Millal hinnata ja millal anda hinnanguid?

Kujundav ehk õppimist toetav hindamine tähendab vähem hindeid ja enam sisukat tagasisidet koos soovitustega, kuidas edasi minna.

Me kõik puutume päevast päeva kokku hindamisega, andes ja saades hinnanguid enda ja teiste tegevusele või selle tulemustele. Võib öelda, et hindamine on meil veres. Ametlikult hinnatakse kvalifikatsioone, projektitaotlusi, sportlike saavutuste potentsiaali, ande suurust jne. Igal hindamisel on oma eesmärk ja kriteeriumid, mille alusel on eesmärgi saavutamist võimalik hinnata.

Õpetajate koostöö soodustab sisuka tagasiside andmist

Matemaatikaõpetaja Brigita räägib loodusloo õpetaja Anuga vahetunnis oma klassist ja saab teada, et tema õpilased on nädala jooksul mõõtnud oma kodu juures õhutemperatuuri, selle kirja pannud ja neil tuleb homme loodusloo tunnis töö tulemused esitada. Brigita otsustab kasutada neid andmeid homses matemaatikatunnis, mille eesmärk on harjutada keskmise väärtuse arvutamist. Tund tuleb hästi välja, sest õpilastel on huvitav enda kogutud andmeid kasutada. Nad said korraga teadmisi loodusest ja oskusi neid kasutada, mõõtes õhusoojust ja arvutades keskmist temperatuuri. Muuhulgas selgus, et eri kellaajal saab mõõtmisel erinevaid tulemusi – keskpäeval oli tunduvalt soojem kui varahommikul. Kui arutati selle üle, kas nii tasub keskmist temperatuuri üldse arvutada ja mis tähendus sellel on, muutus õppimine ka elulisemaks.

Nüüd võib tekkida tavapärase hindamisega harjunul küsimus, kumb õpetaja paneb õpilastele hinde. Või tuleks hoopis kaks hinnet anda – üks loodusõpetuse ja teine matemaatika jaoks? Kas üldse peab hindama? Kuidas saab õpilane teada, mis tal hästi läks? Mida teha läbimõeldumalt, et saada edaspidi loodusvaatluste puhul täpsed ja selged tulemused?

Kas õpilast aitab enam arutelu või numbriga (mõne muu sümboliga) märgitud hetketase?

Millal anda hinnangut, millal panna hinne? Hinnang on sõnaline, sageli suuline, sisaldab edasisidet (edasiviiv tagasiside). Kuhu on aga hindes peidetud edasiside? Mida saab õpilane teada selle kohta, kuidas edasi minna?

Hinnangute andmisel peavad olema selged kriteeriumid

Inglise keele õpetaja Liina kasutab oma tundides sageli rühmatööd. Selleks valmistab ta ette ülesanded, millega kaasnevad selged juhised. Näiteks tuleb õpilastel kodus kirjutada õpetajale kiri, mis veenaks teda tühistama järgmist kodutööd. Õpilased saavad juhised, missuguseid võtteid kasutatakse veenmise puhul – emotsionaalne stiil, retoorilised küsimused, võrdlused, kordused, liialdused, statistilised andmed ja joonised jne. Klassis arutatakse kirju rühmades. Olgu öeldud, et rühmad vahelduvad ülesannete puhul, et õpilased harjuksid peale sõprade ka teistega koos tegutsema. Arutelu aluseks on samad juhised, mis kirja kirjutamiseks olid ette antud. Arvestada tuleb kirja eesmärki, kas on kasutatud sobivaid kujundeid ja võtteid ning kas eesmärk saavutati. Kui klassis ühiselt rühmatöö tulemusi arutatakse, tuleb kõne alla ka see, kuidas laabus koostöö. Õpilased analüüsivad enda panust ja seda, kuidas teised rühma liikmed osalesid. Kriitilisemate juhtumite puhul arutatakse ühiselt läbi, miks midagi viltu läks. Õpetaja toetab õpilasi analüüsimisel ja juhendab seda nii, et arutatakse tegevust ja selle tulemust, mitte õpilase isikut, kellel seekord kõige paremini ei õnnestunud.

Õpilased saavad või kinnistavad ühtaegu teadmisi, oskavad neid kasutada ja lisaks õpivad suhtlema koostöö vaimus, jagades rolle ülesande lahendamisel. Õpetajat ei õnnestu veenda küll kodutöö tühistamises, kuid selle esitamise tähtaega on ta nõus pikendama – seega õpitakse ka kompromisse tegema.

Kes ja mida hindab? Kas õpetaja peaks panema numbreid teadmiste või oskuste eest? Või tuleks kellegi sobimatu käitumise eest hinnet alla võtta? Kellel? Kas kogu rühmal või mõnel õpilasel?

Mis muudab rühmas õppimise mõttekaks ja mis mõõdab selle tegevuse tulemust?

Kas arutelu, mis sisaldab selgitusi ja aitab mitmekülgselt aru saada nii ülesande lahendamisest kui ka koostöö põhimõtetest, on piisav tagasiside? Kes annab tagasisidet ja kellele?

Kujundav ehk õppimist toetav hindamine toimib hästi siis, kui klassikeskkonnas analüüsitakse, sünteesitakse, luuakse – näiteks pööratud klassi põhimõttel. Lihtsam tegevus, nagu õppematerjaliga tutvumine, toimub iseseisvalt, keerulisem koostöös kaaslastega ja õpetaja juhendamisel. Nii saab ka õigeaegset tagasisidet koos edasisidega. Õppeprotsessis on õpetaja suunaja, juhendaja ja õpilast toetav partner. Kui lepitakse kokku tegevuse eesmärkides ja tulemuse kriteeriumites, saavad õpilased ka üksteisele tagasisidet ja soovitusi anda ning iga õpilane oskab enda tööd hinnata, mõistes, kus on veel vaja süveneda, juurde õppida, harjutada ja katsetada.

Tagasiside ja edasiside kaudu antavad hinnangud on motiveerivad, sest õpilane teab, mida ta võib ja suudab ning kuidas oma teadmistes ja oskustes veel edeneda. Tähtis on, et õpilane teaks ja teadvustaks õppimise, sh hindamise eesmärki, hea soorituse, sh hindamise kriteeriumeid ning eesmärkide ja tulemuste vastavust.