Laps teeb filmi sellest, mida näeb

Tallinna Pääsusilma lasteaias teevad lapsed projektiõppe käigus multifilme. Kui keeruliselt või lihtsalt see käib, mida lapsed seejuures õpivad ning mida põnevat projektiõpe lisaks multikatele lasteaeda toob, rääkisid Tähe-Täpside rühma õpetaja Kristiine-Teele Aimla, Lepatriinude rühma õpetajad Malle Tammoja ja Mari Rammo ning direktor Silvi Suur ja õppealajuhataja Sirje Sepp.

Kuidas tuli mõte hakata lasteaias multifilme tegema?

Kristiine-Teele Aimla: „Tahtsin teha lastega midagi vahvat, mis jääks mälestuseks ja mida saaksid ka lapsevanemad näha. Voolisime palju. Ükspäev tuli mõte voolimised üles pildistada, mõelda juurde jutt, panna fotod järjestusse ja filmiks teha. Iga multifilmi tegemiseks tuli teha umbes sada fotot.”

Kuidas sündisid ideed, millest multifilmi teha?

Ideed on väga lihtsad. Tegime sellest, mis oli nädalakavas. Näiteks metsloomadest. Kui matkal käisime, kajastasime seda, mida seal nägime. Kui tegelased olid voolitud, aitasid lapsed mõelda neist loo.

Meeskonnatöö, kus lapsed olid kõiges kaasatud – stsenaristid, kunstnikud …

Jah, õpetajad ainult pildistasid ja panid filmi arvutis kokku.

Kuidas see täpsemalt välja nägi?

Kõigepealt vooliti loomad – metskitsed, põdrad, jänesed, rebased … Igast loomast valmis mitu eksemplari, aga kakskümmend metssiga filmi ei mahu. Lapsed valisid, millised viis seekord multikasse lähevad. Laste nimesid loomade juures ei olnud ja valimine ei tekitanud mingeid pingeid.

Seejärel tehti ümbrus. Lapsed otsustasid, et loomad on metsas, ning tegid lehtpuid, kuuski, kivisid, marju. Paberile maalisid lapsed tausta – taeva ja maa. Edasi arutasime, millest multifilm võiks rääkida. Paljudest ideedest sündis süžee, mille õpetajad pildistasid üles lõuna ajal, kui lapsed magasid. Edasi läksid pildid arvutisse ja said programmiga ritta. Kõik filmid ei valminud toas. Korra pildistasime ka õues lumehange peal.

Mitu multifilmi tegite?

Vist kuus aasta peale. Alguses tuli multifilme väga kiires tempos, peaaegu kuus korra. Kui detsembris-jaanuaris jäi natuke pikem vahe, siis lapsevanemad küsisid juba, millal uuesti tuleb.

Millest multifilmid rääkisid?

Esimene multifilm oli „Aaretejaht”. Meil oli aarete otsimise nädal ja käisime Harku järve ääres vaatamas, mida liiva seest leiab. Juhtumisi tegutses seal parajasti ka metallidetektoriga mees. Leidsime põhiliselt pudelikorke ja muud prahti, ka mõne mündi, ning tegime sellest multifilmi. Panime liiva alusele, tegime paberist sinise järvekese, voolisime inimesed, kes käisid järve ääres aardeid otsimas ja leidsid neidsamu asju, pudelikorgi ja mündi, ning viisid need ära.

Kust teiste filmide inspiratsioon tuli?

Teine film sündis Pääsküla rabas käimisest. Lapsed pakkusid välja, et jäätisepulkadest saab ehitada rabasse laudtee. Tegimegi sellise tee multifilmi. Tuli väga lihtne multikas. Kõigepealt oli mets, sinna tekkis laudtee. Teele tulid inimesed. Siis tulid jänes ja siilike. Inimesed pakkusid neile porgandit …

Multifilme tehes arenesid väikeste filmitegijate kõik meeled, fantaasia ja motoorika. Esimene multifilm oli „Aaretejaht“.

Järgnes metsloomafilm, sellele lumememme valmimise lugu, mis oli vahvalt teistsugune: üks pall hakkas veerema ja kaader kaadri haaval kasvama. Ilmus teine pall ja veeres esimese otsa, siis kolmas, ja lõpuks tulid silmad ja suu ning lumememm naeratas ja film saigi läbi. Mitte millestki sai multifilm.

Üks film oli „Kakukesest” ja üks Aafrika loomadest. Lõvikuningas jalutas kõrbes ja leidis krokodilli, elevandi, kaelkirjaku, mao, gepardi, jaaguari ning kutsus nad endaga kaasa.

Rääkisime enne nendest loomadest ja lapsed voolisid pildi järgi. See oli kevadel, kui nad juba oskasid pildilt vaadata, millised loomade kehaosad on. Said aru, et kaelkirjak tuleb teha pikem ja elevant paksem.

Kas esimese ja viimase multifilmi võrdluses on näha arengut?

Märgatavalt. Inimese kujutamises kõige enam. Alguses tulid inimesed hästi jässakad ja paksude tömpide kätega, pärast olid täitsa inimeste moodi. Väga tore, et lapsed õppisid voolima kolmemõõtmeliselt.

Mis neist filmidest edasi sai?

Kõik läksid YouTube’i. Lingid on lapsevanematel, ise vaatame neid sageli, kodudes vaadatakse. See on tore meenutus õppeaasta jooksul tehtust.

Mis lastele selles tegevuses kõige rohkem meeldis?

Voolimine, sest kui joonistades läks laste meelest midagi sassi, paluti uut paberit, aga kui voolides ei tulnud välja, siis vooliti uuesti. See oli pingevaba tegevus, mida lapsed nautisid. Nad voolisid lisaks hommikutegevusele soovi korral ka lõuna ajal või õhtupoole, plastiliin oli käepärast.

Mida lapsed multifilmiprojekti käigus õppisid?

Voolimist, eneseväljendamist, jutukeste mõtlemist. Arenesid kõik meeled, fantaasia ja motoorika. Lapsevanematelt tuli palju kiitvat tagasisidet, eriti õppetegevuse kajastamise kohta. Pedagoogiline dokumenteerimine jõudis nendeni filmide kaudu. Tegime ka nädala kokkuvõtteid, aga piltidelt nägi konkreetselt, mida tehti.

Mis kõige keerulisem oli?

Õppida kehaosi ühendama. Kui voolime keha, pea ja jalad eraldi, peame need ühendama ja proportsioone jälgima. Et jalad tuleksid peenemad ja kõrvad pisemad. Alguses nõudis see palju vaeva ja tähelepanu. Mida aeg edasi, seda kergemaks läks.

Kui kindlalt lapsed ennast internetimaailmas tunnevad?

Olen pigem seda meelt, et lapsed ei pea veel ennast internetis kindlalt tundma. Parem, kui mina seal toimetan. Lapsed puutuvad arvutitega palju kokku ja leidub neile mõeldud programme, aga kindlasti pole kogu internet lastele.

Kui palju lapsed räägivad Eesti multifilmidest?

Lastele meeldivad Eesti multifilmid. Lotte on populaarne. Kuna neile meeldib multifilme vaadata, pakkus ka see projekt suurt huvi.

Kas mõni laps lubas hakata suurena multifilme tegema?

Jah, multifilme ja muidki filme. Oleme lastel ka pildistada lasknud, kui kaameratöö köidab. Printisime nende fotod välja – oma tehtud pilti käes hoida on teine asi kui arvutis vaadata.

Mis projekt järgmiseks plaanis on?

Hakata raamatuid tegema. Raamatuid võib teha ka internetis, digitaalselt. Lapsed saavad samamoodi jutukesi välja mõelda ja pilte joonistada. Arvuti pakub palju võimalusi, kuidas laste töid tervikuks siduda.

Kui oluline on lasteaias projektiõpe?

Direktor Silvi Suur: „Õpetajale on projektiõpe väga huvitav ja arendav nagu uurimistöö. Tal tuleb palju lugeda, tutvuda kolleegide heade kogemustega ja selle põhjal koos lastega midagi uut teha ja õppida. Õppeaasta lõpus tehakse projektiõppest kokkuvõte ja mina vormistan selle projektiraamatuks.”

