Mustvee eesti gümnaasium: saatusekell tiksub
Pole teada, mis saab edasi, kui Mustvee linna volikogu jääb oma kevadise otsuse juurde likvideerida Mustvee gümnaasium ja saata eesti õpilased Mustvee vene kooli (vt kommentaar „Eesti lapsed vene kooli?”, lk 2). Millised on väljavaated probleemile lahendus leida?
Mustvee gümnaasiumi direktor Marianne Kivimurd-Tarelkina kinnitab, et kuivõrd volikogu tühistas oma kevadise otsuse, jätkab praegu Mustvees kaks gümnaasiumi, aga igal juhul peab enne 1. aprilli mingi otsus sündima, vähemalt on niimoodi väidetud. Kas nimeks jääb Peipsi gümnaasium, nagu oli plaanitud, pole teada. Juttu on olnud ka Mustvee koolist. Tõenäoliselt tahetakse eesti kool viia vene gümnaasiumi territooriumile, et seal laieneda. Eesti puhul oleks loomulik, et uus kool luuakse eesti kooli baasil. Aga kevadine otsus oli ju, et Eesti kool muudetakse põhikooliks ja viiakse tulevikus vene gümnaasiumi juurde. Kuigi seda ei öeldud ametlikult välja, on loogiline, et kui vene gümnaasiumi lisatakse eestikeelne põhikool, on juriidiline järglane vene gümnaasium. Tundub kuidagi jabur, et Eesti riigis tehakse niimoodi. Kui lapsevanemad küsisid, kus lapsed õppida saavad, siis öeldi, et neile võimaldatakse vene gümnaasiumis sada protsenti õpet eesti keeles. Võimaldatakse õpe eesti keeles …
Eesti seltskonna pöördumine
4. aprillil, pärast Mustvee linna volikogu otsust allkirjastasid kirikuõpetaja Eenok Haamer, Mustvee gümnaasiumi direktor ja linnavalitsuse liige Marianne Kivimurd-Tarelkina ning Saare, Lohusuu, Kasepää ja Torma vallavanemad pöördumise riigikogule. Selles tõdetakse muuhulgas, et kuigi kooliküsimust on Mustvees arutatud pikka aega, võeti otsus viia eesti lapsed vene kooli vastu just siis, kui poliitiline olukord pingestus.
Kahe kooli ühendamine kerkis päevakorda loomulikult ressursside kokkuhoidmise eesmärgil, kuid arvestades asjaolu, et Mustvee ei asu mitte üksnes Eesti ja Venemaa, vaid ka Euroopa Liidu ja NATO piiril, peaks siin eelistatama just põlisasustust. Kui nüüd eesti keskastme kool kaob, suureneb eestlaste äravool piiriäärsest veelgi ja alles jääb põhiliselt vene elanikkond.
Mustvees on kogu aeg käidud ümberasuvatest valdadest õppimas. Pooled Mustvee gümnaasiumi õpilastest tulevad kooli Kasepää, Torma, Saare, Lohusuu, Pala vallast. Tekib küsimus, kuidas saab Mustvee linn otsustada ümbritsevate valdade eest. Kuidas saab üks omavalitsus otsustada mitme teise eest – kui, siis peaksid otsustusprotsessis osalema kõik asjaosalised ja asjast huvitatud. Sama kinnitab MG direktor. Talle teeb muret, et kuigi nad volikogus rääkisid vajadusest naabervaldade esindajad kokku kutsuda – nemad on ju need, kellele teenust pakutakse (seda enam, et kohalikke Mustvee lapsi on vähemalt eesti koolis kuskil 44%, 56% teistest valdadest) –, neid läbirääkimistele ei kutsutud.
Saare vallavanem Hannes Soosaar (kes kirjutas pöördumisele alla kui Mustvee kooli vilistlane, kust ta sai oma sõnul väga hea hariduse) kinnitab, et koolipidamine on siiski iga omavalitsuse enda otsustada, teised sinna otseselt sekkuda ei saa.
Ettepanek: riigikool
Pöördumises nenditakse, et Peipsi ääres, kus eestikeelsete elanike osakaal niigi aasta-aastalt väheneb, pole mõttekas soodustada eestlaste väljarändamist. Vihjatakse, et see on riiklik küsimus ja riik peab lahenduse leidma. Kuivõrd mängus on Eesti riigi huvid, saab lahendus olla vaid eesti gümnaasiumi baasil riigikooli rajamine.
Kultuurikomisjoni vastus on MG direktori sõnul ebaadekvaatne. Poliitikud annavad loomuldasa ümmargusi vastuseid, aga et nüüd nii mööda vastati … Enne pöördumise saatmist räägiti ju vilistlastega läbi. Nende nõue oli, et jutt käigu eestikeelsest gümnaasiumist. Aga et Eesti riigi nägemuses on gümnaasiumid tulevikus riigi omad, ja kuivõrd gümnaasiumiastmes on nii vähe õpilasi, oleks see hukule määratud pöördumine, otsustati rääkida pigem eestikeelse kooli säilitamisest Peipsi piirkonnas. Pöördumises polnud sõnagi gümnaasiumi kohta. Aga kultuurikomisjon saatis vastuse gümnaasiumiastme teemal. Pöördumises seda isegi ei küsitud. Leiti, et riik peab tähtsustama eestikeelset põhiharidust piirkonnas ja laste õigust saada eestikeelset haridust.
Tundmata kohalikke olusid täpsemalt …
Kultuurikomisjoni vastuses pöördumisele sedastatakse, et kultuurikomisjon ei anna hinnanguid omavalitsuste koolide asutamise, ühendamise või lõpetamise otsustele. Kõrvalseisja küsiks hea meelega, et kes siis veel …
Samuti on seal öeldud, et teades rahvastiku koosseisu muutusi riigis tervikuna, tuleb tõdeda, et sarnaste valikute ees ollakse paljudes omavalitsustes. Tundub siiski, et just Mustvees on olukord suhteliselt ainulaadne. Kui sarnane situatsioon tuleks ette kusagil Kesk-Eesti väikelinnas, poleks probleem sedavõrd terav. Eesti kool piiri peal on teise tähendusega.
Kurb, et ei taheta võtta selget seisukohta nii tähtsas riiklikus küsimuses. Seda olukorras, kus poliitiline olukord maailmas on pingestunud ja Eesti piirivalve praktiliselt maatasa tehtud, nagu tõdeb Balti keti korraldaja ja Eesti kodukaitse looja Andrus Öövel (vt ML 21.08) – kuigi piirivalvevägedel peaks olema riigikaitse ülesanne.
Eesti riik võiks oma kohalolekust jõulisemalt märku anda. Alati ja igal pool ei saa pidada raha kokkuhoidu esmatähtsaks. Teinekord on põhimõtted tähtsamad. Üks niisuguseid peaks olema oma riik kogu territooriumil. Eriti kahe maailma, kahe kultuuri, kahe usu piiril. Euroopa Liidu ja NATO idapiiril.
Kultuurikomisjoni vastusest on lugeda, et „tundmata kohalikke olusid täpsemalt, ei ole kultuurikomisjonil võimalik hinnata Mustvee tänaseid valikuid ja eelistusi”. Aga võiks ju üritada probleemi olemust selgitada …
—
Õpilaste arv
Tänavu sügisel ei ole Mustvee gümnaasiumi 10. klassi avaldusi. 12. klassis on seitse ja 11. klassis kolm õpilast. Üheksandasse klassi tuleb 11, kaheksandasse 10 – üks läks juba vahepeal Tartusse.
—
Unistus eesti keskkoolist
Koolijuhataja Gustav Tooming
Mustvee eesti keskkool sündis Eesti riigiga samal aastal. Kui sakslastel Esimeses ilmasõjas kehvasti hakkas minema, koondus Mustvee eesti seltskond taasasutatud Eesti haridusseltsi ümber ja asutas Gustav Toominga algatusel emakeelse keskkooli. Kool avati 1. septembril 1918 ilma Saksa valitsuselt luba saamata. 280 õpilast, üldsuse ülalpidamisel. Tolleaegset olukorda arvesse võttes oli see tähelepanu vääriv sündmus. Haridusselts, alles viis kuud vana, suutis maksta 12 õpetajale elamisväärilist palka.
Eesti aja alguses oli Mustvee ümbruskonna elanike palavaim soov saada endale keskkool, haridusministeerium aga pidas Mustvee tagamaad gümnaasiumi jaoks liiga väikeseks, kirjutas teoloog Johannes Hiiemets, Narvas raamatukaupmehe pojana sündinud kiriku- ja kooliõpetaja ning ajaloolane (1904 Narva – 1942 Kirovi oblasti vangilaager) oma magistritöös „Torma kihelkonna ajalugu”, 1932. Pealegi oli maal keskkoole isegi palju. Kool jäi töötama kõrgema algkoolina koos kahe täiendusklassiga, hiljem sai temast reaalkool. 29. augustil 1940 muudeti Mustvee reaalkool täielikuks keskkooliks. Ja nüüd on siis nõnda juhtunud, et peagi kõlavad Mustvee eesti keskkooli saatusekella viimased löögid.
Mispärast meenub seoses kavatsetava Peipsi gümnaasiumiga üks teine kohaliku vene seltskonna ettevõtmine ligi sada aastat tagasi, nn Peipsi vabariik (Tšudskaja Respublika)? Kui ajutine valitsus andis märtsi lõpus 1917 Eestile omavalitsuse õiguse, tõi see teade ärevust venelaste ja venemeelsetesse ringkondadesse. Eriti ei võidud Hiiemetsa sõnul leppida sellega, et eestlased ise oma asju hakkavad korraldama. Et mitte eestlaste võimu alla sattuda, esitasid Peipsi lääneranniku venelased ajutisele valitsusele palve liita Peipsi-äärne rannariba viie versta laiuselt kas Peterburi või Pihkva kubermanguga. Ei läinud läbi see plaan, tänu kohaliku eestlaskonna tegevusele. Just koolijuhataja Gustav Tooming oli mees, kes kehastas/kehtestas neil pöördelistel aastatel Eesti riiklust kohapeal.
Kavatsus liita Peipsi äär Venemaaga seostub otseselt Eesti taasiseseisvumisaegse plaaniga moodustada Kirde-Eesti autonoomne oblast. Keegi tsaariametnik aga oli kirjutanud juba 19. sajandi lõpus, pidades silmas Peipsi venelasi: „Kui seda ei suudeta saavutada, et venelased oleksid peremehed Vene tsaaride iidsel pärusmaal, siis tuleks vähemalt hoolitseda, et nad ei oleks muulaste sulased” – sest nemad on Tartu maakonnas kõige ustavam ja kindlam element, kellele võib julgelt ähvardava ohu hetkel toetuda” (väljavõte Tartu maakonnaülema abi kirjast. Vt Toomas Karjahärm. Ida ja Lääne vahel. Eesti-Vene suhted 1850–1917. Tallinn, 1998.)