õppinud ka ülikoolis sotsioloogiat ja teinud kogu elu vabatahtlikku tööd. Soomes oli arengumaade ja humanitaarabi teema koolis ja meedias ka rohkem käsitletud kui Eestis. Pärast Aafrikas käiku vahetasin Helsingi ülikoolis kommunikatsiooni eriala sotsiaalantropoloogia vastu. Töötasin mitmes Soome heategevusorganisatsioonis, seda nii Soomes kui ka Guineas. Magistritöö tegin Guinea turunaistest. Täpsemalt, kuidas väikelaenud, mida Soome organisatsioon neile andis, mõjutasid turunaiste tööd ja toimetulekut. Vahepeal oli mul suur Eesti-huvi. Siis töötasin Eestis ja Aafrikas vaheldumisi. Praegu on need kaks huvi sujuvalt ja toredasti ühendatud. Mu pere elab Eestis, Aafrikat külastan töö asjus aga endiselt.

Saapapuhastaja-poisike

Olen elanud pikemat aega nii Guineas kui ka Ghanas. Minu töös on ette tulnud palju kurbi lugusid, millest rääkidagi valus. Töötasin paar aastat Ghanas UNICEF-i lastekaitse osakonnas, kus üks valdkondi oli laste seksuaalse ärakasutamise juhtumid. Kohapeal elades näed, kuidas väga ebaturvaline keskkond viibki selliste tagajärgedeni. Näiteks Põhja-Ghanas, piirkonnas, kus me praegu Mondoga töötame, on tüdrukute võimalused nii piiratud, et ongi ainult halvad valikud. Kas jääd vähese haridusega ning jätkad sellessamas vaeses keskkonnas või püüad kooli pääseda, selleks aga pead sa raha saama ja tööle minema, sõitma kodust kaugele lõunasse suurtesse linnadesse, kus võib juhtuda igasuguseid halbu asju. Kõik on seotud riskiga ja tuleb ette, et noored valivad valesti ja kannatavad selle tõttu.

Kui õpid inimesi isiklikult tundma, on suur rõõm näha, kui vahel läheb neil ka hästi ja kõik ühel hetkel klapib. Põhja-Ghanas Tamale linnas tutvusin ühe poisikesega. Seal töötades ööbisin alati väikses hotellis, kus tema käis kingi puhastamas. Ta oli umbes kümneaastane, hästi tubli ja usin poiss. Tegi pärast kooli ja vaheajal tööd, et kooliskäimiseks raha koguda. Vaestel vanematel polnud võimalik teda toetada. Hotelli minnes oli alati tore näha, et ta oli ikka seal ja ametis. Rääkisin temast oma äiale, kes tuli mõttele poisile sünnipäevaks jalgratas kinkida. Organiseerisimegi talle sinna jalgratta, nii et ta sai hakata sellega koolis käima. Poiss oli kingi üle ütlemata õnnelik. Kooli polnudki hirmus pikk maa, võib-olla mõned kilomeetrid, aga igapäevane toimetamine oli tal tänu jalgrattale siiski palju kergem.

Väikestest asjadest võib jääda väga hea tunne. Vaesus ei pruugigi olla nii absoluutne, et inimesed lihtsalt nälgivad, aga nende võimalused on palju piiratumad ja elu palju raskem, kui meie siin oskame ette kujutada. Seepärast on tore, kui saad aidata.

Sündide registreerimine Ghana moodi

Nii nagu Eestiski, tundub vahel ka arengumaades, et asjad lihtsalt loksuvad paika, hakkavad korraga kiiresti arenema. Üks, millega ma Ghanas UNICEF-is töötades tegelesin, oli sündide registreerimine. Lastekaitse seisukohast on see väga oluline. Paljude laste sündi ei registreerita, ning seda lihtsam on neid ära kasutada. Need lapsed pole kusagil kirjas ning kui nad jumal teab kuhu ja mis tööle saadetakse, ei hakka keegi otsima.

Loomulikult on ka riigi arengu jaoks tähtis teada, kui palju seal rahvast on. Ja seda pidevalt, mitte ainult rahvaloenduse ajal. Vanasti olid Ghanas sellised ametnikud nagu sündide registreerijad, selleks oli päris oma büroo. Neid oli aga vähe, sest riik on vaene. Ametnikel pole näiteks transpordivahendit, millega käia mööda külasid sünde registreerimas. Oli näha, et süsteem ei tööta.

Mida teha? Paljude sünnituste juures olid meditsiiniõed, sünnitati ka kliinikutes. Otsustasime koostöös kohalike omavalitsustega, et õed võtavad sündide kirjapanemise lihtsalt üle. See väike, aga loogiline samm muutis palju. Info sündide kohta hakkas liikuma.

Nii mõndagi kulgeb arengumaades keeruliselt ja aeglaselt ning sellega peab lihtsalt harjuma, aga on ka asju, mis liiguvad siiski. Ghana on üldiselt arenev riik. Seal ei ole kõige keerulisem keskkond, kus töötada.

Mondo maailmahariduskeskuse juhataja Johanna Helina meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi