Kas kaitsta perekonda sihtasutusega?
Kahtlemata teavad tänapäeva katoliiklikud mõtlejad, ka Varro Vooglaid, mis tunne on, kui sind kloostri hämara võlvi all töötlevad tuhanded leheküljed keskaegset mõtet. Nende võimsate traditsioonide ees kahvatub kogu kaasaegne teadusloome.
Kes on eales käinud Mauritiuse instituudis ehk Academia Catholicas Müürivahe ja Munga tänava nurgal, teab, milline raamatuküllus seal valitseb: jahedate iidsete müüride vahel. Usinad käed, osa neist praegu küll juba surnud, on sellesse katoliiklikku teadusetemplisse kokku kandnud terve müriaadi kiriku doktorite teoseid, mõtlejate, kelle hulgast ei puudu Aquino Thomas, Albertus Magnus ega Scotus Eriugena. Sealsed katoliiklased seletavad, et ainuüksi 2030. aastaks jõuab lõpule Aquinolase eri teoste võrdlemise ja klassifitseerimise töö. Ja ometi on see kestnud juba 800 aastat!
See on ju seesama keskkond, kelle mõtlejad eesotsas Varro Vooglaiuga käivad selgitamas, kuivõrd paha on uus, homode toetatav kooseluseadus: kui lubada kooselu perekonna asemele, käivad kristlikud väärtused alla ja lapsed pätistuvad. Aasta 843, mil Franki krahvinna Dhuoda saatis elamise täpse manuaali oma kahele pojale, sai franki pedagoogika algusaastaks. Dhuoda pedagoogiline signaal kandus edasi läbi kristliku ühiskonna sajandite ladestuse ja õpetab meile praegugi, et ei ole mõtet ilmalikus ühiskonnas karjääri teha. Või vähemalt sellele kogu aeg mõelda: keskendu hingelistele väärtustele ja ehita enda sees üles vooruste hierarhia. See on kindlasti kristlik väärtus.
Niisiis, kes on Varro Vooglaid ja kes tema vastu võitlevad? Kõigepealt on ta mees, kes tuleb raamatuid täis maailmast. Kloostri raamatukogu põhjatust kumisevast sügavikust, täis fraktuuri- ja rotundakirjas kvarte ja oktaave, roosasse tallenahka köidetud vagasid manuaale, mis kuulusid keskaegsetele daamidele, skapulaarpaeltega kaunistatud tähtsate munkade teoseid — ja nii muudkui edasi.
Umberto Eco „Roosi nimes” on keskaegne kloostriraamatukogu põhjatu labürint, kust ei ole võimalik välja tulla sellest kohast, kus oled alustanud. Raamatukogu piirneb tuvilaga, see tähendab, et tuvid on Lääne tsivilisatsiooni õilsaim sidepidamisviis: need valged linnud on ainsad, kes võivad raamatukogust saadud sõnumi viia kiiresti teistesse riikidesse.
Kahtlemata teavad tänapäeva katoliiklikud mõtlejad, ka Varro Vooglaid, mis tunne on, kui sind kloostri hämara võlvi all töötlevad tuhanded leheküljed keskaegset mõtet. Tahes-tahtmata hakkad mõtlema, et kui kirik on üheksa sajandit nii õpetanud, siis võib selles mõttes ka tõetera sees olla.
Kuidas võiks perekonna kaitsmiseks loodud sihtasutus perekonda kaitsta? Vastust otsime iidsest tarkusest, Jaan Krossi teosest „Kolme katku vahel”. See raamat on täpselt niisama vana kui siinkirjutaja, selle sünniaeg ulatub lapsepõlve kirjusse kuldaega, ent selles on juttu veelgi vanematest probleemidest. Kroonik Balthasar Russow soovib abielluda nahaparkali Henrik Ganderseni tütre Elsbetiga. See on sügavate juurtega rituaal. Me näeme, kuidas Balthasar kosib. Kõik käib tasa ja targu ning küsimused on täpselt teada. „Kuidas rebaste karv on?” küsib ta parkalilt.
Milleks me hakkame sajandite jooksul kindlaks kujunenud rituaale rikkuma ja saadame altari ette kaks ülikondades härrasmeest kui paari? Mis mõte sel on, kui pruudil lõug kare? „Elsbet saab kaasavaraks ka oma kadunud ema ehted,” ütleb Gandersen. Kui on homopulm, siis kumb peigmees omale ehted saab ja kelle omad? Ja pruudilaeka traditsioon, kuhu jääb see? Oli ju nõnda, et kaasavaralaeka põhjas oli asju, mida mõrsja võttis välja vaid viimse häda korral. Kas tõesti kaovad nüüd maarahva iidsed traditsioonid?
Kooseluseadus defineerib abielu kui kahe täiskasvanud inimese liitu. See on abielu kui institutsiooni ja sakramendi talumatult tänapäevane tõlgendus. Olen arvamusel, et me ei peaks üldse olema tänapäevased. Ikka oleks vaja panna „mehe ja naise liit” — see oleks korrektsem.
Mees olgu mainitud ikka enne naist. Tekstist lugeja poole vaadates seisab mees seega naisest paremal, kus ongi tema õige koht altari ees. Naine oli vasakul pool ja sõrmuse pani mees naise vasaku käe vasakult teise sõrme, sest sealt usuti närv jooksvat otse naise südamesse. Esimene tunnistus sedalaadi tseremooniast pärineb 1. oktoobri 856. aasta Pikardiast, kui abiellusid 60-aastane Wessexi kuningas Ethelwulf ja 12-aastane Prantsusmaa Judith, Karl Kiilaspea tütar.
Nende võimsate traditsioonide ees kahvatub kogu kaasaegne teadusloome.
Õpetajate Leht on avaldanud niisuguse loo? Appi, vot see on tase!