Õppealajuhataja Sirje Sepp: „Iga rühm valib koos laste ja vanematega projektiõppe teema ise. Palju on valitud teemat, kus käiakse õppekäikudel Tallinna eri paikades. On valitud ka väärtuste teemat.”

Kaader Aafrika loomadest rääkivast multifilmist.
Alguses nõudis loomade proportsioonide
jälgimine palju aega ja tähelepanu.

Kristiine-Teele Aimla: „Mina tulin siia tööle, kui lasteaias algaski projektiõpe. Minu jaoks on väga lihtne ja loogiline tegelda ühe teemaga kogu aasta ja tuua see igasse nädalasse. Minu meelest on see ka lastele loogiline. Õppeaasta jääb meelde näiteks veeaasta või multifilmiaastana.”

Lepatriinude rühma õpetaja Mari Rammo: „Meie projekti nimi oli „Lasteaia värav on valla”. Kuna lapsed olid koolieelikud, pakkusime sügisel vanematele, et võtame eesmärgiks õppeaasta jooksul palju õppekäikudel käia. Õppekäigud on alati seotud nädalakavadega, õppekasvatustööga. Sidusime need ka väärtuskasvatusega.”

Millised õppekäigud rohkem meelde on jäänud?

Mari Rammo ja Malle Tammoja: „Hoolivusega seotud – loodusmatkad igal aastaajal. Hoolivust sai näidata looduse, matkakaaslaste ja kõige ümbritseva vastu. Näiteks oli tore käik Kadriorgu sügisel värviliste lehtede ajal. Õismäelt kesklinna läksime trolliga ja edasi trammiga. Ka sõit ühistranspordis, liiklemine tänaval oli koolieelikule vajalik. Arvestamine kaasliiklejatega, tänaval käitumine kui väärtuskasvatuse osa. Mõni laps sõitis esimest korda trolli või trammiga. Trolliiste värises. See oli nii põnev. Kordumatu elamuse pakkus Balti jaama jalakäijate tunnel – sõidutee alt läbi minek oli lastele müstika.

Kevadel käisime Kakumäel mere ääres, talvel Nõmme metsas looduse ilu nautimas. Käisime ka riigikogus ja Pika Hermanni tornis. Giid rääkis lastele riigikogu tööst ja tutvustas hoonet, küsis lastelt, kas nad teavad Eesti poliitikuid. Lapsed teavad presidenti ja peaministrit.

Muuseumitunde oli palju – loodusmuuseumis, vabaõhumuuseumis. NUKU muuseumis tegid lapsed kevadisel teatrinädalal teatritunnis teatrinukke ja tahtsid neid lasteaias edasi teha. Tore muuseumitund oli „Olen ise arheoloog” linnamuuseumis. Lapsed said liivakastides kaevata ja leide pintslikestega puhastada. See oli huvitav tutvus ametiga, millega muidu ehk kokku ei puutu.

Tegime lastega nädala kokkuvõtteid. Koolieelikud said kirjutamisega kenasti hakkama. Iga laps kirjutas, mis talle nädalast kõige enam meeldis ja meelde jäi. Nädala kokkuvõte ei käinud vaid õppekäikude kohta, aga lapsed nimetasid neid alati. Näiteks mõnda huvitavat detaili – vabaõhumuuseumis sai lammast silitada. Juurde lisasime fotosid. Sellest kõigest valmis kevadeks koridori seinale suur galerii. Terve aasta töö, mida oli vahva vaadata nii vanematel kui ka naaberrühmade lastel. Muidugi endal ka.”

Silvi Suur: „Projektid arendavad nii lapsi kui ka õpetajaid. mille tõttu ei muutu igapäevane õppe-kasvatustegevus rutiinseks. Igal aastal pakutakse meil välja uusi ideid, kuidas õppe-kasvatustegevust rikastada, ja jagatakse parimat praktikat tööd alles alustavate õpetajatega. Vahel on just noored õpetajad need, kes uued ideed lasteaeda toovad.”